Vanusekuristiku ilu

In POPNIHILISM

„Kas sa usaldad mind?“, sunnid sa küsima meest ühekraadises vees. Su käed laskuvad ümber mu kaela, sa vajud rinnuli mu vastu ja ma võtan sind selga. Kopra töö vajab tunnustust sest oksad, mis ma mustas veevoolus jalgsi kompides leian, kannavad mõlemat.

Jõest välja jõudes ei tunne ma jalgu aga sa ütled, et keegi pole sind varem üle jõe kandnud. Ja kopra pealuu meile kahele jagatud talismanesihammastega. Ja see päikses viibind pilk kui sa vana sarapuu otsas olid ja sa mulle vastu vaatasid. Mille algus see kõik peab olema?

Ma ei tea siiani sinu vanust ja pakun alla. Su hingetõmbepikkune kilkav naer ja su jalad ja huuled lubavad seda. Samas su tuttavad põdrad, kes siinsamas leppade juures meie möödumist ootavad. Nemad võivad olla minust vanemad. Küljel tulevad kuused, mis sa kord isaga tema jahimaa äärde istutasid. Need paistavad kaks korda kõrgemad, kui minu sünnipäeval kasvama pandud elupuu.

***

Ma pole sind kunagi tule lähedal näinud. Jäärad kopsivad sarvi vastu seinaplanku aga sõimes talled juba magavad. Praegu on su ainumas külm see, mida tuul toob. Pärast külmud sa veel kuuma duši ja kahekordsete tekkide vahel, kuni võtad lapse kaissu. Mõnikord mitu last. Emalõvi koopas.

Praegu naerad sa minu kaisus ja arvad käsikaudu katsudes, et sul oli ka radikas kõhu peal, kui minuvanune olid. Pärast ma lõdisen sest sel kiiktooli metallraamil on nii kuradi külm. Sa küsid, kas mu välisfilee on jäätunud. Praegu sa suudled mind. Sa õpetasid mind ainult huuli suudlema.

See vaade on terve regiooni parim. Sinu hoovilt üle sinu maade kuni metsani, kuhu silm ulatab. Puude kohal pilvekisma all on värvlid laigud, kus su lambad ja ponid pilved ära sõid. Tõmban sind lähemale, kuni enam ei saa. Ausus ja vastastikune tänu on me tsüaanoakrülaat. Tahan kehast vabaks, nii salgan kõike. Ja see kõik taandub mehe suhtele tema emaga. Mis muutus sinuga, oli see, et ma saan ka temaga kõigest rääkida.

***

Pärast sa räägid, kuidas sa võid tundide viisi nutta ja isegi väikestega läbi nutu rääkisid hommiku läbi. Aga sellest ei ole sa eales närb, pigem täiesti vaba. Praegu ei karda sa midagi. Kui siis vaid seda, et ta oma täiskusnud serenaade laulva enesehaletsusega kellegile veel haiget teeb. Mehe raevu võib austada, aga haletsust mitte.

Sa jõuad esimesena välja öelda, ma jään üksi. Tänan. Aitäh. F that mess. Ma sõidangi finishisse üksi välja ja sa oled alati mu sõpruste magusaim pala. Ainus alati, mis ma kasutan. Sa oled igavesti enda ja ma olen minu oma. Ainus igavesti, mis ma iganes kasutan. Praegu olen ma kunagi õnnelik. Ainus kunagi, mis ma kunagi kasutan.

Ma ei teadnud, et midagi sellist minuga juhtuks. Täielikku usaldusse usun sinuga. Me vaatame korraks naerul üksteise silma, üldse teadmata, kes seal on. Nii on tõesti väga hea.

Submit a comment

Massive Presence Website