Vägivallasüsteem

In SNAP

Photo © 2006 Nino Barbieri. Licensed under CC-BY-SA 3.0 Unported licence. Source: https://commons.wikimedia.org/wiki/File:-_Brickwall_01_-.jpg

27. oktoober 2014 – märgiline päev; ei, mitte seetõttu, et meil on ka nüüd oma koolitulistamine, vaid kuna üks noor inimene (sic!) leidis endas nii palju (hull)julgust, et karjuda üle kogu süsteemi, et tema on ka inimene; leidis julguse õpetada meid kõiki. Roim on õppetunni eest kallis hind, mida see meile ostis? Teadmise vägivallast.

Vägivald ei alanud ega lõppenud kolm päeva tagasi. Vägivald algab meie kõigi jaoks, kui iseseisev tahe kohtub esimest korda teise, endast tugevama ning teistsuguse iseseisva tahtega. Põngerjas ei taha magama jääda ning kamandatakse tuttu. Algklassiõpilane ei taha kodutööd teha, ent tal ei lubata enne kodutöö lõpetamist õue palli mängima minna. Vägivald, ehkki heatahtlik, aga seeme on külvatud.

Esimene klass, kaasõpilane kiusab koolis, ootad teda sõpradega koduteel (andesta, sõber!), õhtul ähvardavad klassikaaslase vanemad sinu vanemaid politseisse pöördumisega. Vägivald, vägivald, vägivald. Esimesed kaks laste rumalused, viimane taaskord heatahtlik ignorants.

Aasta 2007, vahetult pärast aprillisündmusi. Naljatlev kooliõpilane matkib vahetunnis telerist nähtud meeleavaldajaid («Россия! Россия!»), järgneb vestlus koolidirektoriga, mille käigus direktor ähvardab õpilast politseiga. Põhiseaduslik õigus vabale eneseteostusele ning sõnavabadus pühitakse prügikasti, kuna direktoril on teistsugused vaated. Labane vägivald ja üleolekutunne.

Igipõline vastuseis: õpilane leiab, et talle pole osa õpetatavat vaja või ta oskab seda nagunii ning ei soovi mõttetuid, korduvaid ülesandeid kaasa teha. Õpetaja, sõltuvalt oma professionaalsuspuude astmest karjub õpilase peale, ähvardab vanemate või kooli juhtkonnaga, või maalib pildi sellest, kuidas õpilane tulevikus koristajaks või kiirtoidurestorani teenindajaks saab, andes viimasel juhul selgelt mõista, et ühiskonnas on alamklass, kes pole sama palju väärt kui teised. Professionaalne õpetaja, kes võtab õpilast võrdse partnerina ning proovib mõlemale sobivat lahendust leida, on haruldus, kelle esinemissagedus riigis tervikuna läheneb nullile.

Noored saavad aru, et kool on koht, kus noorte kallal vägivallatsetakse. (Vt nt Härra Pärnits (2014-10-29) Ilmar Raag, ära sellest filmi tee. Nihilist.fm; Õunpuu, Julius (2014-10-30) Koolist. Ausalt ja vihaga. Nihilist.fm; Little Lady (2014-10-30) I can relate to that. Nihilist.fm; jne.) Mida märgatakse ehk pisut vähem, on fakt, et ka õpetajate kallal vägivallatsetakse ja ma ei pea siinkohal silmas vastasseisu õpilastega. (Selle lahendamiseks tuleks vaid tunnustada, et õpilase tahe ja arvamus on sama tähtis kui õpetaja enda oma.)

Aasta 2008. Õpetaja proovib läbi viia kontrolltööd, mis tõstaks päevas toimunud kontrolltööde arvu üle seadusega ette nähtud piiri. Klass protestib. Õpetaja kutsub direktori, kes nõuab erinevate ähvarduste saatel, et õpilased töö sooritaksid. Enamus lahkub. Kui üks kohalejäänud õpilane hiljem intsidendi kohta Haridusministeeriumisse kaebas, leidis direktor, et õpetaja on see inimene, kelle peale oma pahameel enda suutmatuse üle kooli seaduspäraselt juhtida välja valada.

Aasta 2012. Postimees avaldab Mihkel Tombergi kirjelduse ((2012-04-30) Mihkel Tomberg: kas reeglite täitmist võib kontrollida vahendeid valimata? PM Online) koolitunnist, mille jooksul politsei kohtleb noori Eesti Vabariigi kodanikke kui potentsiaalseid terroriste, kellel ei ole õigust eraelu ega töökoha puutumatusele. Räägime klišeelikult, kuidas noore inimese töö on õppimine, ent kui täiskasvanu töökoha hoiab politsei omavoli eest põhiseadus puutumatuna, siis noore töökohta mitte. Topeltstandardid ja vägivald on aktsepteeritavad, noor inimene pole võrdne inimene – suhtumine, mida meie armas vabariik kultiveerib.

Aasta 2014. Viljandi sündmus, moraalset hinnangut andmata. Mida me sellest õppinud oleme? Riiklik represseerimisaparaat pole sellest midagi õppinud: politsei peedistab nahaalselt korralikke kodanikke edasi. Noor eesti kirjanik Härra Pärnits viiakse oma arvamusavalduse ((2014-10-27) Sulle, kes ei lähe tulistama ja sulle, kes ei saa pihta. Nihilist.fm) tõttu politseisse ülekuulamisele. Kuidas julgeb üks Eesti kodanik roimarile ja riiklikult rõhututele sümpaatiat avaldada ning huvitub sellest, mis neil öelda on.

Süsteem ei hari inimesi, süsteem ei kaitse inimesi – süsteem rõhub inimesi. Meid rõhuti, kui me koolis käisime, ja me rõhume järgmist põlvkonda, kuna soov oma elu kirjutamisele või arvutimängude loomisele ja mängimisele pühendada pole aktsepteeritav. Kõigist peab saama arst, insener või advokaat. Miilits rõhus okupatsiooniajal, ju siis on mõistetav, et politseinikust nolk kõnniteel pargib, võimukad töötõendiga kiusajad koolilaste kotte puistavad ning õpetajad koolis lapsi mõnitavad. Nihil novi sub sole, aga palun, tunnistagem seda.

Enamikule meist on võrdsus vaid sõnakõlks. Me saadame prantsuse või ameerika ärihuvide nimel sõdureid Kesk-Aafrikasse või Iraaki ning sealsed tsivilistid pole ju naabriga samasugused inimesed, nende surmad on lihtsalt collateral damage.

Tuletagem meelde oma kooliaega. Lisaks rõhumisele võiks meenuda, et every action has an equal but opposite reaction (Sir Isaac). Kuigi oleks vale klassikalist mehaanikat otse inimpsühholoogiale rakendada, julgen väita, et kui piisavalt kõvasti torkida, ega siis reaktsioon tulemata jää. Ja andestust paludes, ehk oli ka üks Viljandi õpetaja “meie aja kangelase” jaoks vaid collateral damage – lõppude lõpuks on ju vägivald, mitte võrdsete läbirääkimised, see, mida armas vabariik kogu oma taasiseseisvusaja õpetanud on.

Süü lasub kollektiivselt meil kõigil. Inimelu on kallis hind, ärgem raisakem seda.

30. oktoobril 2014 riigis,
kus võeti peaaegu kaheksa sajandit tagasi vastu
Magna Carta

7 Comments

  1. Kuna ma jäin ühe “sitaks jälgi” teoga hakkama, nimelt kasvatasin kanepit, siis tuli mul mõnda aega kriminaalhooldaja juures ennast näitamas käia, allkiri anda ja iba kuulata. Ka kriminaalhooldaja ilmselgelt üks lemmikargumente oli see, et: “riik ongi tegelikult vägivalla organisatsioon”. Ehk siis, mida ütelda taheti oli see, et: “mõned asjad lihtsalt ON ja mõne asjaga LIHTSALT TULEB LEPPIDA ja ära kannatada jne”. See on ehtne diktatuuri mentaliteet, kus inimene ongi sellega harjunud, et ilma igasuguse põhjenduseta ja argumentatsioonita võib riik kodanikule kanni vahele nühkida ja kodanik peaks lihtsalt kuulekas olema, sest: “nii lihtsalt on” ja “riik on ju vägivalla organisatsioon” ja “see on seadus” LOL. Mida ma arvama peaksin kogu sellest pasast? Kuidas oleks loogiline ühe vägivalla organisatsiooniga suhelda- ikka vägivalla teel, või mida teie arvate? Mida te teete, kui teid rõhutakse? Kuidas saab seadus iseenesest olla argumendiks? Põhimõtteliselt sellise mentaliteediga inimesed väänaksid meil rahulikult karistusi ka siis, kui seadus väidaks, et maa on lapik või “2 + 2 = 5” ja teisitimõtlejad oleks kriminaalid. Ma mõtlesin, et me oleme vaba ühiskond ja vähemalt teel avatuse poole, aga selline vägivallale rõhumine ja diktatuurilise vägivalla eelistamine argumentatsioonile on lihtsalt kõike muud.

    • Ma põhimõtteliselt nõus, et vägivallaga ei pea leppima. Ja ei näe sisulist vahet troikadel, kes inimesi küüditasid või maha lasid ja tänastel kohtunikel, kes narkokaristusi mõistavad. Kõik on näiliselt režiimi sees ju seaduslik. Aga fuck seaduslik, kui see ei ole õige. Murtud rukilill kõigile, kes on narko pärast karistatud. Kõik rehabiliteerida. Seda ma tahan.

  2. “Räägime klišeelikult, kuidas noore inimese töö on õppimine, ent kui täiskasvanu töökoha hoiab politsei omavoli eest põhiseadus puutumatuna, siis noore töökohta mitte”
    Siin on hästi oluline märgata, et täiskasvanul on töökaotus väga suur probleem, tihti lausa katastroof, seevastu laps(loe: õpilane) on oma ametist vallandamatu (ja tööle mitteilmumine suur probleem).

    Väikse köhatava vihje teeks ka Freudi raamatule “Ahistus kultuuris” (vägivaldsus on kooselupüüus eneses)…

    Ja veel: hästi õpetlik asi on selline mõtteeksperiment, kui sõna “riik” (või “süsteem”) asemele panna fraas “meie kõik ühiselt”.

    • 1) Oleks vale väita, et privaatsus on inimõigus seetõttu, et privaatsuse puududes saavad võimalikuks ebameeldivad sotsiaalsed tagajärjed ning kui neid ebameeldivaid tagajärgi ei eksisteeri, siis ei eksisteeri ka põhjust õigusele privaatsuseks. Privaatsus on eelkõige ikkagi indiviidi autonoomia austamine, enesemääramisõiguse ning käitumise kuldreegli väljendus. Näiteks kui keegi avab mulle saabunud domeeniarve või tutvub minu e-lugeris leiduvate raamatutega, siis ei too see mulle (konkreetselt mulle, teiste inimeste olukord võib erineda) kaasa mingisuguseid ebameeldivaid tagajärgi, ent ma tunneksin, et minu isiklikku ruumi on ikkagi rikutud.

      2) “Süsteem” on kujunenud meie kõigi osavõtul: mõni meist on seda aktiivselt kujundanud vägivalla suunas, mõni meist pole lihtsalt hoolinud ning mõni meist (nagu nt mina) pole olnud piisavalt efektiivsed, et süsteemi piisavalt muuta. Elik muidugi oleme me kõik ühiselt vastutavad selle eest, mida me kõik ühiselt iga päev teeme.

  3. See on tänapäeval väga asjatundmatu jutt, et koolis on jube õpetajate vägivald. Esiteks, kool pole tegelikult kohustuslik. Midagi ei juhtu, kui õpilena koolis ei käi, ta lihtsalt ei saa lõputunnistust. Ei saa haridust tõendavat dokumenti.
    Teiseks, NB! NB! NB! õpetajate töö on väga range kontrolli all. Kohe kui mingi jama on, kannavad õpilased ise ette kuhu vaja. Lisaks juhtkonna väga hoolikas kontroll. Kahe kuu jooksul on juhtkond kolmes minu tunnis jälgimas käinud. Reeglid õpetajatele on väga konkreetsed ja keelud laialdased.

    • 1) Kui õpilastel on põhjust midagi kuhugi ette kanda, siis ju ikkagi on midagi valesti tehtud…?

      2) Pelk asjaolu, et õpetaja ebaprofessionaalsest käitumisest on võimalik ette kanda, ei tähenda, et pärast ettekannet midagi muutuks. Halvimal juhul elab juhtkond end lihtsalt õpetaja peale välja ning õpetaja jätkab vanaviisi.

      3) Koolikohustuslikule õpilasele on kool kohustuslik ning sõltuvalt kohaliku omavalitsuse seadusetäitmisest toob koolikohustuse mittetäitmine kaasa sotsiaaltöötajate külastused jm ebameeldivad tagajärjed õpilasele ja tema perele.

Submit a comment

Massive Presence Website