VOLODJA.

In POPNIHILISM

Ma nägin und. See ei ole iseenesest tähelepanuväärne. Und nähakse ikka. Isegi koerad näevad und. Spekuleerida saab ainult, et kas koerad näevad und mustvalgelt, või näevad nad ka värve? Kas Snoop Dogg näeb mustvalget und? Kas ta näeb päriselus mustvalgelt?!?

Selliste sügavate filosoofilist laadi küsimustega ei ole täna aga huvi tegeleda. Mis teeb mu unenäo sitaks tähelepanuväärseks, just sitaks, on see, et ma vist nägin tulevikku. Kolmas silm on natuke kõõrdi ja käbinääre pole veel idanema hakanud, aga tunnen, et olen sinnapoole liikumas. Kõik semiootikud, psühhoanalüütikud ja ajaloolased, ma arvan, et teile tuleb siit palju ainest, mida uurida.

Ma nägin unes Vladimir Putinit. Ta oli iluuisutaja. Ta võistles kõige tähtsamal maailmameistrivõistlusel kõige tähtsamas finaalis. Oli aeg viimaseks roundiks. Suur uisuhall oli rahvast täis, valgusvihud hüplesid kui päikesejänkud, meeleolu oli väga kuradi ülev.
Marko Kaljuveer kommenteerib elavalt: „Ja sealt tuleb Vladimir Putin – sõpradele Volodja, ümber kaela seotud vene trikoloor, vägagi kiires tempos!” Putin liigub uiskudel tõesti väga kiiresti, kulm kergelt kortsus, kotkapilk silmis. „Ja sealt tuleb hüpe! See on axel!! JA NÜÜD PÜSTPIRUETIST MADALPIRUETTI! SPIRAAL, MILLINE MEES, MILLINE MEES MA ÜTLEN!” Kaljuveer tõuseb oma mikrofoniboksis püsti, ja on näha, kuidas ta silmanurka tekib väikene pisar.

Volodja ei kavatsegi peatuda. Ta spiraalitab osavalt mööda väljakut, pöörates end nii ühtepidi kui ka teisipidi. Ta lateksist „Marat”i uisutamisvorm hoiab pingeliselt vastu ta keha, nagu imik suudpidi ema rinna küljes. Voolujooneline, läikiv, must – oleme ausad, see vorm on äss. Vladi nibud on külmast ja ärevusest nii kikkis, et võiks arvata, et need on spetsiaalse treeningu läbi omandatud kaks lisamusklit, mis nüüd, kõige tähtsamal hetkel, hoiavad täiuslikku tasakaalu. Jah. Vladimir Putini nibud on saavutanud täiusliku zen-i. Kuid mis nüüd?? Vlad hakkab libisema, Marko Kaljuveer hoiab kätega peast kinni. „Kas see on maestro lõpp? See ei ole võimalik!!” Rahvas hoiab hinge kinni. Kaljuveer on oma esimese insuldi äärel. Kuid rahvas märkab, et meie libisev kangelane, kellel on peaaegu tagumik vastu maad, omab vägagi kelmikat naeratust. Ebainimliku lihastepingutusega teeb ta tagurpidisalto, tõmbab seljast trikoloori ja seob selle ühe trossijupi külge, mis prožektorit üleval hoiab. Trikoloor lehvib, rahvas on hullumas! Marko Kaljuveer on rebinud seljast särgi ja karjub: „VOT SEE ON MEES, VOT SEE ON MEES!!!!!!” Putin teeb naljaviluks veel ühe salto, mille ta maandub spagaati. Tema esitus on läbi. Rahvas seisab püsti, aplodeerides, karjudes hullunult. Mikrofoniboksimees aga nuuksub õnnepisaraid ja ei suuda mitte midagi öelda. Ka Putin ei suuda pisaraid tagasi hoida. Ta tõuseb jalule ja uisutab mööda välja, tehes sügavaid kummardusi, kuid pisaraid ta ei pühi. Need on liiga ehedad, et need lihtsalt hüljata.

Žürii ühehäälse otsusega on Vladimir Putin – sõpradele Volodja, võitnud kõige tähtsama iluuisutamisvõistluse kõige tähtsama finaali. Süüdatakse aastavahetusest ülejäänud patareid „Katjuša” ja avatakse „Sladkoe Igristoje” pudelid. Katjušapaugud ja pudelite avamine seguneb üheks rütmiliseks teoseks, inimesed hakkavad käsi plaksutama, see on kollektiivne jupipauk.

Kinoprojektor suunatakse valgele seinale, käivitub mustvalge lint.

On 18. Detsember aastal 1960. Karm vene talv. Tuul huilgab üle valge lume. On näha inimesi, kes uisutavad. Volga. Volga jõgi. „VOLODJA, GDE TÕÕÕ?” Kaunis naisterahvas hüüab, meeleheide silmis, „VOLOOODJA.” Talv on armutu. Siin lapse silmist kaotamine tähendab kindlasti ka tema elust kaotamist. Kõik teavad ju kuidas väike Katja siiamaani koolist koju kõnnib. Kuid järsku. „MAMA – TIHO- JA PRIDU!” Väike Volodja sammub ema poole kohmakal sammul, vahepeal kukkudes, kuid siis kiiresti taas tõustes. Ta kergelt punnis põsed punetavad ja ta silmad on vidukil. Armas ja heasüdamlik poisike. Natuke krutskeid täis. Väikse Vladi ema vaatab uiske poisi jalas, kergitab kulmu, ja küsib „A otkuda eti?” – „Mama, mama, djadja Saša dal mne. Mozhno?” – „Nu da Volodja .”

Nii algas väikese Volodja uisutajakarjäär, mis ei jäänud poliitikakarjääri edusammudest üldsegi maha. Nüüd juba suure mehena, seisab Putin, pisarad silmis, rahvas nutab temaga kaasa. Üheainsa hetkega, on tekkinud igal pool relvarahu. Kogu maailma rahvas elab igal võimalikul moel talle kaasa. Olümpiakaru Miša ostab oma viis rõngast pandimajast välja, mis said sinna pandud, kuna viinaraha oli vaja. Peale sellist sündmust, ei joo Miša enam kunagi. Ta on muutunud mees. Tšernobõli radiatsioon haihtub. Novo-sibirski insenerid putitavad kiiresti ülesse ühe presendi alt leitud „Sputnik”-u prototüübi, mille nad saadavad tähistamiseks orbiidile. Kõik katkiste üsadega naised hakkavad lapsi kandma. Volodjale ulatatakse mikker ja ta hakkab inimesi tänama.. : „Spaziba MAMA, spasiba PAPA, spasiba djadja SAŠA!…. Spasibo Marko!”

Ta jätkab – rahvas on pöördes.

Kuid järsku, ilmub keskmisest kogukam naisterahvas, seljas oranž Adidas Originals dress, vintpüss käes, Merida naisterattal. „ORDNUNG! ORDNUNG!” See on Angela Merkel. Rahvas ahhetab. Üleüldine paanika. Merkel tõstab püssi palgele. Üle Vladimir Vladimirovitši huulte tuleb ainult kaks sõna: „Vsjo.. da?”

Ja siis ma ärkasin ülesse. Ja ma nutsin. Ainuke mees, keda ma olin üldse oma elus armastanud, oli läinud.

Submit a comment

Massive Presence Website