Who is Russia, ehk väikese bravuurse Eesti ja suure Jevraasia laiskmoodustise vastastik küsimus.

In SNAP

Nii päris eestimeelsed tuttavad, kui ka integreerunud venekeelsed tuttavad tihti küsivad minu küünilise olendi käest – et kas sa tõesti ei usu v(V)ene agressiivsusse ja demokraatiavaenlikusse?

Nii ja naa. Olen ju küünik. Kui just mitte nihilist. Üks küsimuse pool on kergesti vastatav. Ma ei tea, mis on demokraatia. Mingi tunne või arvamus selle kohta nagu oleks, aga tõesti ei tea. Sellega seoses ei tea kah, mis on demokraatiavaenulikkus.

Teise küsimuse poolega aga on pisut keerulisem. Ikka usun, aga mitte nii, nagu enamus. Suure huviga jälgin, mis toimub teist poolt idapiiri. Aga mitte päris „Pervõi kanal“ kaudu. Pigem foorumite, sotsvõrkude, meediakommentaatorite ebatsensuursete ütluste kaudu.

Ja siin on mul tekkinud täitsa oma pilt sealt toimuvast. Seal, suurelt võttes, on võitnud või võitmas n.ö. hiinlaste lähenemine asjadele. Teie rabelege, aga meie lihtsalt ootame. Pole mõtet okupeerida Eestit-Lätit-ja-kes-seal-veel senimaani, kuni nemad ise on endast nii tüdinenud ja väsinud, et tulevad meie juurde sellise palvega. Ja meie veel mõtleme. Ka on seda meile vaja, ja mis vormis.

See ühelt poolt. Teiselt poolt – kuna idanaabritel kuidagi ei lähe korda just rahvusliku riigi projekt, mille alusel on ehitatud kõik Euroopa kodanlikud demokraatiariigid – seal on tunda loomuliku geograafial ja maastikul baseeruva moodustise loomuliku samblik-ekspansionismi. (Meil seda samastatakse impeeriumiga.) Samblik-koloonia omaduseks on kasv kuni looduse poolt kehtestatud piirideni. Vesi, lubjakivi vms. Või teise samblikorganismini. Aga mitte kiskja stiilis, mis on agressiooni kujundiks.
(Kui rahvas äkki pole kursis – samblik iseenesest pole elujõuline. See on sümbiontide koostis, mis levib tänu sellele asjaolule väga mitmekesistes elutingimustes)

Nii et ei ja jah. Eesti võib saada tulevikus suurema organismi osaks. Aga mitte selle pärast, et siia tulevad mingid idanaabri soomukid, vaid ainult siis, kui ta sööb ise ennast ära autoimmunse haiguse käigus ja idanaabri tulek on siis ainus võimalus kohaliku ökosfääri jäänukite päästmiseks.

P.S. Eriti kriitilised ja teravameelsed lugejad küsiksid – aga kuidas siis Krimmiga?
Vastus on lihtne. 1)See koht oli õigeks ajaks täitsa küps. Mis on kõige tähtsam. „Tüdinenud ja väsinud“. 2) Rohelised mehikesed – pigem niidistik kui Amuuri tiigri taoline kiskja. Mis on siinjuures kõige hullem.

 

6 Comments

  1. Aga selle metafooriga on see probleem, et tagantjärele võib kõike näha sellises valguses, et mingi vili oli noppimiseks küps. Neid jutustusi võib siis lõputult konstrueerida. Balti riikide okupeerimist Stalini ajal võib kah käsitleda tagantjärele targana, et rahvas oli diktatuurist väsinud, et alistumine toimus seespoolt väljapoole ja Stalin marssis sisse juba varem ebaõnnestunud riikidesse. Et see polnud agressioon, vaid seespoolt alanud protsessi loomulik kulminatsioon.

    Et me ei räägiks tagantjärele tarkadena, vaid ettenägelike tarkadena, siis ehk autor valgustab meid, mida tähendab “sööb ise ennast ära autoimmunse haiguse käigus”. Kas see tähendab, et tuleks vähendada agressiivsust, näiteks saata NATO väed laiali ja panna mingi Kaitseliit ja Kodukaitse kinni jne.? Aga mis siis, kui pärast seda valgubki venelane sisse ja saja aasta pärast tuleb jälle mingi geenius, kes näeb seda ebaagressiivsust just haigusena, mille loomulik tagajärg saigi olla ainult Venemaa laienemine haiguskoldesse jne? Seda tatti võib lõputult venitada.

  2. Ma näen autoimmuunsusena pigem seda, et venehüsteerias elanikkond teeb “enesekaitseks” endale hullema põrgu maa peale kui hüpoteetilises “Vene mõjusfääris” elades. Nagu Põhja Korea kaitseb ennast surnuks. Suvaline okupant käituks sealsete elanikega paremini kui nende oma valitsus.

    Tegelikult praeguse hüsteerilise rapsimise taga on suure osa elanikkonna välja kujunenud maailmapildi kokkuvarisemine. Siiamaani seletati meile Orwelli parimas stiilis, et kaks jalga paha, neli jalga hea. Või siis Vene paha Euroopa hea. Ja tundub, et paljud jäidki bipolaarset maailma uskuma.

    Pingutasime ennast lõhki, et “euroopasse” jõuda ja nüüd ei paista 5 rikkamat riiki kusagilt. Paradiisi asemel on meil majanduskriis ja pagulased ja homoabielu ja kiirlaenud ja inkassod ja vahekohtud ja tunneli lõpus enam valgust ei paista.
    Nüüd üritatakse meeleheitlikult ennast ja teisi veenda, et 25 aastane rapsimine polnud asjatu. Klassikaline ususekti käitumine, kui guru ennustatud maailmalõpp ära jääb.

    Sõjaväes on see ka hästi tuntud nähtus. Mingis arulagedas märulis osalenud veteranid keelduvad lõpuni omaks võtmast, et kõik nende ohvrid olid algusest peale asjatud. Lähedased ka. Ohverdad oma kõige kallima inimese selle eest, et maailm oleks parem koht aga välja tuleb hoopis, et maailm läks hullemaks ja läheb veel.

    Lõpuks klammerdutaksegi USU külge. Minult on ka küsitud, et mida mina siis USUN. Kui ma Vene rünnakut ei USU, siis mida ma USUN. Ja ei tee sellisele selgeks, et sõjalise ohu analüüs on midagi muud, kui seda või teist USKUDA. Kunagi usuti Valget laeva, siis jälle head tsaari ja isegi natsid astusid selle reha peale. Kõige lõpus 1945 aprill usuti Wencki “armeed” ja Kolbergi sündmuste kordumist.

    Nii et mitte autoimmuunsus vaid oma maailma kokku kukkumisest meeleheitele aetud inimeste klassikaline enesepettus.

  3. T.
    Vene värk ja NATO on ikkagi pisike osa sellest skisofreemiast, mist siin valitseb ja ongi see autoimmuune haigus.
    Euroopa tolerantsus ja pagulaste retseptsioon.
    Suured kaitsekulutused ja ärikate vastuseis maksude vastu.
    Eesti rahva vajadus demograafiliseks kasvuks ja järjekindel kasinus- ja stressipoliitika.
    Jutt innovatsioonidest ja eesti eksport, mis koosneb metsast ja kiviõlitoodetest.(Pluss veoteenused)
    Võin nimetada üsna palju asju, kus on lahkheli ametliku juttu (sellega ka raha jaotamisega) ja tegelikkuse vahel.
    Jne jne jne. See ongi see autokannibalism laias laastus.

  4. Sellise ila keerutamise probleem on, et mõte käib regionaalseid radu pidi. Tuleks vaadata planetaarsel ja täisajaloolisel (s.t. natuke kaugemale 20.sajandist) skaalal. Mis on Eesti? Pisike piiridega plekk maakeral, milles võib olla kasulikke ressursse – inimesed, loodus, maavarad, geograafiline ligipääs kuhugi, infra.

    Minu meelest Venemaa megatsentraliseeritud riigikord on parim eksistentsi tagatis meile: valitseks venemaal feodalism või vajuks kubermangud isevalitsejate kätte laiali (United States of Russia), ajaks iga 10 aasta tagant mõni feodaalvassal kohalikke mööda metsi soomukiga taga.

    Venemaa probleem on see, et liiga palju maad on sattunud käputäie joodikutest ja sadistidest varaste kätte, aga kui seda oleks vähem, püüaks nad ilmselt kusagilt juurde saada. Siit näiteks. Praegu on niigi ajaloo abil suurem tükk hammustatud kui jaksab mäluda. Aga ega õigel venelasel enne kõvaks lähe kui kellelgi hambad sees ja silm sinine, olgu mees või naine.

    • Sellest ongi minu järgmine lugu siin Nihilistis. Et äkki peaegune Venemaa versioon on meile ikka parem, kui see, millele siin panustatakse.

Submit a comment

Massive Presence Website