WHO THE FUCK IS MAYB? ELU JEHOOVA TUNNISTAJANA.

In KÕRGNIHILISM

Jou! Saame tuttavaks! Fuck knows, ehk isegi headeks sõpradeks. Mina olen MayB/May/Masha/Manja, kuidas kellelegi, paberite järgi Mai Angerjärv. Ma olen hea inimene, kes on elus teinud palju halba ning kahjuks teen arvatavasti edaspidigi, vahel tahtlikult, vahel mitte. “Good in theory, bad in practise” võiks olla lühikokkuvõte minust. Motoks sobiks “ma ei ole nõus!” Ma ei kavatse hakata elulooraamatut kirjutama. Mitte sellepärast, et see liiga mainstream, vaid ma lihtsalt ei pea ennast nii hullult eriliseks. Enamik ajast. Küll aga on verivärskelt meeles Toomas F. Aru sõnad, mis ta mulle seenes peaga ütles: “See on sinu lugu.” So here´s my story now.

Ma ei alusta lapsepõlvest. Kellel meist oleks see olnud elamisväärne? Vähestel. Ja üldsegi, mis kuradi elamisväärne? Elu peaks olema elamusväärne. Ja paljudele meist see õnn osaks on saanud? Käputäiel. Seda on liiga fucking vähe ja ma arvan, et oled minuga nõus. Aga ma proovin mitte halada. Tahan lihtsalt rääkida oma loo nii adekvaatselt ja tundetult, kui oma iseloomu arvesse võttes selleks suuteline olen. Nagu lühikroonika või midagi.

Praegu olen ma kindel ainult kolmes asjas: esiteks, ma armastan räppi, teiseks, ma armastan oma noormeest ja kolmandaks, ma olen kõigesõltlane. Aga sellest hiljem. Alustaksin sellest, kuidas ma sattusin Jehoova tunnistajate kogudusse, sest siit saabki lugu tegelikult alguse.

Kui olin 7/8-aastane, tulid mu tädi ukse taha jehoova tunnistajad. Tädi võttis vedu ning alguses ka meie pere, nii isa kui ema. Vanemad aga loobusid suht ruttu, aga mitte meie. Minul ja vennal on alati olnud tungiv vajadus teada absoluutset tõde, teada, mis on õige ja vastavalt toimida. Olime noored ja mõjutatavad ning ajupesu võis alata. Jehoova tunnistajaks olemine ei ole kord nädalas kirikus käimine. See on eluviis. See on paradigma. See ei jää sugugi alla islamiusulastest enesetaputerroristide veendumusele, et nad pääsevad pärast terroroakti sooritamist taevasse neljakümmet neitsit nikkuma (milline peaks olema naiste tasu…?). Sama kindlalt uskusime meie, et tuleb Harmagedoon, kus “ebaõiglased” hävitatakse, aga “sõnakuulelikud” pääsevad paradiisi, mis leiab aset maa peal. Iga väiksema eksimuse pärast tundsin meeletut süütunnet, olgu selleks kasvõi üks päeva jooksul lausutud ropp sõna. Iga suuremat eksimust saatis surmahirm, ja ma ei liialda. Mäletan, kuidas tegime täditütrega nii 13-aastased olles aknal suitsu ja lootsime, et Harmagedoon homme ei tule, muidu me ei pääse. Oleme ju nii suure pahandusega hakkama saanud. Ja nii päevast päeva, aastast aastasse. Süütunne, surmahirm, enesesüüdistused, surmahirm, alaväärsustunne, surmahirm… Ja nii 8 aastat. Ja mis siis juhtus pärast kaheksat aastat, küsite?

Ma feilisin. Ma tegin “pattu”. Võtsin 9. klassi terviselaagrisse kaasa alkoholi (isa oli pärandanud mulle baarivarustuse, kuna töötas Livikos, aga ise alkoholi ei tarbi). Jõime seal sõbrannaga kahepeale pooleteise liitrise siidri ja veits viina, aga polnud kumbki täis, vaid lihtsalt lustakas meeleolus. Nii palju mul südametunnistust oli, et suitsu ei teinud ma laagris kordagi. Aga vahele jäime ikka.
Häbi. Häbi Jumala ees. Häbi oma klassikaaslaste ja õpetajate ees. Häbi jehoova tunnistajate maine rikkumise pärast. Kõik ju teadsid, kes ja milline ma olen ja olla tahan. Ma hakkasin hüsteeriliselt nutma. Helistasin kohe kogudusevanemale ja rääkisin loo ära. Ta rahustas mu maha ja oli üldse väga mõistev. Ega koguduses olidki kõik head ja siirad inimesed. Nad vaesekesed lihtsalt ei tea siiamaani, mis hukule määratud organisatsiooniga nad seotud on. See organisatsioon ei jää püsima. Teadus ja common sense muudavad selle õige pea võimatuks. Ja mis siis juhtuma hakkab… Tuhanded identiteedikriisi käes vaevlevad inimesed (räägin omast kogemusest), nõrgema psüühikaga inimeste massilised enesetapud. Ma armastan neid kõiki endiselt nagu 6 aastat tagasi, aga mu käed on seotud. Nad ei kuula, neid on õpetatud mittekuulama. Filosoofia eest lausa hoiatatakse: “hoiduge mõttetargutustest.” Pealegi on loodud lollikindel süsteem, entiteet nimega Saatan. Et kui tuleb pähe “vale mõte”, siis on see Saatanast ning seda tuleb ignoreerida ja otsida abi, et sellest mõttest kähku vabaneda. Tagasi sinna aega mõeldes, oli mul neid “Saatana mõtteid” peas vägagi tihti. Aga ma ei lubanud endal mõelda, sellisel juhul oleks olnud tegemist mässumeelsusega, mis koguduses oli taunitav.

Esimese üleastumisega ei kaasnenudki midagi hullu. Mu lemmik kogudusevanem lohutas mind, ütles, et pole hullu midagi ja küll kõik saab korda. Seda oli hea kuulda, kergendav. Aga siis sain ma hakkama järgmise pahandusega, mis oli juba märksa suurem rikkumine. Olime emaga Rootsi kruiisil ning ma nägin esimest korda peenist. See oli minu jaoks sama õudne, kui mõne teise jaoks võib-olla olla kellegagi seksuaalvahekorras raha eest. Seksuaalvahekorda siiski ei toimunud. Aluspükse ma jalast ei võtnud. Aga jälle tuli mängu südametunnistus. Kohe reisilt saabudes otsisin kontakti kogudusevanemaga ning rääkisin loo ära. Kuna seekord oli tegemist tõsisema üleastumisega, tuli kokku kutsuda kõik kolm kogudusevanemat. Ma pidin suhteliselt detailselt ära rääkima, kui kaugele asi läks. Kolme täiskasvanud meesterahva juuresolekul. Seekord olid ka tagajärjed. Mult võeti eesõigus pidada koosolekutel kõnesid ning anda koosolekutel vastuseid ajakirja “Vahitorn” uurimistel. Muidugi said kõik koguduseliikmed aru, et midagi on lahti, kui üks aktiivsemaid koguduse lemmiklapsi järsku vaikib. Aga kõik olid väga toetavad. Rõhutan veelkord, et kogudus koosnes väga armastusväärsetest inimestest ning seda on nad kahtlemata ka siiamaani.

Aga kolm on kohtuseadus. Kolmas eksimus oli 2in1. Pidu ja amelemine palja ülakehaga, näppu ma endale sisse panna ei lasknud, mingisugune südametunnistuse alge oli ikka veel säilinud. Aga seekord ma ei rääkinud juhtunust kohe ning see osutus saatuslikuks. Ma juba aimasin, et kui sellest räägin, ongi kõik. Ja ma ei eksinud. Käisin pärast järjekordset üleastumist veel ukselt uksele kuulutamas, aga nagu ikka, südametunnistus ei andnud rahu. Umbes nädal hiljem tunnistasin jälle kõik üles. Taaskord detailideni. Detailid olid “kohtuotsuse” tegemisel väga olulised. Kreekakeelne sõna “porneia” viitab suguelundite puudutamisele. Juba eelneva peenisega tutvumise käigus olin tegelenud porneiaga, mistõttu olid ka tagajärjes karmimad. Nüüd aga oligi asi lõppfaasis: kas eemaldatakse kogudusest või mitte. Kogudusevanemad võtsid paar päeva aega, et asja seedida. Saime kokku, rääkisime, aga nad ei jõudnud kohe otsusele. Paar päeva hiljem oli aga otsus tehtud. Sellest said teadlikuks kõikide Pärnu koguduste liikmed, kui teeninduskoosolekul teatati lava pealt otse mikrofoni:

“Mai Angerjärv ei ole enam jehoova tunnistaja.”

To be continued

 

80 Comments

  1. Mõni aeg tagasi Kopli vahel pidevalt nussisid need mormooni saadikud ligi. Nii eesti kui vene keeles. Kui tervis korras,siis ma ikka olen nendega natuke vestelnud ka aga midagi huvitavat sealt ei tule. Ei kujuta ette,et sellise taktikaga väga palju rahvast kokku ajaks,aga ju siis mõni ikka võtab vedu.

    • Sellistele usukuulutajatele on õpetatud teisi mitte kuulama. Kui sina argumenteerid, mõtleb tema juba oma peas välja plaani, kuidas sinu poolt öeldut ümber lükata. Ja neid mida-vastata-kui plaane on neil palju, ja lollikindlaid. Meile räägiti enne kuulutamaminemist asetleidvatel koosolekutel, et “kui inimene ajab pikka aega oma roju, liikuge edasi, selline inimene ei tahagi kuulata, ükskõik kui häid argumente tood”. Tegelikult olid asjad vastupidi. Meie olime need, kes ei kuulanud. Jah, mõned head argumendid tekitasid küll ebamugavust, ent need surusime alla, sest “miski, mis tundub nii õige, ei saa ju ometi olla vale”. See on üks põhilisi põhjusi, miks ma kõike seda uskusin. See lihtsalt “tundus nii õige”.

      • Ega ma seal argumenteerinudki. Lihtsalt igavusest uurisin kust poisid pärit ja mis nad sellises jumala poolt unustatud kohas nagu Kopli teevad. Nii naiivne ma ka pole,et loodan tõsiusklikule midagi selgeks teha. Ja miks ma peakski,nad tundusid enesega üsnagi rahul olevat. Üks tuttav muidu keeras ka kunagi ära ja hakkas oma jumala juttu ajama,see käis küll vähe närvidele. Siis aga käis plõks jälle ära mingi moment ja hakkas normaalseks.

        • Õige suhtumine sul. Oled asjadest õigesti aru saanud. Hea, et plõks käis. 😀

  2. Mind huvitab see sellisel viisil – ukselt-uksele käimise tõttu – usku pöördumise protsess. Me kõik oleme neid ukselt ära saatnud ja kuni tänaseni polnud ma tõtt-öelda isegi mõelnud selle peale, et ju see ikkagi mingit resultaati peab tootma, muidu ju ei käidaks. Saan aru, et olid väike laps, aga äkki mäletad oma sugulasi või saad tuua näite oma “ohvritest”. Kas ongi nii, et inimesed jäävad kuulama, siis tulevad kohale ja on varsti valmis? Ühe tavalise Eesti inimese jaoks on see üliränk reaalsusnihe, suisa paralleeluniversum, kas nad alguses kuidagi hooavad tagasi ka või teevad midagi, et inimene vaikselt harjuks ja kohe ära ei ehmataks?

    • Mitte k6ik saadavad neilt ukselt 2ra, paljud kuulavad. Ja nad helistavad tihti ka telefoni teel.
      Nende s6num on paljudele inimestele (eriti vanuritele) v2ga attraktiivne, see annab neile lohutust, aitab elada, teisi oma usku p88rdumine sisustab aega ja peletab igavust. Ei ole seal ausalt 8eldes midagi ehmatavat, lihtsalt ysna armsad inimesed, kes loevad pidevalt Piiblit ja usuvad.

      • Ja siis kui sinu peres kõik on Jehoova tunnistajad ning sina enam ei soovi olla ning astud välja, siis oma perega ükskõik milline suhtlus on keelatud. armas.

        • no nad ei suhtle, sest tahavad sind tagasi. loodavad sind ymberkasvatada 🙂
          inimesed vahel annavad lastele peksa ka, see on v2givald n6rgemate vastu ju! kohutav! tuleb vangi panna 🙂

          • ma tean yht naist, kes on Jehoova tunnistaja, ja tema poeg mitte. nad suhtlevad normaalselt. k6ik s6ltub ju inimestest endist, neid ei j2lgita ka 24/7.

        • Suhtlus perega ei ole keelatud. SULLE pole üldse midagi keelatut. NEIL on keelatud sinuga suhelda. Ja muidugi arvavad nad, et teevad sellega head sulle. Küll aga lööb see pereliikmete vahele korraliku kiilu. Mina näiteks ei suhelnud oma vennaga pärast eemaldamist kaks aastat. Sõnagi. Õnneks on ta nii fucing intelligentne, et teaduse ja eelpool mainitud common sense´i abil lahkus ta organisatsioonist iseseisvalt. Selliseid inimesi on väga vähe.

      • Tihti juhtub ka nii, et inimesed j22vad kuulama, siis tulevad vaatama, ja imestavad, et seal koguduses inimesed tunduvad nii s6bralikud, abivalmid ja t2helepanelikud teineteisega, see v6ib v2lja n2ha nagu t6elised Jumala lapsed v6rreldes meie yhiskonnaga, kus on palju vihkamist ja su elu kedagi ei koti. Sellega nad meelitavadki palju inimesi.
        Ja ma ei saa 8elda, et see on halb. Inimene v6ib ju midagi uskuda, ja see usk ei ole teistest halvem 🙂
        Ja kui keegi l2heb m6ned korrad nende kogudusse, see ei t2henda veel, et ta hakkabki Jehoova tunnistajaks. Ei ole nii ohtlik 🙂 Mu vanaema k2is paar korda ja talle meeldis seal v2ga, ytles, et tore meelelahutus, aga ise ta peab uksest – uksele k2imine m6ttetuks.
        Niiet keda huvitab, mis loomad need Jehoova tunnistajad on, ma soovitaks minna neid korraks vaatama. Seal on k6ik teretulnud. Ja see on tasuta ju 🙂

        • Jah, jehoova tunnistajad on enamik ajast õnnelikumad, kui enamik inimesi. Kes ei oleks, kui peaks absoluutseks tõeks igavest elu paradiisis maa peal. Üks suurimaid vasturääkivusi minu jaoks oligi aga see, et kui täiuslikud Aadam ja Eva tegid pattu, kuidas me saame kindlad olla, et seda jälle ei juhtu? Või et mõni ingel ei hakka jälle mässama.

    • Ei hoia nad midagi tagasi, sest on oma uskumuste tõesuses 100% veendunud, seega polegi nagu midagi varjata. Ja uusi liikmeid “värvata” pole sugugi kerge. 1 inimene 10-st vb jääb kuulama, 1 100-st on nõus järgminegi kord vestlema ning 1 1000-st ehk saab tunnistajaks. Ja see on veel isegi optimistlik statistika. Inimesed pole ju NII lollid.

    • Mu arust nad on normaalsed, tavalised inimesed, kes tahavad midagi USKUDA, sest elu on raske ju. Ja kui sa n2iteks ise usud siiralt, siis teistele oma usust, “ainsast t6est ” r22kida on m6nus ja aitab tunda ennast kasulikuna. Proovi kunagi nendega r22kida, n2ed ise, et nad pole nii hullud, nagu arvatakse. M6nedega on p2ris huvitav r22kida ka 🙂

  3. Mõistan, et räägid oma kogemustest, kuid üleüldiselt islamiusulisest “terrorist” ongi põhimõtteliselt sama kui Jehoova tunnistaja. Point on selles, et Koraan keelab tappa ega ütle miskit sellist, et tappes end või kedagi pääseb taevasse jne. Need “terroristid” pole islamisusuga seotudki. Samamoodi nagu Jehoova tunnistaja on midagi muud kui kristlased, kes käivad koguduses, laulavad oma laule, teevad ühiseid söömiseid ja mis peamine – ei käi ukselt uksele, ega levita “Vahitorne” .
    Paljud kristlased ei salli Jehoova tunnistajaid, kuna neil omad tõekspidamised ja veendumused, mis ei ühti Piibliga.
    Olen samuti koguduses käinud ning seetõttu oskan enda kogemustest rääkides eristada mingil määral kahte erinevat usulist veendumust, mis võtavad aluseks Piibli (kuigi üks teeb seda nö õigemini)

  4. Minevik tuli tuttav ette, selle vahega, et ma pole sekunditki kunagi sellesse uskunud. Olen küll korra väiksena peale sita keeramist mõelnud, et okei ma tean, et see ei aita ja sellest tuleb nii piinlik jama, kuid proovime siis palvetada Jehoova poole. Muidugi, et ei aidanud.

    Huh päris palju oleks omalgi lisada kuid ma vist pole selleks õige inimene. Kui teaks, et mõni sealne aktiivne noor inimene loeks siis tema silmade avamiseks võiks seda teha vaid.

    • Kunagi ei tea, kes loeb. 🙂 Mina näiteks sain palvetest abi. Aga ma pole ateist ka. Ma olen kõik-on-võimalik usku.

  5. Hea lugu, MayB! 🙂 mul on selline kysimus: miks sa kirjutad “See organisatsioon ei j22 pysima. Teadus ja common sense muudavad selle 6ige pea v6imatuks.”? Nad usuvad ju siiralt ja ma arvan, et j22vadki uskuma elu l6puni ja v2rbavad uusi liikmeid ka. Miks see peab l6ppema? Ja mis kuradi teadus ja common sense siin, kui neid on 6petatud mitte kuulata?

    • Liikmed juba lhakuvad vabatahtlikult. Info on tänapäeval järjest kättesaadavam, teadus areneb. Isegi mu täditütar (kes ei tohiks mulle teregi öelda), tunnistas et “jah, Mai, sul võib olla õigus, aga see on ainuke elu, mida ma tean”.

      • Minumeelest võis suhelda küll sugulastega kes on “maailma inimesed”. Manitseti vaid ettevaatusele, samas äkki on asjad muutunud.

        Kõige humoorikam oli Jehoova tunnistajate buumi algusaastatel minujaoks see kuidas püüdlikult joonestati väikestelekartongidele fragmente linna kaardist, noh mingi mõne kortermaja suurune piirkond. Neid sai siis niiöelda laenutada omale eesmärgiga maja läbi töötada, ehk siis ideaalis kõigi uste taga käia. Lisaks korraldati väljasõitusid maale, tublimaid toodi teistele eeskujuks.

        Vahest käisid “ülevaatajad” ehk siis pealtnäha perfektne paar, mees oli tunnistajate hierarhias päris kõrgel, ma ei tea siis kas kohalikud kogudusevanemad pidid ette kandma tulemustest ka neile, kuid nad olid koguduses tavaliselt nädala, kus siis käidi naerul nägudega kõigiga suhtlemas ja sütitavaid kõnesid pidamas. Tavaliselt manitseti, et harmagedoon on kohe-kohe ukse ees.

        MayB kas sa kunagi selliselt oled asja peale mõelnud, et see värk tundub nagu perfektse religiooni maski taga peituva skeemiga? See paneb ka mind kahtlema sinu väites, et nad kõik tõsimeeli sellesse usuvad, mingist levelist alates on seda äkki lihtsalt kasulik seda näiliselt teha? Mäletan ka üht juhust kus ühe sellise (ülevaataja vms kõrgemat sorti) mehe abielu karidele läks. Tema juhtum pandi küll kohe suure negatiivse kella külge. Mees tegutseb praegu hoopis vist võrdlemisi tuntud kunstnikuna.

        Huh, igast asju hakkab meenuma, kuid mul pole kirjaosavust neid loogiliselt järjekorda panna.

        • “Maailma inimestega” võib suhelda. Suhelda ei või ristitud jehoova tunnistajaga, kes on kogudusest eemaldatud. “Mittetegevatega” tohib, “eemaldatutega” mitte. Eemaldatutega tohivad suhelda ainult pereliikmed ja need, kellega koos elatakse, sugulased mitte, ülejäänud ei tohi isegi “tere” öelda. Aga see “suhtlus” kaugenemine. See pole enam mingisugune normaalne lähedus, mis perekonnal peaks isekeskis olema.

      • Ise kirjutasid ju, et selliseid, kes lahkuvad vabatahtlikult, nagu su vend, on v2ga v2he. Ja kes teab, 2kki m6ned tulevad veel tagasi 🙂
        Ja teadusest nad ei ole vist eriti huvitatud, nad on v2ga ajupestud ju.
        Muide, teadus ei saa ju t6estada, et Jumalat ei ole yldse olemas.
        Ei usu, et see organisatsioon laguneb.

        • Teadusest on nad huvitatud küll. Nad kasutavad seda isegi Jumala olemasolu tõestamiseks. Aga kui teadus ja Piibel vastuollu lähevad, tuleb automaatselt Piiblit uskuda. Ehk siis 90% teadusest tuleb lihtsalt ignoreerida.

  6. “Ma ei alusta lapsepõlvest. Kellel meist oleks see olnud elamisväärne?” – mul vist oli, ma arvan enamikul mu tuttavatel ka.

  7. Eks teatavas vanuses oleme me kõik VÄGA mõjutatavad. Siis saame vanemaks, “üleastumiste” (st elukogemuse) tekkides saame eelnenud raamide mõtetusest aru. Väärtus on lõpuks kogemuses, mitte kinnijäämises.

Submit a comment

Massive Presence Website