VALUGA DEPRESSIOONIST.

In 50HALLIVARJU

Ma nii armastasin teda, lasin ta oma hinge, oma südamesse, oma keha kallale. Meie vaheline keemia oli arutu, paiskas põleva leegina õhku. Ta põlvitas mu ees, pani sõrmuse sõrme. Lubas, et hoiab ja kaitseb mind alati, igavesti. Ma tundsin end elusana, tõeliselt elusana. Oli jõuluõhtu, ta ei vastanud mu kõnedele, vältis, seejärel kadus. Sain teada, et ta on jälle oma eksnaisega koos, mind eiras täielikult. Mul läks silme eest mustaks, kuidas saab nii olla, et mu suur hing oli teda täis ja ühtäkki oli see kõik vale, olematu ja purunenud? Sel õhtul ma jõin end täis ja magasin köögi põrandal, looteasendis, nagu lastud loom.

Ma ei tundnud iseennast enam ära, ma elasin aga elus ei olnud. Kuidas saab see võimalik olla? Ma olen alati hakkama saanud, alati edukas olnud. Ma olen heast perekonnas, magistri haridusega, hea töökohaga, tegelen spordiga. Ma pean end kokku võtma, aga ma ei suuda. Ma lihtsalt ei suuda. Kui ma vaatan tulevikku, siis ma näen ainult musta kardinat silme ees rippumas, tulevik oleks just kui silme eest ära lõigatud. Ma olen väärtusetu, ei suuda end isegi kokku võtta. Inimkonna häbiplekk. Mõned inimesed on halvatud, raskesti haiged, aga mina ei suuda lihtsalt elada. Nii piinlik. Ma näen ju kuidas mu sugulased kannatavad, vaatavad mind kohkunud nägudega. Õde ütles, et ta ei tunne mind enam ära. Mind ei huvita mitte miski, ei töö, varasemad huvid, pidutsemine – üldse elamine. Söömine ei huvita, pesemas pole vähemalt nädal aega käinud, ainult voodis suudan olla, looteasendis. Looteasend oleks nagu kõige turvalisem, siis ei saa mulle enam keegi haiget teha. Kuidas mind häirib teiste inimeste naer. Keegi üritab nalja teha, aga ei tule välja. Sitt nali oli! Teiste inimeste õnn häirib mind sedavõrd, et ma tahaks nad vaikima sundida, et nad ei naeraks. Et nad ometi ei naeraks. Ma ei näe oma elul enam mõtet, saaks sellest piinavast valust ükskord ometi lahti! Mul on nii valus lihtsalt, et kogu keha on valu täis, nagu hundid kisuksid minult jupphaaval liha.

Ärkan Psühhiaatria haigla palatis, nii külm on, kohutavalt külm on. Ainus hea koht, kus olla, on tekkide ja patjade vahel, jälle looteasendis. Isegi kui vannituppa hambaid lähen pesema (jaa, ma suudan juba seda teha!), vajun nuttes põrandale ja leban seal looteasendis. See looteasend on minu puhul küll pidevalt määravaks osutunud, jube kummaline värk. Kõige paremad tabletid on valged ja ümarad, Diazepex, võtab üleliigse valu kehast, sest vastasel korral kogu keha valutab. Eriti pitsitab kurgus, nagu oleks nähtamatu poomissõlm ümber kõri. Nii ma istun seal haiglas, vahepealset aega just kui ei mäleta. Ilmselt seetõttu, et haiglasse saabudes sain esimest korda üle pika aja magada. Magasin ilmselt mitu päeva jutti. Teised inimesed olid armsad, lubasime isekeskis, et siin majas me enam ei kohtu. Et kui tänaval kohtuma peaks, läheme kohvikusse, räägime nagu vana hea sõbraga, keda pole ammu näinud. Ühel pimedal õhtul tegin ma haigla sussides vana ja aegu näinud Seewaldi maja hoovis suitsu. Lihtsalt seisin ja tundsin, kuidas tillukesed lumehelbed puudutavad mu põski. Sulavad mu näole, neid oli tuhandeid, isegi miljoneid. Ma tundsin, et ma olen elus! Milline tunne on  olla elus. Kõigest hoolimata. Ma tean, et ühel päeval suudan ma elada ka ilma tablettideta, viskan need kõrvale, nagu operatsioonist taastunud patsient viskab oma kargu. See samm tuleb kunagi ise teha, ma nii väga loodan, et suudan seda. Sest nii imeline tunne on olla elus!

See oli minu lugu, mis on pühendatud kõigile Teile, mu armsad, kes te olete  pidanud midagi sarnast läbi elama. Depressiooni all kannatavad paraku tihti need, kelle süda ja hing on veel alles.

Armastusega,

Agnes.

 

4 Comments

  1. Dr. Noormann: See polnud armastus, see oli sageli esinev suguiha. Kui on valu, siis see juba viitab tugevatele elulistele protsessidele, see on normaalne. Palju hullem on siis kui on üldse poogen ja miski ei koti, ka looteasendist on siis siiber.

  2. Kui bädal aega pesemata olid kas siis mustuse lõhn sind oksele ei ajanud????

    • Väga asjakohane küsimus. Vastan siis Sulle – depressioonis olles ei huvita sind mitte miski, elul pole mõtet. Ja kui sa ei näe elul mõtet, ei näe sa ka iseendal mõtet. Sel juhul on sul täiesti ükskõik, kui sa ka mädaneksid elusalt, ilmselt ei häiriks ka roiskumise lõhn. Sinu küsimus vihjab sellele, et sa ei suuda mõista ega omada empaatiat. Aga ma ei mõista Sind selles osas hukka, paljud ei mõista. Nad ei saagi mõista, kuni pole ise kogenud. Loodan siiralt, et Sa seda ise kogema ei pea, ei soovitaks vaenlaselegi.

Submit a comment

Massive Presence Website