Vargus läbi telliskivi

In POPNIHILISM

Keset teed lebas telliskivi. Ta ei olnud ei punane ega täiesti valge nagu tellised tavaliselt, temas oli peale valge ka veidi sinist ning musta värvi. Ta ei liigutanud end, lihtsalt lamas seal, liikumatult. Mul hakkas temast kahju, ta kõle saatus puudutas midagi minus. Lebada lihtsalt keset teed, ilma konstruktsioonita milles osaks olla, ilma mingusuguse eesmärgita. Ta oli vaid takistuseks liiklejatele, põlatatud autojuhtide poolt. Paratamatu oli, et ükskord keegi kinni peab ning ta tee pealt minema viskab. Koos sellega kaoks kogu tema säilinud enesetähtsus, olgugi, et selleks oli viimasel ajal vaid inimeste ärritamine, vähemalt midagigi.

Juhtus see, mis juhtuma pidi. Ühel kaunil kevade ning märja asfaldi aroomi täis hommikul peatus telliskivi ees Audi A8. See oli uhke uus auto, kuid mees, kes sellest välja astus oli veel uhkem. Juht oli riietatud peenesse ülikonda, ukse vahelt väljasirutava jala otsas läikis kenaim king mis iial seda teelõiku puudutanud oli. Sellise mehe kohta ei saaks öelda kalts, rõivas oleks sobilik nimetus mehele, kellest õhkub sellist elegantsi ning enesekindlust. Telliskivi ette seisma jäädes kergitas ta põlvede juurest veidi oma viigipükse ning kükitas. Peale mõne minutilist telliskivi silmitsemist ning mõtisklust sõnas ta:

„Tead, ära karda kivike, ma ei viska sind kraavi nagu mõnd kasutut ehitusprügi osakest. Ma annan sulle tagasi su tähtsuse, sa saad taas endale eesmärgi.“

Telliskivi pihus suundus naerusuil veidi kandiliste näojoontega noormees oma auto pagasiruumi juurde. „Puhka siin veidike, meil on pikk sõit ees“ sõnas ta juba aeglaselt pagasiruumi luuki sulgedes. Telliskivi oli hirmunud, kuid samas põnevil. Ta oli kunagi olnud osa ühest tähtsast hoonest, mis aga lammutati, et teha ruumi uuemale ning suuremale. Pärast hoone lammutamist oli ta rännanud mööda Eestit, olles osaks väiksematel konstruktsioonidel nagu auto all toestuse osana ratta vahetamisel või raskusena presendil, et tuul viimast ära ei viiks. Ühesõnaga, ei midagi püsivat ega eriti tähtsat, lihtsalt eksisteerimine. Nüüd, sõites uhke mehe uhkes autos tuli ka telliskivile uhke tunne sisse. Tärkas lootus kanda enda turjal jälle mõne tähtsa hoone raskust.

Auto peatus aleviku moodi asulas ühe maja ees, kus paistis parajasti remont pooleli olema. Majal oli uus katus ning pooled puitaknad olid juba vahetatud plastikakende vastu, hoovil vedelesid erinevad ehitusmaterjalid ja tööriistad. See tundus tavalise majapidamisena, mitte eriti tähtsa hoonena, kuid telliskivi oli rõõmus sellegi üle, et saab taas kasulik olla ning osa suuremast ehitisest. Noormees asetas telliskivi maha ning sõnas:

„Mäletad, et ma lubasin sulle eesmärgi anda? Vaata mul on probleem, ma lubasin selle maja omanikule, et toetan teda erinevate raskuste puhul rahaliselt, kuid nüüd on tal laps sündimas ning mul ei ole raha tema toetamiseks. Tegelikult ei olnud mul talle lubamise ajalgi raha oma lubaduste täitmiseks aga mul oli tema poolt üht teenet vaja. Mul oli vaja, et ta minu poolt otsustaks. Minu õnneks seda ka ta tegi, kuid nüüd on minu kord talle vastuteene osutada ning teda rahaliselt aidata. Siinkohal tuledki sina mängu mu sõber. Näed neid klaasaknaid? Need purunevad kergesti, kui mõne raskema esemega neid visata, näiteks telliskiviga. Hakkad mõikama juba? Kui pererahvas hommikul ära sõidab viskan ma sinuga ühe neist klaasidest katki ning ronin läbi akna sisse. Ma tean, kus nende raha peidus on, niiet mul kaua ei lähe. Nii saan ma omanikku rahaliselt toetada ja oma sõnast kinni pidada. Omanik saab raha, mina tema toetuse, kõik võidavad. Enne aga mässin sinu ümber paberi kuhu ühele poole kirjutan kütuseaktsiis ning teisele ettevõtja. Siis ei tea omanik mind ega mu kaaslasi süüdistada. Loodan, et rõõmustad oma uue ülessande üle.“

Saabus hommik, pererahvas istus üheskoos autosse ning asusid teele linna poole, vanemad tööle ning lapsed kooli. Öö läbi oma võimalust oodates üleval olnud noormehe väsinud silmad lõid särama. On aeg. Telliskivi pihus hüppas ta ülikonnas olekust vaatamata kergusega üle aia, ta oli selles juba vilunud. Kõlas klaasi klirin ning mõned minutid hiljem oli näha vaid audi tagatulesi. Telliskivi lebas taas abitult maas, seekord juba kuritöö kaasosalisena, mässituna kohutavat valet kandvasse paberisse. Noormees täitis aga oma lubaduse nii omaniku, kui ka telliskivi ees.

Submit a comment

Massive Presence Website