W2HBF: tipp

In POPNIHILISM

ellujäänud käivad hauale lilli toomas…

http://www.eksa.ee/Default.aspx?PageID=179&Book=672

2.2.09-12 tipp

«Kus sa oled?!»

«Portjeeruumis…»

«Kotid antakse hoiule.»

Receptionista viskab toru hargile ilma minu vastust ootamata. Mõmisen omaette: «Pagas antakse hoiule, kottidega käiakse turul,» aga suht mõttetu on seda omaette öelda. Peaks vist sellele Kadile midagi ütlema, ma ei tohi lasta endale kogu aeg pähe kusta ja niisama lükata-tõmmata olla. Peaks paljudele inimestele palju rohkem ütlema… Nööbin enda pingviinivesti kinni, vaatan, et laua nurgal oleks kindlasti nähtaval kohal paar rahatähte ning avan portjeeruumi ukse. Ukse ees seisab keskealine soome paarike, mõlemad blondid ja prillidega ning «kotid» käe otsas.

«Hello, kas te soovisite jätta oma pagasi siia?»

«Yes-yes, me lähme linna peale šoppama ja tuleme kella nelja ajal neile järgi,» ütlevad nad suure entusiasmiga.

Tahaks neile öelda, et «pohhui, mis kell te tulete,» aga selle asemel ütlen: «Selge» ja «Aitäh». Nahhui ma neid tänan, aga kuidagi sisse harjutatud komme.

«Palju see maksab?»

«See maksab nii palju, kui te soovite jätta,» ütlen ma suhteliselt kibestunult. Kuradi ihnuskoid on need soomlased, kunagi ei anna normaalselt tippi, ei siis, kui neile pagas tuppa tassitakse, ega siis, kui nad selle hoiule jätavad. Alles eelmisel nädalal andis üks mulle kasutatud bussipileti tipiks, täielik urood ikka, kust tullakse sellise mõtte peale?! Ma tean, et osa portjeesid paneb vahel sildi välja: pagasihoid 25 eeki. Eriti reedeti ja/või kuu lõpus. Tegelikult ei tohi seda teha, sest pagasihoid on tasuta. Põhiline on see, et vastuvõtujuht ei näeks, iseenesest võib klientidele igasuguseid asju väita.

«Aa, et nagu tippi või?»

«Jah.»

«Okei, näeme kella nelja ajal.»

Annan neile pagasinumbri, ütlen viisakalt nägemist ning soovin head šoppamist, nad naeratavad ja tänavad. Vähemalt viisakad inimesed, püüan nende kotte mitte liigselt loopida. Pagasiruum on veel suhteliselt tühi ja ma asetan kotid ühe laua alla, et neile mitte liigselt asju peale toppida. Kella üheks on see 8-ruutmeetrine ruum pilgeni täis, teinekord võtame me isegi keldrikorruse laoruumi kasutusele, eriti kui mõni grupp otsustab oma pagasi päevaks hotelli jätta. Ega me eriti neid kotte ei loobigi, enamasti käitume päris viisakalt, aga mõni kukkumine siin-seal ikka juhtub, eriti kui peab neid üksteise peale ladustama ja terve pagasi-släsh-portjeeruumi täis toppima. Igal hommikul hakkan ma pagasilipikute peale numbreid kirjutama, need tõmbame me sangade külge, põhimõtteliselt sama värk mis garderoobiski, numbri vastu saad oma pagasi kätte. Esimene päev näidati mulle kohe põhinipp, kuidas pagasi eest tippi saada – laua peal peab olema mõni rahatäht, siis kliendid näevad, et keegi on tippi visanud. Kõige sobivam oleks jätta mõni kümnekas ja kahekümneviiekas, need oleksid sellised optimaalsed summad, mida võiks pagasi eest veel välja käia. Liiga palju ei tohi ka olla, siis vaadatakse, et liiga palju oled juba tippi saanud, kui on liiga suured rahad, siis ei juleta oma kahe või viie eegust anda, vaadatakse veel, et oled rott. Kuradi piiri peal käimine on see tipi välja nurumine.

Tuppa tassimine on mõttetu. Või õigemini on see mõttetu siin hotellis ja nende klientidega. Või siis ma ei viitsi koorida neid inimesi, nad on kooritavad küll, aga mulle jääb sita maitse suhu peale seda. See hotell on mingi 3 pluss hotell ning enamus tegelasi on kas: soome/skandinaavia paarikesed, inglise poissmehed, ärimehed Euroopast jne. Ükski neist ei ole tegelikult valmis jätma tippi portjeele koti ülestarimise eest, ükski neist ei taha oma õhukesest rahakotist anda raskelt teenitud kopikaid suvalisele jorsile, ükski neist ei vaja ei oma sotsiaalmajandusliku staatuse ega ego rõhutamiseks seda, et keegi tassiks tema asju. Võibolla kui ma oleks mustanahaline, siis ma saaks rohkem neid kotte tassida, aga ma ei ole. Toateenindus mässab ka suhteliselt vähe, restoranis ja baaris seevastu aetakse ikka nutsu kokku. Respa on jällegi vist suht nulliring tipi mõttes, receptionistad vaatavad alati natuke vihaselt, kui mulle mõni klient mündi pihku surub.

See-eest olen ma näinud, kuidas proffid oma tööd teevad. Näiteks Karla seisab leti juures, jälgib igat check-in’i nagu lõvi kitsesid ja hindab. Ma olen jälginud teda nagu kutsikas, et õppida võtteid, ja see on toores, tema võimed ja tema nahaalsus. Prillidega Skando-Finno paarikesed jätab ta täiesti kõrvale, vahel liigutab ennast ja noogutab tervituseks, tihti jalutab aga minema ning isegi ei vaata check-in’i lõpuni, läheb hoopiski akna juurde uusi taksosid ootama. Muu maailma paarikesi takseerib ta juba pingsamalt. Näiteks vanem meesterahvas ja noorem naisterahvas läheb täiega müügiks, eriti kui vanem meesterahvas on soliidne ning naisterahvas ülesmukitud beib. Karla teab, et selles suhtes on võim ja raha peaosatäitjad, et siin on härral vaja beibele end tõestada, härra on alfa, härra lööb noored täkud rahaga pikali. Härra viskab orjadele münte ning portjee lahkudes ja ukse sulgudes võtab beib võimult suhu. See on toimiv suhe, see on tasakaalukas ja kõikidele osapooltele mõnus suhe. Ühevanused paarikesed on enamasti võrdsed, arvatavasti on mõlemad võrdselt ka teenindusorjad nagu meiegi ning nende suhtes ei ole tarvis mehel näidata oma võimu, nende suhtes mõtlevad nad selle peale, kuidas oma ühisvaraga kokkuhoidlikult see reis üle elada. Selles suhtes teevad mõlemad korraga üksteisele, see on 69 ja kõigil on samuti mõnus. Aga osa naisi vaatab neid soliidseid härrasid ja osa mehi vaatab neid beibesid ja salaja unistavad nad rahal ja võimul baseeruvatest suhetest.

Mõnikord on härrad ka väga noored, yuppie-jumalad, rikaste perekondade võsukesed jne. Ja neil on ka kenad beibed kaasas. Ka neile võib pakkuda pagasi tuppa venitamist, aga see on teinekord riskantsem kui soliidsete härradega. Karla oskab ka neid jälgida. Karla oskab jälgida ka ärimehi, üksikuid mehi. Ta oskab neid lugeda, jälgida nende maneere, mis kell neil käel on, mis kingad, mis kaardi nad receptionistale annavad. Check-in’i lõpuks on talle täiesti selge, kas tegemist on mõttetu müügimehega Saksamaalt või suurinvestoriga Inglismaalt. Ja siis jääb ta kas oma kohale respa leti juures või liigub saagi juurde. Ta ei küsi: «Kas ma saan Teid aidata?», ta astub ligi, võtab kohvrisangast kinni ja sõnab samal ajal lahke näoga: «Ma juhatan Teid Teie tuppa». Punkt, kellelgi ei ole midagi vastuväitmiseks, on vaid vaikiv nõusolek. «Jah, sa juhatad mind tuppa.»

Mina aga ei oska veel neid kliente nii hästi lugeda, ma ei oska näida enesekindlana ja ma tegelikult ei viitsi ka eriti tõmmelda. Mul oleks räigelt raha tarvis, aga peale kümmet «Ei, aitähhi» loobun ma oma abi pakkumast. Selle asemel vaatan unistaval pilgul lobbys ringi, kükitan portjeeruumis ja ootan kuni mulle peaks midagi sülle kukkuma.

«Tere hommikust,» ütlen ma peauksest sisenevale kurikuulsale kirjanikule.

Ta ei vasta midagi, pole kunagi vastanud, ei mulle ega teistele, ta ei vaata mulle isegi otsa ning lendab tasaselt Armani sviiter seljas lobby baari aknalauda. See aknalaud on põhimõtteliselt tema ja tema parima sõbra kontor. Ta võtab topeltespresso ja San Pellegrino vee ning asub suitsetama. Paar minutit hiljem jõuab punase Ferrariga kohale tema parim sõber ning võtab samuti topeltespresso ja vee. Nad on ühed püsikatest, ühed normaalsemad püsikad, need, kes ei ole tüütud ja tegelevad oma teemadega ning ei vaja ei psühholoogi, fänni või ajunussi ohvrit. Nad on omi servi juba piisavalt maha sõitnud, selles majas pidutsenud, sellesse asutusse sisse sõitnud. Ükskord aastaid tagasi see sõber sõitis tsüklis olles hotelli ja tal jäi paarkümmend senti puudu, et pargib auto lobbysse. Sellise hurraaga oli tulnud, et lükkas hotelli ees olnud lillepotid kaks-kolm meetrit edasi otse lobby akende alla, maastikukujundajat/aednikku tahtis mängida vist.

Enamasti istuvad kirjanik ja aednik kahekesi, ajavad juttu ja teevad suitsu, tuhatoos on nende lahkudes kuhjaga täis. Teinekord kohtuvad nad siin tuntud ja tundmatute advokaatide, suurettevõtjate ja kriminaalidega. Ühel kriminaalil on alati turvamees kaasas, turvamees istub baarileti ääres ja jälgib. Kirjanik ja aednik jätavad hästi tippi, mu õde on baaridaam ning ma tean, et nendega ei ole kunagi probleeme. Ainuke vingumine käib respa poolel. Nimelt on nad endale jätnud uksekaardi keldris asuvasse business center’isse ning see käib millegipärast kellelegi närvidele, nüüd ei saa hotelli külalised seda kasutada. Mind see ei häiri, nad põhimõtteliselt elavad ju siin? Eriti ei häiri mind see sellepärast, et neil on tegelikult alati läpakad kaasas, mida nad saaksid ka lobbys kasutada, ei peaks sugugi minema keldrisse. Ja sellepärast, et enamasti tulevad nad sealt väga nohuste ninadega tagasi. Häiriv ei ole, huvitav ja naljakas on, kas ma olen ainuke, kes seda märkab?

Mu baaridaamist õde on alati hästi tippi saanud. Ükskord leidsin kapist ühe väikse kohvrikese, mis talle kuulus. Küsisin, kas ma tohin selle endale võtta, ta oli kohe nõus, aga ütles, et ta ei mäleta enam kohvri lukukoodi. Õnneks oli see kolmekohaline kood ning mul kulus selle numbri tuvastamiseks kõigest üks tund. 0-0-0 ei ole, 0-0-1 ei ole ja-nii-edasi. Kohvris oli erinevaid asju, aga mis mulle enim meelde jäi, oli väljaveninud kummidega rahatasku. See rahatasku oli mahutanud vähemalt viie sentimeetri jagu rahatähtesid. Ja just selliseid summasid vedasid teenindajad 90ndate alul populaarsetest lõbustuskohtadest välja. 5-sentimeetri paksused rahapatakad. Isegi viie eegused, persse, isegi kahe eegustest koosnev rahapatakas oleks praegusel momendil väga kõva.

Mind äratab suurte summadega seotud unistustest üks noorem välismaalane, kelle respa tüdrukud on minu juurde saatnud.

«Kas saab pagasit jätta?» küsib ta inglise keeles kerge hispaania aktsendiga.

«Jaa, loomulikult,» ütlen ma kohvrit haarates, «üks moment, ma toon kohe ka pileti,» ning lippan portjeeruumi poole.

Ruumi jõudes haaran laualt valmis kirjutatud numbrilipiku, rebin ühe osa ära ja sõlmin teise kohvri sanga külge. Ruumist väljudes ei näe ma aga enam seda hispaanlast kuskil. Kehitan õlgu ning lähen tagasi portjeeruumi, et kirjutada lipikule juurde märksõnad. Seda, et kliendid enne numbri saamist jalga lasevad, ei juhtu just kuigi tihti, ent samas piisavalt teadmaks kuidas antud olukorras käituda. Arvatavasti ei teki sellest probleemi, arvatavasti olen ma siin, kui ta tagasi tuleb ja mul on meeles, et tema on see numbrita tüüp. Aga samas võib ta tulla peale minu vahetuse lõppu, hetkel, mil olen vetsus või midagi sellist, ning siis saan ma respalt piki päid ja jalgu, et olen lohakalt tööd teinud.

Hiearhiline üksteise nussimine oli üks esimesi asju, mida ma tööle tulles märkasin. Vastuvõtujuht nussib respat, portjeesid kaasaarvatult, ning respa nussib portjeesid. Portjeed on kõige madalamal astmel ning meil ei ole kedagi nussida. Väljaarvatud Karla muidugi, tema on nii süsteemi osa kui ka selle väline element. Karlat ei nussi keegi, keegi ei näe vaeva ning keegi ei saakski. Kahtlen, kas isegi direktor saaks talle miskit öelda, mis teda eriti kõigutaks või muretsema paneks. Mind huvitab aga see, kui palju direktor vastuvõtujuhti nussib, kas sellel tasemel on juba mingi kokkumäng või läheb see ringmäng edasi kuni investorite ja omanikeni? Kurat seda teab, aga huvitav on ikkagist.

Selliste asjade üle mõtisklemine meeldib mulle, viidab aega ning laseb lahti sellest mängust. Tekib teatav godly-mode, mentaalne seisund, kus ma seisan eemal ja kõrgemal, olen omnipotentne vaatleja ja analüütik. Samal hetkel tunnen, et taskus heliseb telefon. Ekraanil paistab respa number. Vastuvõtmise asemel teen portjeeruumi ukse lahti ja kiikan respa poole, kedagi ei ole näha, järelikult helistab lobby baaripoolsest otsast. Võtan vastu.

«Jaa, kuulen.»

«Kuule, Siks siin,» ütleb lobby baaridaam ning küsib rahulikul häälel: «õllevaat sai tühjaks, kas sa saaksid palun uue tuua?»

Baaridaamid paluvad tihti portjeede abi laost asjade toomisel. Teinekord on restoranis mõni kelner ka ning siis küsivad nad neilt abi. Aga enamasti on nii restorani kui baari poolel ainult naisterahvad.

«Kes kurat kell 10 hommikul õlut joob?» küsin ma naerusuil retooriliselt.

«Noo põdrad ikka! Saisinko kahte olutta,» matkib Siks samuti naerdes.

«Kohe toon, 5 mintsa max.»

«Okeika, tahad sa kohvi või latet?»

«Ikka! Kui viitsid, siis võtaks ühe late.»

Kui on keegi, kes portjeesid kunagi ei nussi, siis need on baari ja restorani inimesed. Neil on oma hiearhia, kus esikohal on mitte restorani mänedžer vaid peakokk, kes on võimeline kõiki maha lööma kui tarvis. Peakokad on nagu hotellinduse Hitlerid, sous chef’id vihkavad neid, abikokad vihkavad neid, ettekandjad, kuradima nõudepesijad vihkavad peakokkasid. Miks? Sest peakokk on cock all the way, peabki olema, sest muidu süüakse laod tühjaks, kõrvetatakse toit põhja, ei hoolita sanitaarnõuetest, kliendid oksendavad ja teenindajad looderdavad, topivad musti näppe toidu sisse, tema vastutusel on iga taldrik, mis pliidilt lauale transformeerub. See on loogiline, ta peab värdjas olema. Aga keegi ei salli värdjaid.

Ma lippan läbi koridoride rägastike, läbi köögi, kuni olen jookide lao ees. Mul ei ole laovõtit, aga õllevaadid ei ole laos sees, vaid selle ees koridoris. Tundub et bossid ei pea seda võimalikuks, et keegi varastaks toorelt terve vaadi õlut ära. Udin selle kahekümneliitrise vaadi oma kahe õblukese käega kõhu peale ja kõnnin ägisedes läbi köögi. Hommikusöögi tšikke nähes ajan selja sirgu ja püüan mitte välja näha nagu oleksin iga moment songa saamas. Viimased sammud enne lobby baari jõudmist on trepid, oi kuidas ma vihkan neid treppe, iga kord on selline tunne, et kohe komistan ja pillan vaadi maha, ning siis käib hele litter ja kogu lobby on kaetud õllevahuga.

«Tsauka,» ühman ma Sikile.

Ta avab mulle kapi uksed ning ma kukutan vaadi tühjale kohale. Vana tünn on leti kõrval ning ma haaran selle koheselt kaenlasse.

«Latet ei taha?»

«Ma viskan selle ära ja siis võtan.»

«Okeika.»

Siks on selleks hetkeks juba vaadi voolikutega ära ühendanud ning laseb esimesi vahupurtsatusi klaasi. Tühi vaat tundub nii kerge, et ma tahaks kepseldes läbi restorani huilata. Selle asemel püüan aga tsiviliseerituks jääda ning noogutan tänutäheks kõigile külastajatele, kes suure laadungi eest kõrvale põiklevad. Tühja tünni vean tagasi joogilao ette, kus juba vedelevad ühes virnas tühjad ja teises täis anumad. Hakkan kohe tagasi jalutama, et late soojalt kätte saada ning siis estakaadile suitsule minna. Peale paari sammu tunnen surinat kintsul, vedin mobiili välja ja näen respa lühinumbrit.

«Hallo.»

«Kus sa oled?»

«Vedasin õllevaati baari ja nüüd lähen latet võtma…»

«Sa töötad vastuvõtus! Võta kotid vastu, inimesed on ukse taga juba.»

Toru maandub jälle demonstratiivse vihaga. Kuradi ülbe receptionista, mis mõttes ta kogu aeg minu kallal möliseb, täiesti haige inimene, kas ma olen mingi tatt, mingi laisk värdjas, teised portjeed on täiega loodrid ja mina jooksen vaadid õlgade peal ja kohvrid kaenlas ja süüa ka ei saa normaalselt ja…

«Tere hommikust, kas te soovisite pagasit hoiule jätta?»

«Hellou, jaa, me soovime jätta pagasit,» ütleb keskealine prillidega soome onkel ning prillidega tädike noogutab rõõmsalt tema selja taga.

Kurat võtaks, mul on tõesti vaja täna raha saada. Demonstratiivselt näpin ma laua peal olevaid rahatähti, võtan seejärel numbrilipiku ning ulatan selle neile.

«See on teile.»

«Stänk ju!»

«Ju aar velkom,» ütlen ma sama entusiastlikult, vaatame palju sa mind pärastpoole stänkjuutad.

Ma tõstan kohvrid pagasiruumi ning hakkan juba baari kohvi järgi lippama, kui märkan järgmist keskealist paarikest lähemale kobistamas. «Ja nii see late külmaks lääbki,» mõtlen ma endamisi. «Ja nii see rikkus majja toodi,» on järgmine mõte kohvreid üksteise otsa ladudes.

>>>>>>>post_forward>>>>>>>

Tipp ehk jootraha on ülioluline teema teenindusühiskonna ajaloos ja arengus. Esiteks on palgad väga väikesed, olenevalt kohast ja ametist vahel ka riiklik miinimum ning jootraha annab võimaluse tunda, justkui oleks kõik normaalne. See käib käsikäes selliste kapitalismi ülistavate vanasõnadega nagu «Igaüks on oma õnne sepp» jms. Sinu, teenindusorja käes on võim, kontroll oma sissetulekute üle. Sa ei ole lihtsalt mõni suvaline tehasejorss, kes saab alati sama palka, vaid sa oled võimeline palju enam teenima, kui sinu lepingus kirjas on. Olenevalt kohast võib jootrahaga teenitav olla pool sinu palgast, samaväärne sinu palgaga või isegi kaks korda sama palju kui sinu palk. Peamine on aga see, et teenindusorjal on tunne, et see on tema kätes, tema suudab endale lisaraha juurde teenida. Selleks peab teenindusori pakkuma kõikidele klientidele nii head teenindust kui vähegi võimalik, nahast välja pugema ja kõigi anust lakkuma. See omakorda tagab olukorra, kus teenindusäri omanikud saavad endale töötajad, kes on isekontrolluvad, isereguleeruvad. Töötajad ei julge kellelegi vastu hakata, kedagi kuu peale saata, iga klient, iga nägu on dollari märgiga võimalik boonusraha. Iga klienti peab lakkuma, talle parimat pakkuma. Keegi ei pea töötajat käskima ja kamandama, töötaja on ise valmis olema ori, teenindaja, ta on ise valmis andma endast parimat, extra mile ja kümme otsa.

Tegelikkus on väga kaugel kõigest eelnevast. Eelnev on ideaalmaailm, teooria, millele praktika raiub sajaga lakutud anusesse. Praktikas on jah «igaüks oma õnne sepp», aga see ei olene mingilgi määral sellest, kuidas ja kui hästi sa teenindada oskad. Teenindada oskavad kõik, igaüks on võimeline olema ori, tassima kotte, kallama jooke ja koristama kuningate laudu. Ori peab olema vastavalt olukorrale kas tähelepandamatu vari ja robot või staar, meelelahutaja ja silmarõõm. Jootraha saavad need, kes oskavad ennast nähtavaks teha, müüa ennast, mitte oma teenust. Jootraha saavad kenad suurte dekoltee ja meelaste huultega ettekandjad, hästi lõhnastatud kelnerid, need, kes oskavad rääkida veinidest ja pakkuda vastuseid lollidele maakatele. Jootraha saavad need, kes oskavad pakkuda teenindust neile, kes seda ka tahavad, oskavad pakkuda nii tähelepanu kui privaatsust. Näiteks teed või kohvi jooma tulnud ärimehed tahavad privaatsust, mitte jutustavat ettekandjat, nad tahavad kiiret ja tähelepandamatut teenindajat.

Kliendid ei taha võrdset teenindust, nad tahavad erinevat. Ori peab märkama, millal ta peab klienti lõbustama, millal tema ego tõstma, millal olema vaikne nagu vari. Lisaks ei anna osad kliendid jootraha. Pekki, mina kes ma töötasin 10 aastat teeninduses, ei anna tihtipeale jootraha. Mul lihtsalt ei ole raha, et maksta kohvitassi eest 2€ ning jätta veel kellelegi münte tassikese eest. Päris iga lükke eest ei pea tõesti raha maksma, kui just seda raha ei ole nii palju, et see taskutest välja kukub.

Ma olen saanud raha väga erinevate inimeste käest, väga erinevatel põhjustel, väga erinevate raskustasemetega tegevuste eest. On kliente, kes ei anna sulle tippi ükskõik mida sa ka ei teeks. Sa võid teha super check-in’i, kanda teda ja tema kohvreid tuppa ning tagatipuks imed tal lahti ka veel. Sittagi ei anna, ütleb ainult aitäh ja lööb ukse kinni. On kliente, kes teavad tipi standardeid peast, kes on võibolla ise kunagi teeninduses töötanud või teevad seda siiamaani ning annavad seetõttu alati mõõdukalt või vastavalt oma võimetele jootraha. Nad oskavad tunnetada, mis on kohalik valuuta ja kui palju oleks sobilik mingi teo eest anda. Nendega on teinekord ka mänguruumi, võid veidike rohkem abivalmis olla, aga samas ei pruugi. Teed lihtsalt oma tööd ja oled sina ise ja rohkem ei olegi midagi teha.

Kolmas tüüp kliente on need, keda peab aitama raha kulutamisega. Neil on lihtsalt nii palju sulli, et seda kukub taskutest välja, näiteks tõmbab selline suitsupaki välja ja maha kukub patakas 100- euroseid, köhatab ja dollareid lendab. See eelnev oli loomulikult metafooridega liialdamine, aga põhimõtteliselt on olemas tüüp tegelasi, kel on sitaks raha, nad ei ole kadedad ja neile meeldib seda inimestele jagada, neile meeldib see tähelepanu, mida raha neile toob. Neil on täiesti ükskõik kohalikust sotsiaalmajanduslikust diskursusest, nad käisid valuutapunktis, said paki dollarite eest nii mitu pakki kohalikku raha ja nüüd annavad kõige suuremaid kupüüre kõigile pärismaalastele, ise samal ajal jälgides, kuidas ahvid iga asja peale hüppesse lähevad. Meie, klienditeenindajad, oleme tema silmis naeruväärsed, lapsikud. Osadel neist on lihtsalt rahast täiesti ükskõik ning nende eesmärgiks ei ole klienditeenindajate mõnitamine, vaid see, et neid kummardataks.

Neljas tüüp kliente on juua täis kliendid. Tavapäevadel võivad nad olla üks nendest kolmest tüübist, aga võlueliksiiride mõjul tekib totaalne transformeerumine igas olendis, ei ole vahet ei sool, vanusel, rahvusel ega muudel sotsiopoliitilistel faktoritel. Juua täis inimene on nagu tüüp kolm, raha kukub taskust, kõik on sõbrad ja kõigile on vaja midagi anda. Ainuke vahe on selles, et tüüp neli võib muunduda tagasi oma tavaolekusse ning et tüüp neli on alati tüütu ja tahab oma tipi eest midagi saada. Jootraha saades oled automaatselt talle võlgu, kogu oma hinge ja kehaga oled talle võlgu. Tüüp kolm teab, et peale tipi äraandmist algab uus kontrakt ja sind ei seo temaga enam miski. Tippi ei anta ette, et palun tehke mulle tulevikus ka head teenindust. Võimalik on anda tippi selle eest, et midagi koheselt saada, koheselt klubisse sisse, koheselt prostituudid tuppa, koheselt kaaviari ja šampanjat tuppa, kõik muud tellimused võivad kuu peale käia. Juua täis inimene on õnneks halva mäluga ning peale tipi andmist peab mõneks ajaks ta silme alt kaduma. Täiesti võimalik on sama inimese käest siis uuesti tippi saada.

Neid nelja tüüpi ei leia sa mingisugustest hotelliäri raamatutest, mingitest teeninduse välimäärajatest. Neid nelja pead sa ise kogema, nägema, nad peavad sulle sülge näkku pritsides enda kuningaks tunnistamist nõudma, sind alandama, sina neid alandama, neid pilguga mõõtma ja näitama, et tead küll millised rotid nad on, nad peavad sind kogema.

Kõik see teooria on ju tore, aga ma tean, et sa ei taha ainult koondandmeid, sa tahad roppusest ja raevust rõskeid lugusid, mahlakaid kuulujutte, sa tahad teada konkreetseid numbreid, suid summutavaid summasid. Sa tahad, et ma räägiksin, kuidas Eesti rikkaimaid palusid mul kokat sebida ja siis andsid selle eest 10 000 eurtsi puhtalt kätte. Seda ei juhtunud. Portjeena sain ma väikeseid summasid, kümme eeku koti eest, teinekord 25, vahel tulid ka von bäärid ja keresed. Mõnikord sain päeva peale sada, mõnikord kakssada, päevapalk sai duubeldatud. Enamasti. Tihti oli ka päevi, kus ma sain vaevalt oma kulud, ehk siis toidu ja suitsu, kaetud. Teinekord oli ka päevi, kus ma töötasin end võlgu, kus hommikune marsruutbussi raha ja toiduraha ei tahtnud kuidagi minu juurde naasta.

Receptionistina sain ma harva tippi, spaahotellis ei juhtunud seda minu mäletamist mööda kordagi. Vanalinna butiikhotellis töötades sain ma aga receptionistina oma hotellikarjääri ühe kõige suurematest ühe korraga teenitud jootrahadest. Üks Austriast pärit perekond check’is hotellist välja, arve oli orienteeruvalt 14 700 eeku. Perepea vaatas arvet ja andis krediitkaardi, terminalist surises välja kviitung, millele palusin allkirja. Koos allkirjaga kirjutas pereisa kviitungi jootraha joonele summaks 16 000, ehk siis jättis circa 1200 eeku tippi. See 1200 ei olnud konkreetselt mulle mõeldud, ma tegin vaid check-out’i ning olin nendega suhelnud väga minimaalselt. See oli jootraha hotellile, kõigile töötajatele, ma tunnetasin seda mõtet tema teo taga. Kahjuks ei teadnud ta, et selles receptionis ei läinud jootraha jagamisele. Veelgi rohkem kahjuks oli see, et kaardiga jäetud jootrahast maksab tööandja töötaja eest ära kõik maksud, ehk siis viiskümmend protsenti kadus kõige suurema maffia lõugade vahele, koos kõigi maksudega kadus sealt pool riigi põhjatusse kukrusse. «AS EV, tegeleme katuse pakkumisega.» Ma olin väga lähedal sellele, et ma ütlen talle «Yo, aitäh, a ei ole mõtet, tõesti, see on kerisele vesi.» Loomulikult ei öelnud ma seda, aga ma olin lähedal.

>>>>>>>post_post_forward_author>>>>>>>

Ma ei räägi sellest maffia värgist eriti pikalt, kui keegi soovib, siis võib ise seda püramiidskeemi plokkhaaval lahti võtta. Loodan, et keegi teine võtaks seda pikemalt ja üksikasjalikumalt teha. Oletame, et teenid 1000 euri kuus, see on sinu brutopalk. Inimesed on harjunud teadmisega, et sellest läheb maha kakskümmend prossa ja sellest saab tema netopalk. Mõned inimesed saavad aru ka sellest, et 1000-eurose brutopalga puhul on inimese tegelik palk hoopiski 1338 eurot, millest 330 eurot maksab tööandja sinu eest maffiale sotsiaalmaksuks ja 8 eurtsi töötuskindlustusemakseks. 1000-eurosest brutost maksad ka sina töötuskindlustusemakset 16 eurot, ma ei saa aru miks, aga see on maffia poolt topelt. Maha läheb veel tulumaksu 156 eurtsi eest ja 20 pensionifondi. Kogu palgast saad sa kätte 60%, 40 haihtub maffia kätte. Kätte jäävast rahast maksad sa kõikide teenuste ja kaupade eest käibemaksu ja tulumaksu ja aktsiisi ja jumal-teab-mis makse. Kas sa viitsid välja uurida, mis on sinu toidukotis reaalne algmaterjali hind ja mis riigi poolt juurde tekitatud, ja siin all mõtlen ma ka ettevõtjatele tehtavaid maksustamisi, mis lõpphinna moodustavad? Tegelikult on söök eluks esmavajalik, aga see selleks. Samamoodi on elukohaga. Kuna riik ei suuda sulle tagada elamist, kuna vesi ja elekter on erakapitali käes, siis maksad sa ligemale 300 eurot (ütleme 150 kommunaalide ja teist sama palju liisingu eest) elukoha eest omast taskust. Ja selle 300 sees on erinevad maksud, mis lähevad taaskord maffia kätte. Ja-nii-edasi, ja-nii-edasi, iga maksu peal on maks.

<<<<<<<rewind<<<<<<<

Meeldejäävamad olukorrad on muidugi seotud nende inimestega, kes annavad tippi iga liigutuse eest, see kolmas tüüp tippijaid. Mul on olnud loomulikult kohutavalt palju neid tegelasi, kelle jaoks ma olen ennast pingviinikostüümist välja võimelnud, tõmmelnud ja tõmmelnud, ning seejärel kuulnud neid moka otsast ütlemas «Stänkjuu», ja ust mu nina ees kinni löömas. Kujuta ette olukorda, kus sa teed check-in’i kohalikule meesterahvale, kes seisab käed taskus, ilma pagasi või kaaslaseta. Teda ei ole tarvis kuidagimoodi abistada, aga hotellis oli üheks standardiks see, et kõik vastuvõtutöötajad pakuvad külastajale tuppa saatmist ning seejärel numbritoa ja selles olevate lisade tutvustamist, a’la siin on televiisor, siin telefon, nendelt numbritelt saate kätte meid ja siit toateenindust, siin kapis on seif, siin hommikumantel ja nii edasi. No ja ma pakkusingi sellele kliendile, et võin teda tuppa saata. Räägin liftis, mis korrusel on spaa, millisel hommikusöök, küsin, kas ta on meil eelnevalt peatunud ja ajan muidu liftimuusikale sarnast mula. Numbritoa ukse juurde jõudes surub ta mu kätt ning ma silman enne käesurumist seal kupüüri, märkan ka, et see ei ole ei roheline ega punane, see tundub olevat sinakas.

«Kas tutvustan tuba ka?» küsin ma reipalt.

«Ei ole tarvis,» ütleb klient ja avab toakaardiga ukse, justkui oleks ta seda teinud sadu kordi, ilma tõmblemise ja jokutamiseta.

Soovin talle meeldivat õhtut ning lähen kepseldes liftihalli juurde, peos tundmatu kupüür, mida ma kibelen vaatama. Hoian ennast tagasi, sest toa uksesilmast on mind näha ning tundub veidike imelikuna seda kliendi ees uudistada, tipi saamisel ikkagi kehtivad teatavad tavad. Nurga taha jõudes tõmban käe taskust ning avan selle… 500 krooni! 500 eeku selle eest, et tegin oma tavatööd, ei midagi erilist, ei midagi tavatut, ei mingit tõmblemist ega võimlemist. Respasse jõudes guugeldan külalist ning saan teada, et tegemist on Eesti TOP10 rikkaima inimesega, selline tegelane, kes ei kükita Kroonika esikaanel, vaid on vaikselt oma varandust kasvatanud, selline tegelane, kes ei võta endale sviiti, vaid täiesti tavalise standardtoa. Ning siis viskab mulle 500 eeku jootraha.

1 Comment

Submit a comment

Massive Presence Website