Vandaali avameelsus.

In STREETNIHILISM

Põks-põks-põks-põks-põks

Kurat, nii ei saa, mõtlen ja tõmban kõrvaklapid kõrvast. Südame tagumine kõrvades lakkab, aga ma tean, et see tegelikult ei vaikinud. “Something sinister to it, pendulum swing slower, degenerate moving” jääb veel kõrva kummitama, kui mu samme saadab ainult purunenud klaaside klirina kaja. See koht oli mõned kuud tagasi veel üsna korras, aga ajahammas ja heroiinitripis aukus silmadega elussurnud on oma jälje jätnud. Möödun põlenud klassiruumidest, puruks pekstud teadetetahvlist ja astun peale 3C klassis käiva Tarmo joonistusele. Värvipurgid kolisevad kotis, adrenaliin kohiseb kõrvus ja tormab mööda vereringet ajju. Süda tuksub kuuldavalt kõvasti nagu alati, kui ma oma öisel retkel olen. Kuukiir peegeldab purunenud peeglist mu maski taga olevat nägu. Naeratan iseendale ja ronin läbi imekombel veel terve akna välja katusele. Mõned hetked hiljem tekivad määrdnunud tellisseinale esimesed värvilised jooned.

Jah, ma olen huligaan, vandaal, pätt, kaabakas või mis iganes sõna mu vanaisa veel suudaks välja mõelda. Ma olen grafitijoonistaja. Mu nimi on Hästi. Need ööd on minu omad, need seinad on minu omad, need hetked on minu omad. Ma ei joonista, sest ma arvan et see on ilus, mida ma teen. Ei ole. Ei peagi olema. Põhjus pole selles. Põhjus on selles, et sel hetkel kui ma vajutan Montana Blacki peal oleva Level 1 skinny cap’i alla ja värv lendab seina poole, tunnen ma rahuldust, mida ei annaks isegi Megan Foxi koerapoosis Dodge Chargeri kapotil tagant võtmine. I love this shit nii, nagu ma pole kunagi midagi Armastanud.

Minu värvipurgis olevate värvipigmentidega lendab seinale kogu minu frustratsioon, raev ja viha kogu selle faking ühiskonna ja selle õõnsate alustalade vastu. Kogu selle püksiperset kulutava töölisklassi vastu, kes käib 9st 5ni tööl, sõidab 5 aastat vana liisitud BMWga sest see on “mugav ja mõistlik auto” ja peksab pärast partnerkaardiga soodukaga saadava Aleksandri six-pack’i ära joomist õhtul magamistoas oma naist. Ja seda lihtsalt sellepärast, et ta ei olnud nõus 3 päeva vahetamata kuseplekkidega trussikuid hammastega alla tirima ja suhu võtma. Minge vittu, ahvid, et ma pean teie võidunud lõustu iga päev vaatama. Teie silmad on tühjad ja ajud konveierilindiks muutunud. Just teie raputamiseks ma seda teengi. Et teie mugav ja korrashoitud sisutühi maailm korrakski väriseks ja te näeks, et tegelikult sööte te oma elustiiliga lihtsalt iseennast ära. Et te näeks, et te pole kunagi selle sõna tõsises mõttes Elanud. Et teie lasteaed – algkool – põhikool – keskool – ülikool – töö – pere – maja – pension – surm elumudel ei tee teist absoluutselt väärtuslikumat inimest, kui teie aju on tühi ja kõik mõtted keerlevad selle ümber kuidas väärtuslikku värvilist vanapaberit kokku korjata. Kõik ju tahavad värvilist paberit.

“Hästi.” See sõna omandab erineva tooniga öeldes erinevaid tähendusi. Just sellepärast see sõna mulle meeldibki. See tekitab inimestes emotsioone. Seda on võimalik tõlgendada. Ja kuigi ta põhiolemus on ju positiivne (nagu minulgi) on ta aja jooksul kalestunud ja muutunud sarkastiliseks.
“Artur jõi ennast eile õhtul täis ja pani oma audiga üle katuse, päris hull värk.”
“Hästi!”
Saad aru, mida ma mõtlen?

Lisaks. Sa ei ole näinud linna, kui sa ole näinud linna keset ööd maha jäetud maja katuselt. Sa ei ole näinud linna, kui sa ei ole uidanud mööda tema kõveraid tagatänavaid ja pimedaid unustatud haljasalasid. Sa ei ole näinud linna, kui sa ei ole jooksnud tagaajajate eest ära mööda eramajade hoove. See linn on ilus ja vahel sama metsik kui Brasiilia vihmametsad. Kui sa ei tea, kuhu sa astud, võid sa kaduda, sest selle linna tagatänavad neelavad su tervenisti nagu anakonda ja ei jäta märkigi maha. Vähemalt mina tean, et minu märgid on maha jäetud.

Minu tühjaks pritsitud ja kriimustatud värvipurgiga koos lendab katuselt alla minu kurbus ja masendus, sest ma tean, et ma võtsin kätte ja tegin midagi, mis ajab vähemalt vastasmaja elanikel hommikul karvad turri, sest “keegi ahv on käinud ja ilusa seina täis sodinud” Mine õige putsi oma arvamusega ilusast seinast. See lagunev ja 3 aastat tühjana seisnud koolimaja on jah nüüd selle kandi kõige suurem ilu etalon. Ma olen mõistusega inimene. Ma ei joonista pargis puude peale, ma ei joonista surnuaias haudade peale, ma ei joonista värskelt värvitud eramajade peale. Ma ei joonista kohtadesse, millest inimesed hoolivad. Seega ei maksa hakata tõmblema, kui mu Hästi kaunistab laguneva betoonpunkri kulunud krohviga seina. You didn’t give a flying fuck about this place, seega nüüd sa oled oma viginaga hiljaks jäänud, sa silmakirjalik sitapea.

Ma tean, et mu teguviis ärritab inimesi. Väga hea. Viha on üks ausamaid emotsioone maailmas ja kui rohkem inimesi näitaks välja oma ausaid emotsioone, mitte ei kutsuks vihatud naabrimeest pühapäeval grillima lihtsalt selleks, et oma elutoas oleva 120 tollise kumer-lai ekraaniga 3D telekaga show-offida ja pärast kiruda, et kui nõme tegelane ta on, oleks maailm võibolla veidikene parem paik. Ma ei tea, kas ka ilusam paik, aga parem ikkagi.

Sa ei saa minust aru. Sa ei saagi minust aru saada, kui sa ei ole tundnud värvipurgi raskust enda käes, vaadates mahajäetud tehase katuselt öist helendavat linna. Sa ei mõista seda potentsiaali lihtsalt.

Sa ei mõista seda tunnet, et sa oled praeguse aja rebel, kes on kehtestanud endale oma reeglid ja seadused. Sa ei mõista, et sellel hetkel oled sa above all else.

-Hästi.

Submit a comment

Massive Presence Website