võiks

In POPNIHILISM

untitled 18 annab textedit faili nimeks. üks plus kaheksa on üheksa. millal ma numbreid liitma hakkasin. miks? ammu. peale seda kui otsustasin edaspidises elus kanalisatsiooniluukidele siiski astuda, mitte karta. millegi pärast, mis võiks juhtuda. võiks, aga ei juhtu. pole juhtunud. 

"võiks minna kuus korda päevas, aga ei lähe," vastas lõpuks tartu bussijaamatädi kergelt väsinud toonil mu sõbra küsimusele, millal siiski võiks minna buss võrru, sest eelmised kaks polnud läinud. 

miks mu õpetajad ei osanud õpetada matemaatikat? miks ma ei osanud õppida teisiti kui ühtmoodi mulle ei sobinud. miks? miks alkoholipudelitel pole selliseid pilte nagu suitsupakkidel? miks kõik ümberringi joovad ja joovad end igavesti, eranditult, alati nii… lolliks ja ära. 
mul on veel küsimusi. aga see pole oluline. isiklik ja oluline pole alati sama. 

üheksa. kolm korda kolm, üheksa. ma ei näinud sind kolm aastat, aga iga oli nagu kolm. üheksa. leian neid palju, sest otsin, mitte sest, et (palun, keel elab, kuni temaga teen vabalt, mida tahan, sest, et) neid oleks rohkem kui ühtesid või kaheksaid. mõõda, mõõda, mõõda, mõõda, mõõda, mõõda, mõõda, mõõda, mõõda, lõika. otsustan sind usaldada. viga, mille pidin tegema, teisiti ei oska õppida. jälle. üheksa. üks, ainus, üksainus peale külilikukkunud kaheksat. lõpmatus. kui midagi enam pole. kui pidu on läbi, kui kõik on läinud, kui tuli enam ei põle. 
sa pead ära minema.

"see teenindaja läks minust mööda terve kandikutäie klaasidega ja ma mõtlesin, huvitav, mis oleks kui ta praegu komistaks. ja siis ta komistaski! koperdas mõtte otsa, mille mina olin sinna pannud. minu mõtte otsa! oleksin tahtnud vabandust paluda. äärepealt palusingi, alles viimasel hetkel jäin vait," rääkis sõber kunagi kohvikus loo, kuidas ta seal korra varem teed joomas käis.  
tunnelitrepist üles jõudes sain kohe aru, et see on tema, kuigi peale kohvikulugu polnud temast midagi kuulda olnud. "igasugune püüdlus on ilus", lõpetasin viimase astme ja seal ta oligi. mitte keegi ei loe plakateid nii tähelepanelikult. ta oli täielikult kohal. täpselt nagu alati, kus iganes ta parasjagu poleks. kohvikus või vanalinnas või ükskõik. üksinda ja väga kohal. tunnen, sest olen kohal. nüüd. ja ma näen, kui üksi me oleme ja kui vaikselt vaatame kohalolijaid. võiks olla rohkem. rohkem võiks olla.

"võiks? aga.. aga miks te siis ennist kaks korda ütlesite, et see ja too kell?"
"teie küsisite, millal võiks minna järgmine võru buss. vastasin, millal võiks. võiks minna kuus korda päevas, aga ei lähe. mina ei tea, miks ei lähe."

Submit a comment

Massive Presence Website