WELCOME 2 HOTEL BREYN-FACH

In POPNIHILISM

kuu tagasi ilmus üks raamat, Siim tegi kohapeal ka reportaaži. siin on nii mõnigi osa sellest raamatust enne väljatulekut ilmunud. jätkan seda traditsiooni ning postitan uuest raamatust ka ühe peibutuse.

with <3 from the bloks,

steven

2.0 Welcome 2 hotel Breyn-Fach

Siin ma istun, sinisel toolil lobby baari nurgas. Seljaga väljaku, inimeste, elu poole. Ma loen “Dorian Gray portreed” ja mõtisklen lolluse üle. Taksod mööduvad akendest ja esimene tramm sõidab tülpinud nägudega inimestega. Kell on 5:29. Ma kuulen kingade klõpsatusi trepil. See on üks jubedamaid helisid sel hetkel ja ka minu ülejäänud elus. Taas tuleb sealt üks tüdruk, kes on kaotanud osa enda uhkusest, osa endast. Noor tüdruk, vist venelane aktsendi järgi, kuigi nimi passis oli eestlase oma. Nad kõik kannavad kingi ja nad kõik tulevad alla trepist, kuigi üles lähevad nende värdjatega liftiga. Tema silmad on kurvad ja kuigi tema suu püüab naeratada, ei oota ma temalt seda, ma ei oota talt midagi, ta on niigi palju juba andnud. Ta on armas tüdruk ja ütleb ilusti head aega. Ma seisan respa leti ääres juba hetkest, mil ma kuulsin neid esimesi klõpsatusi. Liigun ukse juurde, et see talle avada. Ust avades ütlen talle head aega vastu ja märkan suitsu tema näppude vahel. Nad kõik suitsetavad ja palju. Suitsu oli kiirelt ja ahnelt tõmmatud, see tundus juba kergelt porgand olevat. Hetkel, mil ta uksest väljub, mõtlen ma, et ma ei olnud tema vastu piisavalt lahke ja viisakas ning ma vist ei öelnud head aega piisavalt kõvasti. Ma otsustan talle igaks juhuks ka head ööd soovida. Tüdruk…. (Kurat, keegi on vist ukse taga. Aknast mööduvad mingid imelikud öö/hommiku inimesed, määrdunud taarakotid käes. Üks mees jõllab mind. Ta vist tahtis sisse saada, salaja külma eest siia põgeneda. Aga ei saa, ei tohi, sest “Meie” oleme ikkagi prežtiižne 3+ hotell ning me ei soovi igasuguseid siia.) Ühesõnaga, tüdruk vaatab mulle järele, kergelt imestunud ilmega. Ust kinni tõmmates märkan, et tal ei ole taksot järel ja imestun hoopis ise. Neil kõigil on takso järgi. Ma märkan, et tal on ülikõhnad jalad. Ma märkan, et tema klõpsuvad kingad on musta värvi ja väga ebastiilsed, magedad ja iganenud. Nad kõik on maitsetud. Kahjuks. Või õnneks. Uks on kinni ja siis kaob ta mu silmist. Õigemini kaotan ma ta silmist ning liigun tagasi oma sinisele troonile. Ma olen öökuningas, kes peab taluma öö sisu – väsimust, meeleheidet ja üksindust. Televiisor on “demokraatlike” uudiste kanali peal ning ma jälgin kuidas New Orleonsi politsei peksab ühte pruuni meest ja mina istun oma troonil, troonil kus tuhanded värdjad on istunud ja ennast täis kaaninud ning uut klõpsuvate kingadega tüdrukut otsima läinud. Welcome to hotel Breyn-Fach.

 

2.1.7,25-9 tööorjus

Piiiiip. Piiiip.

Ma lendan ehmatusega voodis istukile ja sulgen äratuse. Esiti ei saa ma aru, kus ma olen, kuid mõne momendi pärast tunnen ära oma toa. Fuck!, teiseks jõuab mulle kohale, et ma pean tööle minema ning hetkel ei tundu see kuidagimoodi humaanne. Ma olen nüüd tööinimene, peaaegu täisealine aga juba täistööori, mul on nüüd naine ja ma pean saama meheks. Enam ei ole seda varianti, et ema kirjutab puudumistõendi, et ma lähen ja tulen millal tahan, et elu on 24/7 sex, drugs and rock’n’roll. Nüüd on vahetused, nüüd on inimesed, kes tahavad koju minna ja ootavad, et võtmeid ja telefoni edasi anda. Nüüd on kohustused, nüüd on vaja ise ennast üleval pidada, naisele välja teha ja mängida kaasa sotsiaalsetes struktuurides, mis magala junkie subkultuuris ei kehtinud. Ennem oli pidu, olid piibud ja triibud, olid kõigile, olid jagamiseks. Üks kõigile ja kõik kõigile jagamiseks.

Vaevaliselt vean ennast voodist välja, keha on pudru, seisnud pudru, mis on endale kooriku peale tõmmand a’a seest on selgrootu. Tuikudes kõnnin vannituppa ning pesen hambaid ja oksendan vaheldumisi. Peaks dušši alla minema aga mul ei ole aega. Tegelikult ei ole vahet, ma higistan nagunii päev läbi oma pohmelli välja. Tegelikult olen täiesti arusaamatus konditsioonis ja endale arusaamatult tõmban jalga räsitud räpipüksid ja suvalise t-särgi.

Kell pool kaheksa seisan ma Karikakra peatuses ja ootan bussi. Õues olles saan ma aru, et mul tegelikult ei ole veel pohmakat, et ma olen ikka veel täiesti juua täis. Mingis mõttes on see parem, vähemalt on mul lõbus olla ja ma tuigun teiste tööinimeste vahel joviaalses meeleolus. Käige perse kuradi orjad, vaadake jah mind, ma olen nii kuradi punk, et mul on täiesti poogen teie sotsiaalsetest normidest, pietistlikest vaadetest. Tahaks suitsu ka teha aga taskus oli ärgates vaid tühi pakk ja sulli ka ei ole.

Buss number 16 tuleb peatusesse ning ma kobin koos ülejäänud tööorjadega peale. Minu joviaalsus taandub koheselt, buss on pilgeni täis ning ma pean istuma tagarea keskmisele istekohale ülejäänud nelja tööorja vahele. Õhku ei ole ja ma lehkan, suu on kuiv ja iga kurv toob veidike oksemaitset kurku. Juba tavalistel tööpäevadel on vastik selle bussi peal tööle loksuda, täna on see keskaegne piinapink. Kahju, et ma kogu oma raha eile maha jõin, oleks saanud marsuutbussiga vähekenegi inimese moodi linna sõita, kiirelt ja mugavalt nagu taksoga aga vaid 10 krooniga. Buss veereb Tõnismäelt alla ning peatub, ma panen kiirkõnniga tööle, aega on vaid 5 minutit, et riided ära vahetada ja enamvähem viisaka näoga hotelli lobbys seista.

Hotelli ette jõudes mõtlen ma, et kas minna maja tagant töötajate sissepääsust ja raisata 1-2 minutit ringi tegemiseks, või minna ülbelt peauksest sisse ja loota, et ükski ülemus ei näe mind. Mind on juba korra noomitud selle eest, “Peauks on klientidele blaa-blaa-blaaa..” ning seetõttu kahtlen, kas ma tahan just täna millegagi silma paista. Sisenen peauksest, tervitan respa tüdrukuid, kes annavad vahetust üle ja lipsan märkamatult treppidele, et keldrikorruse riietusruumidesse pääseda. Ma olin esimest korda tagaruumidesse sisenedes väga üllatunud kontrasti üle, selle üle kui palju erinevad tagaruumid avalikest aladest, kuidas üleüldine kuld ja peegelpind vahetub ümber torustikeks ja helehallideks seinteks. Tagaruumid on palju lähedamal reaalsusele, avalikud alad on vaid fassaad, butafooria.

Samasugune butafooria on see pingviinikostüüm, mida ma iga hommik endale selga sätin. Enne esimest tööpäeva sain ma oma õemehe käest talle väikseks jäänud triiksärgi, mida ma nüüd peale iga kahte tööpäeva koju pessu vean. Täna on sellel särgil teine päev aga minu pohmahais trumpab nagunii higihaisu üle. Tõmban jalga tumesinised viigipüksid ning märkan, et mul on jalas valged sokid. Persse. Okei, fuck it, hea, et mul täna üleüldse sokid jalas on. Kõige peale panen samasuguse tumesinise vesti ja kaela kollase lipsu. Ma vaatan ennast riietusruumi peeglist, täpselt nagu kuradi pingviin, räigelt pohmas sassis juustega pingviin. Riietusruumi lagi on täis kanalisatsiooni ja veevärgi torusid. Huvitav, kas see lips peab sellepärast kaelas olema, et ma saaks ennast lihtsamalt üles puua nende torude külge? Viimase asjana võtan ära kõrvarõngad, mida ma olen juba viimased 9-8 aastat kandnud. Hotellis on sellised konservatiivsed reeglid väljanägemisele, et ma tahaksin röökida. Esimene nädal röökisingi veidike, ülemus tuli kobisema, et ma pean rõngad ära võtma.

“Aga, mis siis kui ma olen mingist Aafrika hõimust, kus see oleks osa minu traditsioonidest ja religioonidest?”

Ülemus oli vait paar hetke ning vastas: “Aga sa ei ole ju.”

Siis oli mul suu tussi täis ja ma ei osanud midagi vastata. Kuradi loll olin, oleksin pidanud vastama et „…aga see on minu magalahõimu traditsioon kanda kõrvarõngaid!”. Mitte, et see oleks midagi aidanud aga vähemalt ei oleks seisnud seal nagu mingi läbinussitud tropp.

>>>>>>>post_forward>>>>>>>

Ma ei tea veel aga selles kohas saavad olema suhteliselt leebed standardid välimusele võrreldes mõne muu kohaga. See hotell on täielik hipikommuun võrreldes tulevaste koonduslaagritega. Okey, mingeid mööndusi saab paaris järgnevas veel olema aga kulminatsiooniks on koht, mis on rajatud eriti rangetel reeglitel. Järgnevas töökohas võin ma isegi lipsu mitte kanda, piisab mustadest pükstest ja valgest särgist. Saan isegi eriloaga ninaneeti kanda mõnda aega. Sellele järgnevas hotellis peab juba lips ees olema, jalas on mul samad mustad viigipüksid ja valge triiksärk. Neet on kadunud. Üleüldine hoiak aga on suht laadna, enamik portjeesid on boheemlaslikult pikemate juustega ning pohmas näod on sage nähtus.

Viimane hotell, kus ma töötan, on aga hitlerjuugendlike plaanidega, töötajatele seatud reeglid on igasuguseid privaatsuspiire ületavad. See on koht, kus näiteks mehed peavad iga päev habet ajama ning teenindusjuhtidel on kohustus töötajaile seda meelde tuletada. See on vist normaalne mõtlete te? Okey, aga see, et naisterahvad peavad naha tooni sukkpükse kandma ja sääred peavad raseeritud olema? Et lubatud on teatud tüüpi soeng, teatud viis krunni või palmiku tegemiseks, et küünelakk ei tohi olla värviline vaid hele või läbipaistev, prantsuse maniküür eelistatult? Et meestel ei tohi olla pikemad kui 9 cm pikkused juuksed, ei tohi kanda muid ehteid kui ainult abielusõrmust ning käekell ei tohi olla liiga ekslusiivne või kallis, sest muidu kliendid tunnevad ennast ebamugavalt?

Kõige iroonilisem asja juures oli see, et mina, eluaeg kõiki välimusele seatud sotsiaalseid norme trotsida suvatsenud indiviid, mina olin teenindusjuht ja mina pidin seda kontrollima. Mina ise pidin nägema välja saja protsendiliselt korrektne ning siis minema mõne tööga pooleks rabelenud kelneri juurde ning ütlema, et „Kuule, sul on habemetüügas, mine raseeri ära”, et kui keegi haiseb higi järgi, siis saadan dušši alla. Ükskõik, et see juhtub 6 tundi ringijooksnud majapidamisporteriga, kes on lisavoodeid ja kaste tassinud, ükskõik, et inimeseks ja elus olemisega kaasneb higistamine. Et kui mõnel konverentsikeskuse ettekandjal on juuksed lohakamalt seatud, et siis lähen juurde ja näitan personaliosakonna poolt väljastatud lehekest „ilusatest” soenguvariantidest. Ma ausalt öeldes ei mäleta, et ma oleksin kunagi kellelegi midagi sellist ütlemas käinud, et ma oleksin kunagi suvatsenud pidada ennast teistest inimestest kõrgemaks ning läinud ja öelnud, et „Sa oled must ja räpane, tee ennast korda”, isegi mõelda selle peale, et mul on selline võim, selline ülbus, see tundub ise vastiku ja räpasena, mu hing määrdub sellise mõtte peale. Võibolla seetõttu pidingi ma selliselt ametikohalt lahkuma. Võibolla seetõttu olid mul alati bakenbardid, hallala juuste ja habeme vahel, võibolla seetõttu tegin ma endale tätoveeringu just sellisele kohale randmel, et see mu triiksärgi varruka alt välja paistaks kui ma kliendile tema toakaardi ulatasin. Võibolla seetõttu lõikasin ma endal juuksed nulliga maha, et tuletada endale meelde, et ma olen ori, et tekitada minus mingisugunegi tahe ennast vabaks võidelda.

<<<<<<<rewind<<<<<<<

Raskel sammul komberdan ma trepist üles, kõnnin läbi köögi ja tervitan hommikusöögi tüdrukuid ja kokkasid, ning ühtäkki olen taaskord lobbys. Kell on 8:05 ning ma vabandan respa tüdruku ees, et ma hiljaks jäin. Mitte, et ma peaks aga lihtsalt annan märku, et ma hoolin sellest tööst ja nii edasi.

“Kus Karla on?”

“Teie ruumis vist.”

Liftihalli kõrval on pagasiruum, mida kutsutakse portjeeruumiks. See on meie kontor, seal hoiame me omi asju, seal on meie graafikud, kapp padjaga, et saaks öövahetuste ajal rahulikult magada, “prostitutsiooni aastaaruande” kaust ja igasugust muud nodi. Ukse kõrval on väike laud ja baaripukk, mille peal vahepeal kükitada. Ma koputan uksele ja hetke pärast avab Karla ukse. Karla on vanem meesterahvas, kõhn ja minust veidike pikem, korralikult pügatud vuntsidega. Tal on eriluba nende vuntside mitte pügamiseks. Prestiišne värk, aint staaži ja munniga saab selliseid asju endale lubada. Karla on siin töötanud juba 15 aastat, ta on elukutseline portjee, tunneb kõiki taksojuhte ja kõiki litse, tunneb kõiki püsikaid, on näind nõuka lõpuaegu ja iseseisvuse algaastaid, teab maffia vendasid. Ma ei saa aru, miks ta edasi ei taha liikuda, peaks nagu portjeest edasi respasse minema tööle, sealt vahetusevanemaks ja siis respajuhiks, ning kõige lõpuks hotellijuhiks. See on ju see mõte, et ronid karjääriredelil ja saad rohkem palka. Karla aga on toppama jäänud. Ta vaatab mulle oma kõhetu näo ja hallide silmadega otsa ning teretab.

“Tere hommikust, sorry, et hiljaks jäin veidike.”

“Ohsaa vana vitt, mis mõõk sul suust välja käib! Panid pidu eile või?”

Ma punastan ja astun portjeeruumi. See on tegelikult räigelt väikene, mingi 4 korda 2 meetrit, ja Karlaga rääkides hakkan ma ka ise enda “mõõga lõikamist” tundma.

“Kuule jah…” püüan ma vaikselt öelda ja muretsen, et iga h-häälik on üleliigne etanoolipurse mu suust, “Kuuki õe bändil oli kontsert Guitar Safaris ja noh ma jõin veidike.”

“Mida sa jõid? Lõhnad on ikka väga vänged.”

“Veini. 3 pudelit. Ja paar klaasi õlut.”

“Ossa poiss, see on ikka päris palju!”

Ma olen vait ja mõtlen, et kas tõesti on see palju. Ma olen juba vähemalt 3 aastat joonud seda veiniimiteerivat jooki nimega Monastõrskaja Izba, erinevates variantsioonides ja värvides. Kas tõesti 2,1 liitrit on nii palju? Ma jõin ühe valge pudeli enne peole minekut, teise selle ajal ja kolmas pudel oli punane. Selle joomist ma eriti hästi ei mäleta aga avamist mäletan küll. Tegin selle lahti Tammsaare pargis seljakoti sees ja valasin vähemalt poole kohe Guitar Safaris ostetud õlletopsi. Sulislõvi aitas ka juua veidike. Pidu oli väga lahe, tantsisime veidike Kuukiga ning kõik ta guuger-släsh-or-milf sõbrantsid passisid meid. Hea, et ma purjus olin, nad passivad pidevalt, raudselt mõtlevad, et miks ta minusuguse nolgiga koos on. Või siis arvavad, et see on lihtsalt mingi fling, et äkki peaks endale ka mingi toy boy sebima. Aga mul oli nii pohhui, sest noh, ma olen punk ju raisk.

“Sina istud täna siin ja võtad pagasit vastu. Krõõt laseb sind kohe lahti kui sa lobbys nagu mingi alkash haised. Ma ütlen, et sa oled haige. Istud siin ja jood vett ning käid sööd midagi ning närid nätsu.”

Okey,” vastan ma lakooniliselt ja olen mõttes talle tänulik.

Karla kohendab enda lipsu, patsutab mulle õlale ning pilgutab silma. Ta on valmis ruulima seda lobby, tema kuradi territoorium, tema kuningriik, kõik nurgad on ära märgistatud, kõik emased on ära näperdatud. Portjeeruumi uks sulgub tasaselt ning ma jään baaripukile sitsima. Vett tahaks. Suitsu tahaks. Süüa ei taha, pohmell on kohale jõudmas ja sisikond on keerdus. Ma toetan küünarnuki lauale ja lõua käele ning lasen silmadel üle ruumi tiirelda kuni peatun enda ees oleval seinal ja sellel oleval teatetahvlil. Teatetahvlil on portjeede graafik, mingid imelikud reeglid ja juhised, mida respajuht on sinna toppinud ja väiksed paberilipikud telefoninumbritega. Litside numbrid vist.

Ma püüan mitte mõelda eilse õhtu peale ning kas ja kuidas ma end lolliks tegin. Mulle tuleb meelde, kuidas ma peale kontserti mööda Vanalinna ringi lärmasin ja Kuukile häbi valmistasin, kuidas ma Lastemaailma ees asfaldile pikale viskasin ja sinna magama lubasin jääda. Järgmine moment oli seal takso ja edasi ma enam ei mäleta. Arvatavasti sõitsin ma Sulislõvi ja tema prutaga Õikale, ning komberdasin kuidagimoodi koju. Kuhu Kuuki läks? Kas ma peaks talle helistama? Millal ta ütleb, et davai poiss, aitab küll, see värk on läbi?

“Aitab, aitab,” sõnan ma omaette ning asun edasi ruumi uurima. Aitab enda piinamisest, mu keha on nagunii läbi, ainult hing ja mõistus hoiavad seda üleval, ma ei saa ka neid kaotada. Järsku tabab mu silm turvafirma kleepsu ning mulle tuleb meelde selle ruumi kunagine elanik. Iseseisvus aja alguses oli see hotell üks kõige kõvemaid, korralik 4+, superstaarid peatusid siin ja kõige ülemisel korrusel oli baar, kus kõige tegijamad pidu käisid panemas. Kõige tegijamad olid sel ajal ärikad, tegeleti kõigega, mis nõukast oli järgi jäänud, metalli ja relvadega, osa oli legaalseid ärikaid aga enamuses oli nende raha räpane. Joodi viina ja tantsiti uue tümaka järgi. Liikusid ka mingid tablakad, naised võtsid laua all suhu, mõned tüübid said WCs nuga ja mõned said baaris kuuli. Ning siin ruumis oli turvad, nende boss oli aga Kurmo Hõõrutaa, nüüdseks üks rikkamaid mehi terves Eestis. Huvitav kuhu mina siit ruumist jõuan? Või jään ma siia 15 aastaks nagu kõhetu Karla ja näpistan uusi teenindajaid tagumikust ning tunnen enda kuningriigist rõõmu.

Ma ägisen püsti tõustes ja otsustan lobby baarist paki suitsu laenuks võtta ning endale teed teha, äkki saab soolestiku sirgeks. Avan vaikselt portjeeruumi ukse ning piilun välja. Uks ei avane mitte respa leti poole vaid vastasseina poole, õnneks on see kaetud suure peegliga ning peegeldusest näeb väga selgelt respas toimuvat. Karla seisab leti ääres ning ajab respa tüdrukutele mingit iba, respajuhti Krõõta ei ole kuskil näha. Lippan uksest välja, kõnnin võimalikult sirgel sammul Karlast ja respatüdrukust mööda, otseteed pidi lobby baari ning küsin baaridaamilt võimalikult diskreetsel kaugusel suitsu ja teed.

„Aga raha?”

„Ma pean praegult võlgu jääma. Äkki saan tippi ja siis toon kohe ära.”

„Parem oleks, eelmine kuu oli inventaris puudujääke, pool plokki suitse.”

Peaaegu purskan välja, et „Ma ei olnud eelmine kuu veel töölgi siin!”, a’a ma tean, et ausus on ülehinnatud oskus ning ilma nurumiseta ei saa siin sittagi.

„Ma tõesti luban raha ära tuua. Äkki saab kuskile kirja panna?”

„Ahh, ei hakka ma midag kuskile kirja panema. Vaata, et ära tood.”

Saan oma paki suitsu kätte ja tassi teed. Tegelikult peaksime me ka tee ja kohvi eest paar eeku maksma, aga see on kuidagi vastuvõtu omadel meelest läinud. Ainult majapidamise tädikesed käivad vonbäärid näpuotsas latet tellimas. Suitsupakk taskus ja teetass käes silkan ma läbi hommikusöögi ja singi-juustu lõike lookas laudade. Oi bljääd kuidas tahaks endale võikut siit teha, ma tean, et õige hommikusöögi tüdruku käest küsides, on ta kindlasti nõus mulle paar singi ja juustu tükki nõus taldrikule tõstma, selle salvrätikuga katma, läbi köögi tooma ja tagakoridoris salaja mulle ulatama. „Aega on,” sõnan ma endale ning tunnen rõõmu suitsupaki ja tee üle, sellest piisab hetkel. Sellest piisab, et ma alaealise, 17 aastase nolgina saan ilma dokumendita töö juures tobi kätte, saan seda võlgu võtta. Edasi-edasi, kiiremini suitsunurka, prügikontereid täis estakaadile, hotelli final frontier ootab mind.

Hotell on nagu elusolend, peauks on kena, full make-up’iga näolapike, mina aga kükin räpase tagaukse juures, kust visatakse välja kogu see praht, mida külastajad kaasa veavad. Minu ilusaid metafoorilisi pohmamõtteid katkestavad trobikond majapidamise tädikesi, kes late tassid käes estakaadile vajuvad. Ma noogutan tuttavamatele nägudele ning jään nende vestlust pealt kuulama. Nad räägivad päevakoristust vajavatest tubadest, kes mis korrusel on, palju saabujaid on ja nii edasi. See tundub sel momendil nii igavana, et ma tahaks estakaadilt peakat hüpata ja kaela murda. Selle asemel kukutan koni tuhatoosi, noogutan ja lahkun.

„Nii, kellelt saaks võiku materjali küsida?” esitan ma enesele hetke olulisema ja mu eksistentsi enim mõjutava küsimuse.

>>>>>>>post_forward>>>>>>>

Okey, esmane plaan oli see, et sellest raamatust tuleb mingi teenindusühiskonda põhjalikult tükkideks võttev meistriteos, kus iga ilukirjandusliku osa järel on marksistlik-feministlik analüüs. Jupp-jupi haaval tõeni, akadeemiliselt ja kaalutletult. Las ma dropin asja kohe kildudeks põrandale ja ei piina sind tüütute ja igavate ja mämmutavate idiootsustega. Asi on lihtne, programm on lihtne, programm on bulletproof, lollikindel. Kõigepealt käid koolis ja siis ülikoolis ja siis lähed erialasele tööle ja siis elad õnnelikult elupäevade lõpuni, NOT!

Programm on see, et sa oled vaene, erinevatel levelitel aga sa oled vaene ja su vanemad on vaesed, sa oled kõrg-, kesk- või alamkeskklass, täiesti ükskõik, sa oled reaalselt vaene, sest sina ja su vanemad elavad peost suhu, palgapäevast järgmiseni. Keegi ei pea sind üleval peale keskkooli lõppu, kedagi ei huvita, et saavutaksid oma õige potentsiaali. Kedagi ei huvita, et sa läheksid ülikooli ja et sa saaksid targaks, et sinust oleks päriselt ka kasu sellele maailmale. Ühiskonda huvitab see, et see ei peaks sind üleval pidama, midagi sinu peale kulutama, ühiskonda huvitab see, et sina maksaksid almust, oleksid radikaalne uskuja ja järgija just ettemääratud mammonajumalustele. Reaalne plaan on see, et sa lõpetad keskkooli ja lähed suure tõenäosusega tööle teenindussfääri, võibolla saad sisse ülikooli ning peale seda võibolla leiad midagi muud. Kaks võibollat on suure tõenäosusega mitte realiseeruvat ning seejärel oled sa vaid replika oma vaestest vanematest, kes teevad vähemalt reaalset tööd, mitte ei vahusta piima mingis hipsterite kohvikus.

Hetke ühiskonnajaotus on orienteeruvalt järgnev: 3 inimest sajast töötab põllu peal, 31 on vabrikus ja 65 sajast hakkab majaneegriks ning kannab ülejäänutele toitu ette. Tertsiaalsest ja viiendast sektorist ei taheta eriti veel rääkida, ning sellest võibolla veidike hiljem. Olenevalt asukohast, võib see 65 sajast tõusta ka kolme neljandikuni. Tõenäosus, statistika on sinu predestinatsiooni, jumalik ettemääratus. Peale keskkooli (võibolla isegi selle ajal) lähed sa hipsterikohvikusse piima vahustama või Räpaseid Mäkke öisesse vahetusse flippima. Unusta ära oma fotograafia anne, unusta ära, et sa tahaksid maailmaparandada ja katkiste tarbekaupade parandustöökoja teha, unusta ära Nietczhe ja Hegel ja Plaatoni koopa võrdlused, maailm ei vaja veel ühte filosoofi vaid hoopiski uut Rimi kassapidajat. Ja põhjus peitub selles, et ei sinu vanemaid ega vanavanemaid ei tahetud kunagi saavutama reaalset potentsiaali. Ja selles, et nüüd sa ei tööta istanduses või söekaevanduses, nüüd lõpuks said majja, sa oled ikkagist isandate majas, mis siis, et seisad nurgas kandik käes ja ootad käsku, sa oled ori aga vähemalt sa ei pea sitta viskama.

Selleks, et ei sina ega su vanemad ei hakkaks ülemõtlema, on olemas näiline küllus, sa saad endale lubada ju täpselt samu asju nagu isandad. Enamuse ajast elate te aga võlgu, su vanemad võtavad järelmaksuga uusi tarbekaupu, targad televiisorid ja uued mobiiltelefoni mudelid, integreeritud kohvimasinad ja laiekraaniga täbletid, plastikust superkangelaste replikad (täpselt samasugune oled sina, 65 protsendi elanik), kõik on järemaksuga, kõik on võlgu, et igakuiselt maksta andamit suurele tarbimisjumalale. Alamkesk ja ülem-alamalam ei saa sedagi lubada, ülemkeskklass saab aga isegi suvilat ja igatalvist puhkusereisi. Aga mudu on sama jama, peost suhu, palgapäevast järgmiseni. Ning neile kõigile tundubki, et nii peabki. Kuskil tuli keegi ideaalse eluplaani peale ning nii peabki olema, kõik koos kordame mantrat „Tööta, tarbi ja sure” ja veel ükskord ja veel ükskord… Mingi muu käitumisvorm, midagi vähem materialistliku, konsumeerivamat ja enesekesksemat on imelik, esoteeriline jama. See on kuradima „Fight Club” aga ilma Brad Pitti six-packita, ilma Palahniuki sõnadeta ja ilma Hollywoodi rahata, see ei ole fiktsioon vaid reaalsus. Programm on paigas: „Tööta-tarrbi-ja-surreee!”

Väiksed mööndused on muidugi, võid tunda kurbust, mõtiskleda surma ja elu üle. Hea aeg selleks on väikekodanlikel pühadel nagu hingedepäev ja jõulud. Võid mõelda ka selle üle kui hea on iseseisev olla, kuidas me ennast vabaks laulsime, kui lühikesed on ööd suviti, rahvusromantika on väga hea segaja tarbimise ja töötamise vahele. Sorry, tarbimine käib kaasa sellega, hästi palju sööki, sest ega enam ei ole ei sõda ega nõukaaeg, sa käid tööl ja sul oli palgapäev, jõuluboonus, kuluta, osta ja manusta, see on hea ja sulle kulub see ära, sa väärid seda! Aga kindlasti tunne seda, et ükspäev peab sul olema enda maakoduke ilusa rahvusliku metsa sees, sinu kuningriik. Reaalsus on see, et su vanematel on korter nõukaajast (võibolla mingi suvila ka) ja sul ei ole kuskilt võimalik saada endale korterit. Ainuke võimalus saada kinnisvara omanikuks on oodata vanemate surma. Kole eksole? Ei-ei, korda minu järel: „Mina teen oma elu paremaks, mina olen oma õnne sepp. Mina lõpetan keskkooli, lähen ülikooli, peale seda saan endale hea töökoha, kogun raha ja ostan enda koha.” Kust ma raha saan kuni mul on erialane kõrgesti tasustatud töökoht? No ma ei tea, teen ülikooli kõrvalt mingit muud tööd… näiteks baari, restorani või hotelli, või poodi või…

Tegelikkus on see, et isegi kui sa ei plaani rajada oma kuningriiki, kui su plaan on tööta-tarbi-sure, siis jääb tõenäosus, et sa töötad teeninduses, nagu 65-75 protsendine tõenäosus. 65-75 protsendise tõenäosusega sa EI tööta põllumajanduses või tööstuses, vaid oled moodne majaneeger, teenindamas ülejäänud ühiskonnaliikmeid. Sinu palk ei saa kunagi ületama riiklikku keskmist, okey, võibolla siis kui oled jõudnud keskastmejuhi kohale, vahetusevanema positsioon sinna hulk ei kuulu. 65 protsendi hulka jõudes hakkab käima edasine survestamine. Ülikool ja töö koos on täielik pinge, lisaks on sulle varasest lapsepõlvest õpetatud rahvuslikke traditsioone pingete maandamiseks, sa oled alati teadlik olnud 7 päevasest nädalast, kus 5 päeva kogunevad pinged ja seejärel lahvatavad need vedelikupuudusega päädivaks teadvustmuutvaks rituaaliks nimega „läbu”. Sa käid tööl ja teenindad teisi ja siis teenindavad teised sind, ringmäng, „…kes aias, kes aias, lükkab teise(le) sisse”. Ja siis järgmine päev lähed tudisevate käte ja vedelikuvaegusega tööle, et teenida, et siis kulutada, et siis… saate aru küll vist juba? Tööta-tarbi-sure, ringmängud…

Ma olin osa ringmängust, keerlesin selles kõrgema pilotaažiga ligemale 10 aastat. Hetke olukord on veidike teistsugune, midagi on liiga crooked, et arusaada kus ja kuidas, vist olen viiendas sektoris aga võibolla olen hallalas. 17 aastaselt hakkasin tööle portjeena, esialgselt kahel suvevaheajal, peale keskkooli lõppu aga täiskohaga. Liikusin mööda ametiredelit üles receptionistiks, läksin Kesklinna 3+ hotellist linnast väljaspool asuvasse spa- ja konverentsihotelli. Spaast kolisin edasi Vanalinna butiikhotelli ning sealt edasi gigantsesse viie tärni ketihotelli. Ketihotellis liikusin receptionistist edasi öiseks teenindusjuhiks, mingi moment sain õiguse ka päevavalgust näha. Ma elasin selles ringmängus läbi kõik täiskasvanuks saamise etappid, kõik initsiatsioonirituaalid, et olla ühiskonna täisõiguslik liige, nolgist elumeheks, elumehest abielumeheks, abielumehest isaks, isast… vabaks inimeseks.

Esimest korda läksin ma tööle 17 aastaselt, mul ei olnud kuskilt peale ema niigi tühja rahakoti nutsu niisama saada ning ma tundsin, et ma peaksin ise endale raha teenima. Raha oli vaja, et maksta telefoni eest, et pidu panna, et tarbida. See tarbimine liigub edasi läbi tööorjuse, see on see sama, millest ma eelmises lõigus kirjutasin. Töötav klass, eelnev töölisklass, hetkel teenindusklass, seab eesmärgiks kõrgklassi hedonismi ning tahab kogeda küllust. Või siis eskapeeruda reaalsusest, pidu ja trall on ühiskonna valitsemise juures väga oluliseks teguriks. Kui orjad ei saa auru välja lasta, siis hakkavad nad lõpuks pinge all mässama. David Whitehouse kirjeldab seda ka mõningal määral essees „Origins of the police”, soovitan lugeda, et mõista miks mitte kunagi ei tohi mente usaldada, nad ei ole kunagi ega saa kunagi olema sinu poolel. Töötav klass peab saama auru välja lasta, see on osa programmist. Auru väljalaskmine on üle piiri minnes karistatav, aga ka see on okey, hoiab status quo’d paigas. Illegaalsed droogid on ka okey, kui see on osa tarbimiskultuuriga seotud käitumismustrist, kui sellega on võimalik liikuda edasi sotsiaalses hiearhias, kui see lisab sulle teatud bad boy staatust, veits valget ninaalust ja sa oled täitsa legit ärimees. Vaesed inimesed panevad pidu avalikult ning nad saavad selle eest karistada, rikkad inimesed liiguvad ringi tõldades ning võimuesindajate käsi ei ulatu nendeni. Nad vägistavad hotellitubades ja maksavad kõik kinni, neid viiakse kokaiini üledoosiga haiglasse ja nende kuriteod tühistatakse. Vaeste inimeste vead on kõigile avalikult näha, politseid veab sind okseloigust kainerisse ning järgmine päev kükid avalikult häbistatult trollibussi peal koju.

Lisaks pidutsemiseks vajaliku raha teenimisele hakkasin ma käima oma tulevase naisega. Plot-twistiks oli asjaolu, et ta on minust 9 aastat vanem ning käis juba tol momendil tööl ning oli majanduslikus mõistes iseseisev indiviid. Mina aga olin magalarott, kes elas ema juures. Selleks, et mitte olla sotsiaalses mõistes mingi suvaline toy boy (mis tagasi vaadates oleks olnud veelgi huvitavam maailmakogemisviis), pidin ma ennast tõestama samuti majanduslikult iseseisva indiviidina. Suved olid toredad, mul oli raha ning ma sain asjade eest ise maksta. Sügisel läksin tagasi kooli ning seejärel seisin poeleti juures tema kõrval ning vaatasin kuidas tema maksab. Sotsiaalses mõttes on see imelik tunne kui naine maksab sinu eest. Me teame väga hästi, et kogu keskklass elab peost suhu, et mõlemad osapooled enamikes keskklassi suhetes peavad kogu oma sissetuleku panema käiku ning tihtilugu maksab üks osapool korteriüüri ja teine ostab toitu ja nii edasi. Aga restoranis ja kinos peaks meessoost isik tasuma mitte kõrval seisma. Nagu mingi kuradi kompulsiivne käitumis disorder, „…mul on munn, ma maksan!” Peale keskkooli hakkasin ma täiskohaga tööle ning asjad hakkasid paika loksuma, meie sissetulekud ühtistusid. Suht rets, et hariduses töötava kõrgharidusega naisterahva ja teeninduses töötava keskharidusega meesterahva palgad on majanduslikult võrdsed. Palgad on meie ühiskonna peegliks, peegeldamas väärtusi, peegeldamas seda kui palju meie panust hinnatakse.

Ma panin edasi mööda hotelle ja mööda päevaseid ja öiseid vahetusi, mu naine töötas mitme koha peal kuni otsustasime, et peame mu ema korterist välja kolima ning laenu võtma ja enda korteri ostma. Korterilaen on põhimõtteliselt tänapäeva ekvivalent pärisorjusele, sunniviisilisele süsteemi paigutamisele. Ning samal ajal oled sa õnnelik, et sa oled jõudnud sellisele tasemele, et saad seda endale lubada. Su vanemad ei saa sulle korterit osta ning korteri üürimine ei ole ju üldse ratsionaalne tegevus, miks peaksid sa kellelegi teisele maksma aastaid ning lõpuks ei ole see koht isegi sinu oma. Paljud sinu sõbrad on üksinda ning ei saa endale korteri ostuks raha laenata, palk ei ole piisavalt suur ja pank ei anna. Osadel on jamad kohtutäiturite ja SMS-laenude ja krediidiga ja sissekanded maksehäireregistris. Aga äkki oled just sina kõik oma kaardid õigesti mänginud ning just sina võidad endale 30neks aastaks igakuise kohustuse maksta korteri eest, mis jäi liiga väikseks juba esimese lapse sündides. Tegelikult on pohhui see kohustus, laen, võlgu elamine, maksegraafikud ja liisingutasud, EURIBORi kõikumised, buumid ja hilisemad ratsionaliseerimised, see kõik on täiesti pohhui, sest sul on katus pea kohal ning kogu tulevik on täiesti lahtine, sa ei tea kas pank läheb pankroti, millal sõda algab, kas toimub majanduskrahh ja sa kaotad töö ja jääd kõigest ilma. Sa ei tea sittagi. Loeb aga see mentaalne seisund, millesse sa laenatud kuningriigiga kukud, sa saad mentaalselt pärisorjaks tööle, tööd ei tohi kaotada, tööd tuleb teha, töösse tuleb uskuda, 5 korda nädalas pead sa mammonat ja liisingut kummardama, töös peitub sinu lunastus, töö teeb sinust inimese, töö teeb vabaks. Programm on paigas, tööta-tarbi-sure, enne võiks aga laenu ära maksta.

Peale ketihotelli liikumist tõusis ka palk, hea oli, sest peale korteri ostu saime esimese lapse. Seejärel libises asi veel rohkem programmi süvatasemetele. Naine on lapsega kodus, mees käib tööl, liisingumaksed on iga kuu makstud, kõik on superilus. Kõik on sotsiaalselt perfektne, patriarhaarne perekonnamudel, madala kütusekuluga auto ja biolagunevad mähkmed. Reaalsus oli see, et mina vihkasin oma tööd ja et mu naisel on omad ambitsioonid lisaks beebivabrikuks olemisele. Hetke reaalsus on see, et üle kümne aasta erialast tööd hariduse- ja humanitaarabivallas ning mu naine ei teeni ikka nii palju palka kui mina teenisin teenindussfääris mingit mõtetut keskastmejuhi paberimäärimist tehes. Et meie ühiskond väärtustab raha rohkem kui tarkust ja headust. Minu reaalsus on see, et inimeste palk ei näita ei tema väärtust, hariduse taset, sotsiaalset klassi, inimeste palk peegeldab meie ühiskonna väärtushinnanguid. Heil mammonajumalus, näita meile meie palet, näita meile teed ning sinu nimel me töötame, tarbime ja sureme!

6 Comments

  1. Lahe muutus artikli keskel – teismelise meenutustest reaalsusesse.
    Tean seda frustratsiooni kallis autor. Paljud on pead murdnud selle üle, kuidas pääseda sellest tsüklist, mida sa kirjeldad. Minu meelest kõige loogilisem lahendus on see mis on kirjeldatud all linkides. Säästad hambad ristis nii palju raha kui suudad ja topid näiteks mingisse kindlasse indeksfondi (näiteks kõikide lemmik Vanguard) mis maksab dividende. Sealt kaob su raha alles siis kui on käimas kolmas maailmasõda, aga sel juhul pole mingilgi asjal enam mingit tähtsust. See on väga hea tunne, kui sulle kuus tiksub juurde 100 EURi, ilma et sa peaksid midagi tegema. See on summa mille võrra vähem sa oled ori.

    Mina ei tea mingit muud rahumeelset ja legaalset teed tsüklist välja. Karjääri tegemine on pointless nagu sa kirjutasid, elad ikka palgapäevast palgapäevani. Lihtsalt auto ja nädalavahetuse joogid on uhkemad.

    http://earlyretirementextreme.com/
    http://www.mrmoneymustache.com/

    Hea lugu. Läks hinge.

Submit a comment

Massive Presence Website