Viljandi noortekoloonia

In STREETNIHILISM

NIHILIST.FM on astunud korrespondentsi Tartu ettevõtlusinkubaatoris viibiva mehega, kes vabanedes on oma elust 12 aastat trellide taga olnud. Tema tee algas praeguseks suletud Viljandi noortevanglast. See on kõigest üks lugu paljudest. Raw and uncut.

“Lähme taome sellel kontaktil luugid kinni,”

kostus kuskilt selja tagant rahulik hääl. Oli 23. Juuni 2007 a hommik.
Lebasin voodis ja vaatasin telekat ning ei lasknud seda lauset kaks korda korrata, vaid tõusin istukile ning küsisin, et “kas sa oled kindel?” Vastus oli jaatav. Sellega oli kontaktisik X. X. saatus otsustatud. Pidasime plaani, et kuidas seda kõike läbi viia. Otsustasime, et mina löön esimesena ja padelnik võtab ära raadiosaatja, et see abi ei saaks kutsuda.

Kella 11.20 paiku sisenesime kontaktisiku kabinetti ja kui uks oli kinni pandud, ütlesin automaatselt: “kas sa kukk oled ära ahhueitanud?” Mille peale too nagu metskits püsti kargas ja hakkas midagi kätega võimlema, panin raisale kaks pauku vastu lõugu, nii, et tal kukkus raadiosaatja põrandale ning padelnik lõi selle vastu seina puruks.

Vahepeal oli kontaktisik põrandale vajunud nagu tühi kartulikott. Kuna sellele mendil olid sellised ägedad lokkis juuksed, siis võttis padelnik nendest juustest kahe käega ja tiris seda menti laua ja seina vahele, kus siis hakkasime teda jalgadega peksma.

Lõpuks lahkusime, aga enne veel vaatasime seda põrandal vedelevat tompu – isegi pagunid vedelesid põrandal. Uksest välja minnes küsis koridori ment, et “mis te kahekesti seal käisite?” vastasin, et küsisime lattu.

Istusin kambris, kui korraga kuulsin, et läbi raadiosaatja öeldi “XXX järelvalvega vahtlasse tuua.” Juba oli ment kohal ning seadsime sammud vahtla poole. Vahtlasse jõudes pandi mul kohe käed raudu ning hakati valimatult peksma, mendid oskavad peksta nii, et välimisi jälgi ei jää.

Mingil hetkel lõpetati peksmine ja mind viidi korpusesse tagasi, käed olid muidugi raudus. Korpusesse sisenedes nägin päris palju rahvast, aga kuna pidin pead all hoidma, ei näinud, kes seal olid. Kambrisse mind enam ei lastud, vaid viidi korpuses asuvasse isolaatorisse.

Isolaator nägi päris rõve välja. Selline väike, hämar, räpane urgas, mis haises jälgilt. Seda kasutati ka kartsana. Õhtul umbes kella 19.00 paiku nägin akna vahelt, et tsooni õuel jooksevad mingid mustad kogud ringi. Just nimelt kogud, sest aknast nägi nii halvasti läbi ja muud sealt eristada võimalik ei olnud.

Mõni minut hiljem kisti isolaatori uks lahti, peale mida algas jube kisa, “pikali, pikali põrandale,” kuna aga põrandal polnud ruumi, viskasin voodisse.

Minu kambri oli vallutanud eriüksus ning üks neist peksis mind rusikatega selga. Kõik käis väga ruttu ning juba mind tõmmati voodist koridori seina äärde nii, et isegi jalad maad ei puutunud. Mind otsiti läbi ja pandi käed jälle raudu. Jälle hakati karjuma, “pea alla!” ning mind viidi läbi tsooni vahtla ette.

Kuna isolaator oli korpuses koridori lõpus, siis kõndisin tsoonist läbi. Kuigi pidin pead all hoidma, nägin, mis külgede peal toimus. Terve tsoon oli maske täis, kõik kambrid peksti puruks, peeglid, kapid, riiulid visati koridori. Mendid näitasid laste peal oma võimu. Teised vangid olid samal ajal vangla hoovis, kus neid siis jooksutati, lasti kükitada ja suruti kilpidega kokku. Pärast paigutati kõik spordisaali kobarasse kükitama ja oma aega ootama. Kui olin vahtla ette jõudnud, käratati, et “pane allkiri, sind viiakse teise vanglasse!”

Panin allkirja ja kohe viidi mind edasi ja pandi seina äärde seisma, umbes nagu mahalaskmiseks. Mõnda aega seisnult tundsin vasakus jalas kohutavat valu, see raibe lõi mind kirsaga vastu hüppeliigest nii kõvasti, et nahast plätul rebenesid õmblused lahti ja silme eest läks mustaks.

Kohe käsutati etapibussi ja visati katkine plätu järgi. Kohe pärast seda nägin ka padelnikut, kellel oli moll kõveraks pekstud. Kui ta oli pääsla juurde toodud, soovis ta lugeda ümberpaigutamise käskkirja, aga enne, kui ta seda teha jõudis, sai vastu lõugu nii, et ei näinudki kuhu selle allkirja pani.

Sõit algas Tartusse. Tee peal saime natukene rääkida, kuni kostus lause “veel üks sõna ja saate vasta lõugu.” Kuna olime niigi läbi pekstud, möödus ülejäänud sõit vaikuses.

Tartusse jõudsime päris hilja, umbes 22.30. Päike hakkas just loojuma.

Bussist maha astudes võtsid meid vastu Tartu vangla julgeolekuosakonna juhataja T ja temast aste madalamal olnud E. Küsisin kohe, et “millal me oma asjad kätte saame?” – “Ära nende asjade pärast muretse, muretse parem selle pärast, mis edasi saab!” Sain kohe aru, et midagi head meid ei oota ja ega ma mööda ka ei pannud. Käed raudus viidi meid julgeolekuosakonda, kus kordamööda meid küsitleti, kasutades meie suhtes nii vaimset kui füüsilist vägivalda.

Kuna me ütlusi ei andnud, toimus selline piinamine varahommikuni. Lõpuks nad tüdinesid ja viskasid meid kambrisse. Selleks ajaks oli päike juba päris kõrgel.

Ärgates olid kõik kondid ja liigesed nii valusad, et ei saanud loenduse ajaks kohe püsti. Lõpuks võeti ka isiklikud asjad ära, nii palju kui neid veel järele oli jäänud ning anti asemele kartulikotist tehtud kartsarooba.

Vaatasin aknast välja, õues oli väga soe ja päikesepaisteline õhtu, oli 24.juuni, 2007 a jaanipäev.

5 Comments

  1. Algul tüübid peksid krt teabmis põhjusel inimese vaeseomaks ja siis pärast on nutt, et näitavad laste peal võimu?? Normaalne mis seal ikka. Mida valvurid muud tegema peaksidki kui näitama kes on peremees sellise käitumise peale

  2. sellistele tulebki anda peksa nii et tolmab. muust kommunikatsioonist nad aru ei saa

  3. mendid on nii kuradi arad, sest nad on nõrgad. sõidad ühele igemesse, temal kannatanukesel rindkerepõrutus, peapõrutus ja veel nipet-näpet. 6-7 tk siis on vinged tegelased… mida sellistest arvata? rõõmuga peksaks isegi mõned surnuks. see aeg võib tulla.

Submit a comment

Massive Presence Website