VÄLJASPOOL AEGA

In STREETNIHILISM

Lugesin paar päeva tagasi Kenderi „Kaurita“ taaskord läbi. Seal oli selline luule, räpp nagu kiri Emmile. See pani mõtlema, et ehk peaks ka enda lemmikartistist, Beebilöustast, kirjutama miskit. Iseasi, kui hästi see välja tuleb, aga tundub oluline.

2016. aasta algus. Eesti muusika üks tähtsamaid sündmuseid. Resotsaliseerumise teise osa, Musta Lipu, reliis. Tellisin plaadi varasemalt eelmüügist ära. Neljapäeval pidin kätte saama. Samal päeval liikusin Tallinnast Rakverre. Jõudsin kohale ca 16.30. Buss maale 17.00. Arvasin, et ehk selle aja peale tuleb kauaoodatud SMS, kuid mitte. See tuli hoopis 17.40. Ema mainis, et võib homme õhtuks ära tuua. Antud hetkel tundus selline pakkumine täiesti mõeldamatu. Tõmbasin juba järgmise bussiga tagasi linna. Võtsin plaadi ja tulin tagasi. Ega muidu poleks vast öösel und saanud. Teades, et mina olen oma soojas voodis, samal ajal lebab ühes üksikus külmas kapis eesti hip-hopi tähtsamaid albumeid. Tagasi tulles suurt segadust tegevuse osas ei tekkinud – enda tuppa, uks kinni, klapid pähe. Ja no ei pidanud sugugi pettuma. Polnud Kurt Cobaini loominguga tutvumisest saadik tundnud, milline jõud tegelikult muusikal võib olla.

Cobain ja Beebilõust on minu meelest samas žanris, kuid teineteise vastandid. Esimene on pohhui-nihilismi esindaja. Esimest korda võtsin ta loomingu ette ligi viis aastat tagasi. 2-3 päeva non-stop Kurti dokumentaale, muusikat. See oli päris hardcore. Ja no väga hästi ta ei mõjunud, kuigi huvitav kogemus oli. Umbes nädalaks tekkis ka endal täielik pohhuism-nihlismi laine. Rääkides inimestega, siis varasemalt huvi pakkuvate teemade peale ei suutnud väga sõnagi lausuda. Ei tea, miks aga võtsin ka teist korda ta loomingu ette. Ostsin „Taevast raskem: Kurt Cobaini elulugu“. Õhtul hakkasin lugema, teades ise, et putsi läheb siis, kui enesetapu koht tuleb. See tõttu tõmbasin kuskil kella 3 aeg magama, aga nagu paugust kell 7 luugid lahti ja viimased 100 lehte veel otsa. Ei olnud jällegi väga tore olla, jube apaatne. Lootsin vist, et mõjub kuidagi positiivsemalt. Väga ei soovitaks tõsisemalt tema loominguga tutvuda, kui järgneva nädala jooksul vaja midagi olulist teha.

Samas, kui Cobain kannab endas pohhui-nihilismi sõnumit, siis Beebilõust sobib mulle veits rohkem, ta esindab mu jaoks let’s-fight-nihilismi. Teda kuulates saab aru, et asjad on ikka kohati väga vittus, aga lootust on. Cobain pigem tapab lootuse. Alla ei tohi anda. Nagu Taleb ütleb:“’Ära võitle, kui sulle meeldib võit, võitle, kui sulle meeldib võitlus.“ Ja võitlus Lõustale meeldib – ta ei andnud vanglas alla, ei lasknud ennast muuta julmaks robotiks, jäi inimeseks. Kõik, kes räägivad, et jube kerge on inspiratsiooni leida 32 kuubis, siis minge, proovige, jääge inimeseks. See läbielatu tõetruu, aus peegeldus loomingusse ongi see, mis annab kuulajatele jõudu võidelda.

Valge Lipp sümboliseerib minu alla andmist hip-hopile. Tol ajal ma ei osanud hinnata Löusta väärtust eesti kultuuris, kuid see oli viimane piisk karikas. Ei saanud enam olla ignorantne. Album sai 2015. aasta parima tiitli. Nihilistis tehti see tasuta kättesaadavaks. Tõmbasin alla. Paari päeva pärast läksin õhtul sõbra juurde. Oli suht pime. Laternad küll õues põlesid. Lund sadas õrnalt. Aguliromantika. See oli ehtne tunne, kui peas kõmises: „Need tänavad siin on hämarad, mis siis, et need laternad siin säravad.“ Õhtu oli vast sama kõva. Saime sõbraga kortermaja paraadna ees kokku. Olin vist muusika kuulamisega liialdanud. Esimese asjana laususin: „Sa tead ju kui endaga lume ma toon, siis need deemonid tulevad lumega koos.” Selle peale kostis ainult naerulagin, sest kontekst polnud vast kõige sobivam. Samas – riim on ju mässiv. Õhtu oli samuti tore – Resotsaliseerumine X Valge Lipp. Liiter sidrunimahla. Liiter mõrnajat. Lits go. Kulminatsiooniks oli sündmus, kui sõber läks WC-sse. Tagasi tulles vaatas, et kutt on juba pooles unes, kuid lausus veel viimased sõnad: „Mul käib pea ringi.“ Seejärel jäi magama. Ise muidugi kuulsin alles hommikul nendest kuldsetest sõnadest. Ja raisk seda teab, mis selle pea ringi käima pani – viina ja sidrunimahla kombo või siis terve õhtu Valge Lipu littimine.

Kahjuks 2011. aastal, kui 32 Kuupi välja tuli, ei olnud veel Löusta enda jaoks avastanud. Kujutleda vaid, et eesti räpi vastu esmane huvi tekkis läbi sellise mehe nagu Abrahami. Putsi, proovi tõmmata joon selle mehe loomingu juurest Doktor Elbingu juurde. Suht kõver joon peaks see ikka olema. Samas – lõpp hea, kõik hea! Nüüd, kui Legendaarsest sai kõik kolm albumit osta, siis avastasin üleüldse, et kõik teised 32 Kuubi lood olin kunagi Youtube’is läbi kuulanud, kuid Väljaspool aega oli jäänud miski pärast märkamata. Väga meeldiv üllatus oli.

Kõige tähtsam lugu üleüldse on Isale. Nagu Löust Weekenderi intekas ütles, siis Isale lugu oli nii isiklik, et kahtles selle avaldamises. Mul on veits sarnane tunne – see on selline üksi kuulamise laul. Tekib veits kahtlane tunne, kui keegi veel ruumis on ja see lugu peale läheb. Ei sobi kuidagi. Liiga isiklik, liiga täpne. Mul on ilmselt isaga seoses sarnane lugu nagu sadadele või tuhandatel teistel eesti lastel. Alkoholism, koduvägivald. Lõpuks köis. Isata kasvamine jätab inimesse teatud tühimiku. Ja see lugu vajutab täpselt sellele tühimikule. Aga samas, pohhui, pööbel. Lisaks emotsionaalsele osale on see lugu nagu isaks-olemise-manuaal. Ei ütle küll, milline isa olema peaks, kuid ütleb, milline ei peaks olema.

 

Viimase aja sündmusi vaadates tundub, et teatud kontingent ei saa aru ega taha saada, kuidas süsteemid toimivad. Piisab mõne kuulsuse libastumisest ja juba liigub teatud inimestele kanüülist otse veeni tõeseerum, mida nad nagu prohvetid kuulutavad – kuidas on õige elada, milline on õige kultuur jne. Ilmselgelt on empaatiavõime nende inimeste ruutvõrrandis x, mida nad iial ei leia.

Samuti nagu ühiskond loob süsteemi sobituvaid inimesi, loob ka  neid, kes jäävad pirii peale või selle alla. Me peaks proovima neid inimesi mõista, sest ülemise otsa heaolu on tingitud sellest, et alumist otsa represseeritaks. Seetõttu peaks suhtumine muutuma – antud juhul näitab mõnitamine ja parastamine pelgalt seda, kes on neid sõnu lausuvad inimesed. Munnid. Antud juhul on ikka sitaks huvitav, et Delfi tõmbas veel röövikatse juures ka Saksa kiirteedel sõitmise teema üles. Ja mitte ühtegi sõna, kus sõit toimus. Täiesti värdjas leht. Tõmbame kasvõi iseenda kõrval istuvale kolleegile vee peale. Peaasi,et klikke tuleks.

Samas on parim õppematerjal poliitikutele just süsteemi valukohti välja toovad kirjanikud, luuletajad, muusikud. Hui saab aru, miks seda ei tehta. Tõsimeeli usutakse, et tugev kapitalistlik süsteem oleks võimalik luua ilma korralikult Marxi tundmata? Või siis  kommunism Smithi lugemata? Fucking jobidel poliitikutel, eesotsas Reinsalude ja Ligidega, oleks nii palju õppida Beebilõusta loomingust. Ise olete süüdi sellise hapra süsteemi loomises ja üks päev imestate, kuidas see kadus sama kiiresti nagu esimene lumi.

Tsisteeriks siin kohal mees ennast: “Sul po’oidugi, mis mu peas toimub, et sa hoiduksid, kui sul ooks hoidu, haha, tikk takk, see on pomm, yo.”

Submit a comment

Massive Presence Website