WHO THE FUCK IS MAYB? ELU JEHOOVA TUNNISTAJANA.

In KÕRGNIHILISM

Jou! Saame tuttavaks! Fuck knows, ehk isegi headeks sõpradeks. Mina olen MayB/May/Masha/Manja, kuidas kellelegi, paberite järgi Mai Angerjärv. Ma olen hea inimene, kes on elus teinud palju halba ning kahjuks teen arvatavasti edaspidigi, vahel tahtlikult, vahel mitte. “Good in theory, bad in practise” võiks olla lühikokkuvõte minust. Motoks sobiks “ma ei ole nõus!” Ma ei kavatse hakata elulooraamatut kirjutama. Mitte sellepärast, et see liiga mainstream, vaid ma lihtsalt ei pea ennast nii hullult eriliseks. Enamik ajast. Küll aga on verivärskelt meeles Toomas F. Aru sõnad, mis ta mulle seenes peaga ütles: “See on sinu lugu.” So here´s my story now.

Ma ei alusta lapsepõlvest. Kellel meist oleks see olnud elamisväärne? Vähestel. Ja üldsegi, mis kuradi elamisväärne? Elu peaks olema elamusväärne. Ja paljudele meist see õnn osaks on saanud? Käputäiel. Seda on liiga fucking vähe ja ma arvan, et oled minuga nõus. Aga ma proovin mitte halada. Tahan lihtsalt rääkida oma loo nii adekvaatselt ja tundetult, kui oma iseloomu arvesse võttes selleks suuteline olen. Nagu lühikroonika või midagi.

Praegu olen ma kindel ainult kolmes asjas: esiteks, ma armastan räppi, teiseks, ma armastan oma noormeest ja kolmandaks, ma olen kõigesõltlane. Aga sellest hiljem. Alustaksin sellest, kuidas ma sattusin Jehoova tunnistajate kogudusse, sest siit saabki lugu tegelikult alguse.

Kui olin 7/8-aastane, tulid mu tädi ukse taha jehoova tunnistajad. Tädi võttis vedu ning alguses ka meie pere, nii isa kui ema. Vanemad aga loobusid suht ruttu, aga mitte meie. Minul ja vennal on alati olnud tungiv vajadus teada absoluutset tõde, teada, mis on õige ja vastavalt toimida. Olime noored ja mõjutatavad ning ajupesu võis alata. Jehoova tunnistajaks olemine ei ole kord nädalas kirikus käimine. See on eluviis. See on paradigma. See ei jää sugugi alla islamiusulastest enesetaputerroristide veendumusele, et nad pääsevad pärast terroroakti sooritamist taevasse neljakümmet neitsit nikkuma (milline peaks olema naiste tasu…?). Sama kindlalt uskusime meie, et tuleb Harmagedoon, kus “ebaõiglased” hävitatakse, aga “sõnakuulelikud” pääsevad paradiisi, mis leiab aset maa peal. Iga väiksema eksimuse pärast tundsin meeletut süütunnet, olgu selleks kasvõi üks päeva jooksul lausutud ropp sõna. Iga suuremat eksimust saatis surmahirm, ja ma ei liialda. Mäletan, kuidas tegime täditütrega nii 13-aastased olles aknal suitsu ja lootsime, et Harmagedoon homme ei tule, muidu me ei pääse. Oleme ju nii suure pahandusega hakkama saanud. Ja nii päevast päeva, aastast aastasse. Süütunne, surmahirm, enesesüüdistused, surmahirm, alaväärsustunne, surmahirm… Ja nii 8 aastat. Ja mis siis juhtus pärast kaheksat aastat, küsite?

Ma feilisin. Ma tegin “pattu”. Võtsin 9. klassi terviselaagrisse kaasa alkoholi (isa oli pärandanud mulle baarivarustuse, kuna töötas Livikos, aga ise alkoholi ei tarbi). Jõime seal sõbrannaga kahepeale pooleteise liitrise siidri ja veits viina, aga polnud kumbki täis, vaid lihtsalt lustakas meeleolus. Nii palju mul südametunnistust oli, et suitsu ei teinud ma laagris kordagi. Aga vahele jäime ikka.
Häbi. Häbi Jumala ees. Häbi oma klassikaaslaste ja õpetajate ees. Häbi jehoova tunnistajate maine rikkumise pärast. Kõik ju teadsid, kes ja milline ma olen ja olla tahan. Ma hakkasin hüsteeriliselt nutma. Helistasin kohe kogudusevanemale ja rääkisin loo ära. Ta rahustas mu maha ja oli üldse väga mõistev. Ega koguduses olidki kõik head ja siirad inimesed. Nad vaesekesed lihtsalt ei tea siiamaani, mis hukule määratud organisatsiooniga nad seotud on. See organisatsioon ei jää püsima. Teadus ja common sense muudavad selle õige pea võimatuks. Ja mis siis juhtuma hakkab… Tuhanded identiteedikriisi käes vaevlevad inimesed (räägin omast kogemusest), nõrgema psüühikaga inimeste massilised enesetapud. Ma armastan neid kõiki endiselt nagu 6 aastat tagasi, aga mu käed on seotud. Nad ei kuula, neid on õpetatud mittekuulama. Filosoofia eest lausa hoiatatakse: “hoiduge mõttetargutustest.” Pealegi on loodud lollikindel süsteem, entiteet nimega Saatan. Et kui tuleb pähe “vale mõte”, siis on see Saatanast ning seda tuleb ignoreerida ja otsida abi, et sellest mõttest kähku vabaneda. Tagasi sinna aega mõeldes, oli mul neid “Saatana mõtteid” peas vägagi tihti. Aga ma ei lubanud endal mõelda, sellisel juhul oleks olnud tegemist mässumeelsusega, mis koguduses oli taunitav.

Esimese üleastumisega ei kaasnenudki midagi hullu. Mu lemmik kogudusevanem lohutas mind, ütles, et pole hullu midagi ja küll kõik saab korda. Seda oli hea kuulda, kergendav. Aga siis sain ma hakkama järgmise pahandusega, mis oli juba märksa suurem rikkumine. Olime emaga Rootsi kruiisil ning ma nägin esimest korda peenist. See oli minu jaoks sama õudne, kui mõne teise jaoks võib-olla olla kellegagi seksuaalvahekorras raha eest. Seksuaalvahekorda siiski ei toimunud. Aluspükse ma jalast ei võtnud. Aga jälle tuli mängu südametunnistus. Kohe reisilt saabudes otsisin kontakti kogudusevanemaga ning rääkisin loo ära. Kuna seekord oli tegemist tõsisema üleastumisega, tuli kokku kutsuda kõik kolm kogudusevanemat. Ma pidin suhteliselt detailselt ära rääkima, kui kaugele asi läks. Kolme täiskasvanud meesterahva juuresolekul. Seekord olid ka tagajärjed. Mult võeti eesõigus pidada koosolekutel kõnesid ning anda koosolekutel vastuseid ajakirja “Vahitorn” uurimistel. Muidugi said kõik koguduseliikmed aru, et midagi on lahti, kui üks aktiivsemaid koguduse lemmiklapsi järsku vaikib. Aga kõik olid väga toetavad. Rõhutan veelkord, et kogudus koosnes väga armastusväärsetest inimestest ning seda on nad kahtlemata ka siiamaani.

Aga kolm on kohtuseadus. Kolmas eksimus oli 2in1. Pidu ja amelemine palja ülakehaga, näppu ma endale sisse panna ei lasknud, mingisugune südametunnistuse alge oli ikka veel säilinud. Aga seekord ma ei rääkinud juhtunust kohe ning see osutus saatuslikuks. Ma juba aimasin, et kui sellest räägin, ongi kõik. Ja ma ei eksinud. Käisin pärast järjekordset üleastumist veel ukselt uksele kuulutamas, aga nagu ikka, südametunnistus ei andnud rahu. Umbes nädal hiljem tunnistasin jälle kõik üles. Taaskord detailideni. Detailid olid “kohtuotsuse” tegemisel väga olulised. Kreekakeelne sõna “porneia” viitab suguelundite puudutamisele. Juba eelneva peenisega tutvumise käigus olin tegelenud porneiaga, mistõttu olid ka tagajärjes karmimad. Nüüd aga oligi asi lõppfaasis: kas eemaldatakse kogudusest või mitte. Kogudusevanemad võtsid paar päeva aega, et asja seedida. Saime kokku, rääkisime, aga nad ei jõudnud kohe otsusele. Paar päeva hiljem oli aga otsus tehtud. Sellest said teadlikuks kõikide Pärnu koguduste liikmed, kui teeninduskoosolekul teatati lava pealt otse mikrofoni:

“Mai Angerjärv ei ole enam jehoova tunnistaja.”

To be continued

 

80 Comments

  1. Nõustun, et J tunnistajad on ka südamlikud hoolivad inimesed kui iga teinegi. Ka üks minu töökaaslane on J tunnistaja. Sattusin ükskord temaga vestlema (õigemini tema rääkis, mina kuulasin). Mõni asi tundus jutus tõesti lihtne igapäevane tõde olevat (a la ära tee teistele seda, mida ei taha, et sulle tehakse jne). Aga piirist astus ta üle siis, kui võttis sõna minu eriala ja minu oskuste osas, et võiks mõnda asja teha ikka nii või naa, sest Jumal ütleb. And that is a fucken major no-no. Oleks ta rõhunud oma elukogemusele oleks teine asi (ikkagi vanem inimene), aga piibel jäägu mängust välja. Ja mis kõige kurvem, see kuradi Vahitorn ei võta tuld hästi. 🙁

    • Piibel ei pea tingimata mängust välja jääma. Seal on väga palju tarkust, ka mitte nii väga lihtsaid elutõdesid. Piibli valetõlgendused võiksid olemata olla. Säästaks ja oleks juba sajandeid säästnud tuhandeid elusid.

  2. Huvitav……. Kõik räägivad, et see on imelik, et ei või suhelda sellega, kes on eemaldatud. Kuid kas keegi on mõelnud üldse selle peale, et MIKS ei või suhelda? Kes tahab leiab alati midagi negatiivset. Kas pole nii, et “inimene kuuleb seda, mille järgi tema kõrv sügeleb”? Jehoova tunnistajaks olemine on ju vabatahtlik. Keegi ju ei sunni. Isiklikult ei ole mina veel leidnud Piiblist midagi vastuolulist. Midagi inimmõistusevastalist mõtet või ideed.

    • Naine, kes oli süütu, jäi rasedaks ja sai lapse, kes kõndis vee peal, suri ja tuli kolme päeva pärast tagasi. Siis läks uuesti ära ja tuli nähtamatult tagasi aastal 1914 ning rajas omale New-Yorki maapealse organisatsiooni nimega Vahitorni Ühing, korraldades selle kaudu ettevalmistusi peagi saabuvaks Harmagedooniks? Kulla JW, sa ära ütle “inimmõistusega”, kui see ei ole sinu isikliku mõistusega vastuolus, siis nii ütlegi, aga jäta teised mängust välja 🙂

Submit a comment

Massive Presence Website