Vaated aknast

In KÕRGNIHILISM

Need on kõigest mõned neist juhtumistest mida ma enda aknast näinud olen.

_________________

#1

Paremalt ilmub jooksusammul läikivates kiledressides mees, kes poeb kiiresti bussipaviljoni ja istub pingile. Ta keha vajub veidi ettepoole, hingeldamiseks, siis tõstab ta oma pea, piilub vasakule ja paremale – see kõik meenutab mõnda loodussaadet, kus taimetoitlasest kabjaline põgeneb kiskja eest, ainult selle vahega, et siin ei ole savanne, palmipuid või üldse mingisugust loodust. On ainult hall kivi, miljonid meetrid asfaldit ja kollast kumavaid laternaid. Lepin selle pildiga ainult seetõttu, et olen võimeline end mustvalge teleri ette mõtlema. Loodussaade.

Vasemalt ilmub auto. Must, kiire, kiskjalaadne. Mees poeb bussipaviljoni nurka ja kükitab. Masin pidurdab krigina saatel, väljuvad kaks tursket meest, ühel on käes midagi läikivat. Paremalt ilmunud indviid žestikuleerib kätega, tõstab need üles ja vehib alandlikult. Ka autost väljunud mehed žestikuleerivad kätega. Esemega härra tõstab läikiva objekti laternavalgusse särama, samal ajal kui teine lööb kükitajale rusikaga näkku.

Kükitajast saab lamaja, ta lohistatakse paviljonist lageda taeva alla, objekt vajub käega hämarusse ning kõlavad lasud. Olles saagi kätte saanud, jäetakse ta tühjaks jooksma, istutakse autosse ja sõidetakse minema. Saatejuhi, või üldse mingisuguse pealelugeja puudumise tõttu jääb teadmatuks, kas see on antud kiskjate tavaline modus operandi või on see midagi, mis paneks teadustöid ümber kirjutama. Üks on kindel. Teda ei maeta.

Ma tõmban kardina akna ette ning istun taburetile. Kell on millalgi öösel, päev on milalgi varsti, laual on õllekorgid ja ma hakkan neid ükshaaval prügikasti loopima.

Neli tabamust viiest.

Pole paha.

_________________

#2

Kardinad lehvivad tuules. Külm on. Tõustes istukile, avastan enesel olevat uue eseme mööblit, telliskivi. Mingil imelikul kombel on ta ennast kontekstist välja rebinud, sattudes mu põrandale. Sama on ta teinud mu aknaklaasiga. Ma elan üheksandal korrusel. Kuna spekuleerimine on pigem selgeltnägijate ja investeerimispankurite pärusmaa, otsustan voodist tõusta, heidan selga hommikumantli ja astun ettevaatlikult üle kildude, akna suunas.

Keset sõiduteed on tekkinud hunnik telliseid, mille otsas paistab istuvat mees, seljas räpakatkine maika. Väikeste näppude poolt nopitud puuvill ripub laisalt ühte paela pidi ümber õla, teine on puruks. Liikumisvabadus, mida see võimaldab käsivarrele ja randmele, lubab kiiret kokkupõrget saatusega – külm ja üksildane.

Tema rusikad on minu omadest kaks korda suuremad, nina samuti. Viimase all on paks, kasimata vunts, millesarnast nähti viimati Kapten Krõmpsu aegadel. Fiktiinve laevakapten, kes toodi olemisse püsiva narkojoobe all kannatavate copywriterite poolt. Viimase buumi ajal kattis tema nägu vähemalt pooli reklaamtahvleid, kooseksisteerides seal erinevate lööklausetega.

“Krõmpsu Snäkid™ – Sinu koera sees elavale gurmaanile.”

“Krõmpsu Snäkid™ – Kümme kutsut kümnest nõustuvad – auhvaline!”

OÜ Krõmps & Amps läks mõned aastad tagasi pankrotti, kui tuli ilmsiks, et nn. toidupalad koosnesid valdavalt kanakontidest ja tööstuskeemia jääkidest. Kümme leinavat loomamatjat kümnest nõustusid – juhatuse liikmetel tuleb käed vangi panna. Seda tehtigi, aga tundub, et Kapten Krõmpsu vunts jäi kõrgemate lagedega kongi.

Mu vaist ütleb, et ta on mingi opiaadi all. Tema silmad on poolkinni ja on võimatu aru saada, kas ta parasjagu nokib või on ta seda ilmet nii kaua kandnud, et ta nägu on igaveseks selline. Olles ise ikka veel unine, ei jaksa ma oma pead vaevata katkise klaasi, tellise, ega ka une endaga. Ma tõmban hommikumantli peale ühe talvejope ja naasen voodisse.

Tänavale, tellisehunniku otsa, jääb maailmakodanluse õudusunenägu – morbiidse ilmega narkomaan, vahtimas enese ees olevat asfaldit.

_________________

#3

Ühel korral puutus mu korteriaken kokku kellegi teise korteriga.

Hommik. Voodist tõuseb mees, riietab end ja käivitab raadio.

“…reiting langenud..”

Ta tardub, näpistab ennast kintsust ning olles veendunud, et tegemist on reaalsusega, ohkab, ja keerab sageduse klassikaraadiole. See mees ei paista mulle võõras, kui ta ümiseb viiulisoolot kaasa ning silmitseb ennast peeglist. Jalas on tal tuhvlid, mis imiteerivad kaslaste käppasi, tema pilgust väljendub aga masendus. Ju on lapsed taas kooli minemas, õpikutele on pabereid vaja, spordiriideid – no ei tee see kedagi õnnelikuks.

Pool tekki on hooletult põrandal, nii nagu pärast ärkamist ikka. Voodijalutsi ees maas on pidevalt kasvavas kuhjas mitu eksemplari sokke, mõned taldrikud toidujääkidega. Paberilehed, millele kritseldatud sümboleid meist keegi ei mõistaks on paigutatud strateegilistesse kohtadesse – padja, voodi alla, aknalauale, riidekappi, suhkruvaba nätsuga seintele ja mis kõige tähtsam, mälusse. Akna all on kirjutuslaud, millel asetsevad sülearvuti, arvelaud ning mõned kalkulaatorid.

See ei ole alati nii olnud. Veel eelmise aasta oktoobris magas temaga samas voodis kallis kaasa, sealsamas. Aga tõeline teadlane võib ainult natukene hellust, soojust ja armastust enda ellu lasta, enne, kui see tööd takistama hakkab. Ta kaob korraks magamistoa ukse taha, naaseb kohvitassiga, võtab padja alt vihiku ning istub laua taha. Tema murekortsud viitavad ammu kuivanud jõesängidele, võib-olla ka kullale, mida sellise fenomeni põhjast võib leida.

Äkitselt ma taipan. Ma olen seda meest varem näinud. See on Urmas Reinsalu, kes on parasjagu okupatsioonikahjusid kokku arvutamas. Mis seal ikka, mõtlen ma endamisi, rulood alla tõmmates. Tehku või pool rehkendust, aga tehku õigesti, muidu peab linnahalli tagasi andma.

_________________

#4

Suvi.

Akna taga lendavate lindude trajektoor on hektiline. Nad rahmeldavad läbisegi, peatudes pihlakapuu okstel, noppides mõne vilja, seejärel lendu tõustes. Köögiseinal liiguvad nende varjud, laual aurab kohvi, mul on kiire, mul on alati kiire. Erinevad kellaajad, kohad ja inimesed, minu mõistuse hõivajad, asuvad ühel tammepuust riiulil, kus kõik on paika seatud suuruse ja värvi järgi. Ööpäeva keskmes olevate detailide eendumine nõuab tähelepanu; selle saavutanult tulebki välja see, mida me nimetame keskendumiseks.

Loodus ei armasta korda, muidu oleksime siiani ainuraksed sügavas sinises. Vastu akent kõlas kolksatus ning ühe hetkega pudenes riiulilt kõik, mis sinna hoolikalt asetatud. Ma tõusin toolilt, astusin rõdule ja märkasin enese ees vedelemas lindu. Surnud. See oli juba teine sel nädalal. Aastate jooksul on seda tihti ette tulnud, et mõni lind ei märka, kuhu ta lendab, nimelt on mul väga puhtad aknad, mille eest puuduvad kardinad. Kuriteopaik asus mu jalge ees, ometigi, pidin jooksma. Ma olin hiljaks jäämas – mõistes, et otsene päikesevalgus täna tema peale enam ei paista ning mädanema ta ei lähe, viskasin ma kingad jalga ning lahkusin.

Erinevate tegevuste keskel, mida mõni tööks nimetaks, taipasin, et leinast võiks kordki kasu olla. Arvestades tõika, et see ei ole esimene kord, otsustasin seda jäädvustama hakata. Mõeldud-tehtud. Kord koju jõudnuna võtsin kätte markeri, joonistasin betoonile surnu kontuuri ja asusin teda teisaldama. Enamik kilekotte olid läinud käiku majast prügi eemaldamiseks, sain sahtlipõhjast kätte viimase kilekoti – “Welcome to Estonia” kirjadega. Sitta kah, sobib härjale, sobib ka jupiterile. Poliitiline kommentaar on see vaid juhul, kui sellest nii mõelda.

Päev tundus edasi kulgevat rahulikult. Arvestasin, et õhtul tuleb nii-või-naa sigarettide järgi minna, siis saab kilekott prügikasti ja endal isu täis. Mingi hetk läksin ma pesema. Kuna parimad mõtted kaasnevad jooksva veega, (olgu sa selle all või selle väljutaja) taipasin, et kadunukesele kuluks üks küünal marjaks ära. Kätte oli jõudnud õhtu, väljas oli juba hämar, tammepuust riiul oli voodiks ümber ehitatud ning arvestasin, et juba kahe-kolme tegevuse pärast on mul võimalik sinna lamama jääda.

Seda suurem šokina mõjus järgnev asjade kulg: astununa rõdule, küünal käes, avastasin, et tuul on tõusnud, kott kadunud. Kuskil Tallinnas lendas nüüd ringi “Welcome to Estonia” kirjadega kilekott, mille sees oli surnud lind – nähtus, mille eest vastutasin ainuisikuliselt mina. Mind lohutas hetkeks mõte, et kunagi panid viikingid oma surnud paadile, põlema ning merele. Kui lindude kultuur oleks viikingite sarnane, siis just nii olekski ta läinud, leegid olid vaid puudu ning seda silmas pidades asetasin küünla sinna, kus ta varem oli. Ma panin raadio käima. Retro FM. Kümme minutit istusin ma köögis, leinates ja kukalt kratsides, kuni ühtäkki kõlas helipala tuntud artisti Sandra esituses, mis kannab nime “Hiroshima.”

“Fly, my little bird to Hi-ro-shii-maaa.”

Ma põgenesin köögist, silme ees kangastumas reaktorid, lindu sisaldav welcome to estonia kilekott ja Tšernobõli tuumakatastroof, täpselt selles järjekorras. Ma istusin elutoa põrandale, seljas maika, jalas bokserid, ohkasin ning otsustasin, et aeg on magama minna. Üks päev on vahel liiga väike, et see suudaks adekvaatselt kõike kogetut mahutada… aga see polnud veel kõik.

Ma vähkresin voodis, kord oli ta liiga kõva, kord liiga pehme, siis oli liiga palav ja nii edasi. Haarates tekist ja padjast, otsustasin diivanile kolida. See ei aidanud. Ma tean, milline ärevus välja näeb, olen koos temaga bussis sõitnud, lava jaganud ja nii edasi. See oli midagi muud. Ma otsustasin lõdvestuda ja siis see algas – mu silmalaud hakkasid värelema ja ma tundsin enda suud tuimaks minemas.

Siinkohal oleks oluline mainida, et kaks kuud enne intsidenti linnuga, tegin ma hapet. Samuti oleks oluline mainida, et kaasaegses Eestis olevad narratiivid jagunevad üldiselt kaheks arhetüüpseks mudeliks. Esiteks, lood, mis algavad lausega: “Tulin reedel Soomest, laeva pealt” ning teiseks, “Panin ühe veel, sest esimene ei hakanud toimetama.” Kuna ma ei ole ehitaja, vaid algaja sitahipi, sain ma kogeda teist mudelit. Esimene mark hakkas tööle sel hetkel, kui ma teise suhu panin.

Too rännak oli nagu rännak ikka on – struktureeritud segadus, teatud laused igaveses lahkumises ja tagasitulekus, püsiv ilanire, šokolaad, mis tundub suus karvane. Mingi aeg varahommikul otsustasin ma hõimu juurest lahkuda, ju tundus mulle, et sõit lõppes ning midagi targemaks ei saanudki. Aga noh, egas ma ilmaasjata algaja sitahipi ole. Koduteel paistis kogu maailm pastelse multifilmina, majadeni viivat tunnelit läbides, nägin ma kõike seda graffitit seinal voolamas, mis sealt kunagi maha pestud oli. Seda jõllitades tundus mulle, et see kõik regresseerub koopamaalinguteks, mul hakkas hirmus ja ma läksin edasi.

Tuppa jõudes sain ma aru, et olukord on hapu. Ma olin määranud ennast helikopteriga üle musta mere sõitma, olles ise väikelaps, kes õppis just jalgrattaga sõitma. Ainuke tuba, mis ei olnud üles sulanud, oli köök, võtsin sealt suure karbi šokolaadihelbeid, otsisin vist isegi piima, aga ma ei leidnud õiget kappi. Seejärel suundusin ma magamistuppa, viskasin selili ning sõin neid pallikesi, mõned jõudsid suhu, mõned kukkusid põrandale.

Äkitselt tuli mulle kiim peale. Hämaras, kuid ergastes toonides toas tundus mu keha mulle eriti huvitav, ma üritasin sülearvutist pornot käima panna, kuid neid ekraane oli minu ees liiga palju ja lõpuks ma ei saanudki ma aru, kas arvuti on sisselülitatud või kas mu ees olev objekt on üldsegi arvuti. Järgnes tunnine seanss iseendaga, mille lõpus tundsin ma enda keha olevat universumiga üks, orgasmi hetkel tundus mu ego laiali minevat, mis veel laiali läks, võite ise mõistatada.

Kuna ma olen paremakäeline ning olin just selle käe ära rüvetanud, pidin ma maiuseid hakkama karbist vasaku käega välja võtma, mille tõttu pudises neid veel rohkem laiali. Siis hakkasin ma silme ees nägema suurt konveierit, hakklihamasinat, mille peal sõitsid kõik õnnetud inimesed hukatusse, laibad segunesid mu silme ees väärastunud suguelunditega, see mass tegi mind halvatuks ning mu aju lülitas ennast välja.

Hommikul ärgates olin ma paljas. Vasak käsi oli ikka veel helbekarbis kinni, palju pallikesi oli laiali veerenud ning krudisesid mu külje all. Linad olid plekilised. Ma läksin pesema ja mõtlesin endamisi, et raisk, oligi kõik; ent tulles nüüd veidi lähemale, sinna hetke, kus kilekott koos linnuga oli ära lennanud, kus Sandra laulis, kus mu silmalaud hakkasid värelema ning suu kuivama, taipasin, et lõpp on alles tulemas.

Kolmnurksed mustrid ilmusid mu ette, pöördusid iseenese peale kokku ja sündisid taas iseendast. Ma tundsin end patja täis ilastavat, see särin, mis on omane happele hõivas mu pea ja ma tundsin lähenemas seda, mida ma olin nii pikalt otsinud. “Mäletamine on tunded,” ütles ta mulle.

Mäletamine on tunded.

13720536_319307011790182_1708247249_o

8 Comments

  1. Tiinekate ängi ei pidand Nihilist ju enam avaldama?

  2. Ma arvan, et üks realistlikumaid ja ainulaadsemaid happe kirjeldusi üldse – enamik trip-reporte on selles osas üsna tuimad, kirjeldades mõeldut-nähtut-tehtut samas tegelikku emotsiooni edasi andmata. Kuivad faktid ja igavad tõdemused. Aga mitte siin.
    Sa tõid reisilt kaasa kotitäie hullust, sürri ja fantastikat ning jagasid selle siis eeskujuliku barõksi kombel lahkelt laiali. Proper küte. Kopli finest. Kvaliteetsitt.
    Ainult üks asi jääb alatiseks mõistatuseks – kuidas kurat sul õnnestus selline kogus tollist läbi toimetada 😀

      • Kindlasti, ma vajan lihtsalt ühte vaba ööd või varahommikut, kus ma pole veel täiesti sassis, vaid täpselt õiges olekus ning ümberringi ei toimu mingit jubedat jauramist ja labrakat. Selline peale pidu kell 6 hommikul, kus teised on ära kustunud aga ise ei maga võib-olla ei järgmisel ega ka ülejärgmisel ööl.

Leave a Reply to hedonist Cancel reply

Massive Presence Website