v6ti

In 50HALLIVARJU

september 2016, as is

***

Ma hõljun tuhandete uuride keskel, mis ripuvad pilvedelt alla, igaühel neist omad eriskummalised osutid, šriftid, raamid, kaunistamas ajalikkust ja tundmatuks jäämist. Ma ei karda, kuni hetkeni, mil pilved asuvad hõrenema, kellad kahanema ja mu ees, roosas udus, hõljub suur suu.

Erkpunased huuled ja säravvalge naeratus meenutavad mulle nätsureklaami, kuni irve hakkab ennast tükihaaval lahti võtma. Esihambad langevad vaikuses, nende jäetud tühimikku ilmuvad vaglad, nad veritsevad sealt välja. Järgnevad purihambad, lõikehambad – kõik kukub ja veritseb välja. Roosa udu on haihtunud. Pimedus on asjade loomulik seisund ja mul on aeg ärgata.

Tekk ja lina on higised, kardina vahelt paistab tuppa hommikuvalgus, ulatudes napilt voodini. Ma ei kuulnud äratust, või lõi ta selle kinni. Ta on ärganud ja ta püksid on juba poolte säärte peal. On hommik nagu iga teinegi, kus miljon mõtet läbib mu pead ühtse soomusrongina, läbimatute seinte, muutumatu trajektooriga. Kas täna on see päev, mil ta välja astub; mil ta enam kunagi ei naase?

Ta püksid on käesoleva hooaja oma, särk eelmise. Tal on brünett poisipea, sest mis pea tal veel olema peaks – kuid see on ka kõik, millest ma rääkida saan. Ta ilu ei ole mõõdetav, see asub teisel pool inimlikku taju. Sõnad teeksid sellele vaid liiga. See on asi, mida ma kunagi teha ei taha. Seetõttu pean ma välise puhul piirduma ainult pealiskaudsete kirjeldustega.

Me räägime aina vähem.

Hommik. Ta on käivitanud kohvimasina, laisalt viskan ma selga kampsuni, varba otsa sussid. Kui ma kööki jõuan on ta oma tüüpasendis. Käsi põsel, kohvitass nina ees, mõttesse vajunult, hetkel veel enam, kui tavaliselt. Raadio mängib. Tema ees on ümbrik, aga kumbki meist pole jõudnud veel posti järgi käia, ma arvan.

“Kellele see tuli?” küsin ma ringutuse saatel.

“Ma ei tea. Ma mõtlesin, et sina jätsid selle mulle. Ma ei tahtnud seda lahti teha enne, kui sa püsti oled. Ei ole sinu jäetud?”

“Ei?”

“Kust see siis tuli?”

“Ma ei tea. Mis seal sees on?”

Ümbrik, mille peale on punase templiga löödud number, 8, peidab endas hõbedast tabalukku. Lukustatud asendis, augus võti. Me vaatame seda peidetud imestusega. Oma inimlikke omadusi oleme varjanud üksteise eest kiivalt, etendades rolli millestki enamast, kui inimestest. Nemad ju ei püsi koos. Trupp lahkub see eest lavalt alles siis, kui kardin on langenud.

Aeg murrab oksad, murendab betooni, nihestab maa. Toob olevasse ja viib siit. Seda enam on me üllatus suurem, kui tabaluku avamisel lõppeb raadiost muusika ning akna taha jääb seisma lind, tiivad laiali, maa ja taeva vahel. Me ehmume. Nagu inimeste puhul ikka, üritame meiegi kibekiirelt taastada asjade loomulikku seisu ning lööme tabaluku klõpsuga kinni. Muusika naaseb ja lind lahkub.

“Mis just toimus?” küsib ta mult ärevil pilgul.

“Ma – ma ei tea. Vaatame,” ja ma keeran luku lahti, muusika lõppeb, ma võtan ta käest ja juhatan rõdule.

Mõned linnud hõljuvad õhus, tiivad väljasirutatud, nokk ette, jalad kõhu all. Üks mees on lõpetanud liikumise oma auto juures. Tema parem jalg on salongis, vasak jalg on õhus, ta peaks pikali kukkuma, aga… seda ei juhtu. Aeg on seisma jäänud. Keerame luku kinni, muusika hakkab mängima, mees istub autosse, käivitab selle ja sõidab minema.

“Uhh,” on ainuke heli, mis mu huultelt kostub.

“Kas see on päriselt praegu või?” küsib ta ning näpistab nii ennast kui mind põsest.

“Tundub nii.”

“Mis me teeme nüüd, kust need tulid, appi, mis toimub?” väljub laviin küsimusi ja tõsise inimese fassaadilt kukub krohvi.

“Esiteks, mis sa teha tahad?”

“Millega?” on ta segaduses.

“Ma ei tea, selle, ma ei tea, aja võtmetega või?” ja tunnen öeldust kergendust – juhul kui see on uni, saab see varsti otsa. Meile kõigile on antud aeg ärkamiseks.

“Oota sa mõtled-?”

“Jah. Lähme õue. Vaatame, mida veel seisma panna saab.”

***

Ta on vähem eemal, kui tavaliselt. Ma ei süüdista teda. Teed ületavad kivikujud, paigal seisvad jalgrattad ja ei millegi küljes rippuvad puulehed mõjuvad täieliku vaikuse keskel kummastavalt. Käest kinni, kehad lähedalt koos, jõuame ühe kaupluse ette. Liuguksed on pärani, nende vahel hõljub ostleja, üks jalg õrnalt maa küljes kinni.

Poest jääb näppu kõik, mis korraks vajalik tundub. Küpsised, vildikad, vesi, kleepsupildid kassidest ja plastikust tuulelohe – omades maailma ees mitte mingisugust vastutust, oleme me muutunud tagasi lasteks, imestusega täidetuteks. Vildikatega joonistame me kõikidele poe ees seisvatele inimestele näo peale vurrud. Me naerame silmitsedes vastloodud kasside armeed. Siis läheme poodi ja paneme kõikidele inimestele, kel mõni kott näpus, sinna paki kassitoitu sisse.

Me läheme purskkaevu äärde ja esimest korda elus näeme me tõelist läbilõiget liikuvast veest. Päike murdub väikeste jugade sisse, looduslik kaleidoskoop, me teeme enda käed märjaks ja proovime üksteist pritsida – see ei õnnestu. Vesi jääb tilkadena  silme ette rippuma.

Mul tuleb meelde, kuidas ta esimest korda nuttis, kuidas kogu maailm kondenseerus selleks väikeseks diivaniks, millel ta istus. Ma ei mäleta, miks. See on alati olnud üks, “ma tahan ja ei taha,” üks “ma ei tea,” ja üks “ei midagi.” Ma olen püüdnud mõista, aga leib vajab lauale panemist, pesu pesemist, keha und. Miski nõuab unustamist. Kui ma teaks, siis ma ütleks, mis see miski on.

Me läheme ehituspoodi, võtame sealt suure poti valget värvi, mõned pintslid ja asume kesklinna trammipeatuse juures asuvaid aknaid värvima. Mõned saavad endale lilled, mõned liblikad. Autod. Käed liiguvad vabalt, me oleme värviga koos ja jagame omavahel ühe ebaleva kallistuse, lõpuks paneme ühe poti trammiuste ette õhku rippuma, esimest väljujat ootama.

Meil on lõbus. Ma ei mäleta millal see viimati nii oli. Mingist hetkest hakkasime me tõsisteks inimesteks, ratsionaalsust taotlevateks aparaatideks, ajasime oma südamed külmaks ja ei vaadanud enam üksteisele silma.

Need on rohekashallid. Me tutvusime kogemata – nagu kõik. Meie jagatud roosa udu oli paks. Ta soosis tegutsemist. Millalgi see haihtus. Ma jõudsin mõistmiseni, et midagi rohkemat ei ole meil võimalik päris maailmas arutada, ja usun, et ka tema jõudis selleni. Pimedus on asjade loomulik seisund, mitte udu.

Ühel tänaval on kaks autot ristmikku ületades kokku sõitnud, kortsus on vaid mõned sentimeetrid nina, ülejäänu on veel terve. Turvapadi on pooles vinnas ja sõitjate näod tühjad. Me lohistame nad autodest välja, tänavale, mõtleme, kas panna aeg käima, võtta tabalukk ta taskust ja jälgida liiklejateta auto kokkupõrget, või mitte.

Tabalukk koos võtmega jääb tema taskusse.

***

Ma ei tea, miks me selle tuulelohe poest kaasa võtsime. Tuult ju ei ole. Isegi pilvelõhkuja katusel mitte. Me jooksime talle hoo sisse ja lasime lahti. Ta jäi sirgena õhku katkestama. Linn tundub pisikesem kui muidu, klotsidest tornid ja plastikust mudelid. Tehasekorstende suits mõjub taevasinale plekina.

“Millal me luku kinni keerame?” küsib ta.

“Ma ei tea. Me saame aja ju alati uuesti seisma panna, kui vaja on.”

“Jah. Mis me selle viguriga nüüd peale hakkame?”

“Nagu üleüldse või?”

“Üleüldse.”

“Ma ei tea. Hakkame kuritegevusega võitlema? Pangaröövleid püüdma?”

Ta naerab.

“Ei! Hakkame hoopis ise pangaröövliteks!”

“Jah, sina hakka röövliks ja mina sinu püüdjaks.”

Piinlik vaikus. Tõsised inimesed. Ma tõusen ja jalutan katusele tiiru peale ning jalutab temagi. Ta kirjutab tuulelohe nööriga õhku oma nime. See näeb hea välja. Ma ei taha piinlikku vaikust. Ta kiigutab äärel oma jalgu, ma ei saa tema ilu kirjeldada, ma ei taha tunnistada, millel ma olen lasknud enda näppude vahelt pudeneda.

Nende mõtetega ma istun ja pea et ei märkagi, kuidas ta üle ääre vaatab, koperdab ja läheb. Ma olen alati olnud liiga hõivatud endaga, liiga vähe selle tabamatu “teisega,” kes mulle elu vältel end ühes või teises vormis ilmutanud on. Tema karje kestab ainult sekundi. Kõik tema karjed on ainult sekundi kestnud.

Kui ma jõudsin ääreni, nägin, kuidas ta jäi minust liiga kaugele, pea alaspidi, kättesaamatuks igavikulises kukkumises.

Siiamaani ma istun siin, määratud seda hetke surmani vaatama, sest tabalukk jäi tema taskusse; sest siit minna ei ole enam kuhugi.

5 Comments

  1. Kõvakõva, sa pead igal juhul edasi kirjutama. Ka peale nihilisti. Seni kuni elad. Isegi siis, kui sa ei viitsi ühe teema ümber nii pikalt onada, et sellest raamat saaks, tulista edasi. Minupoolest kasvõi haikusi. Suvalist jama. Pohui.

    Miks? Sass Henno, Kaur Kender ja HAPKOMAH räägivad läbi oma raamatute ägedaid ja kaasakiskuvaid lugusid. Samas ei suuda mitte ükski neist väljendada nii ehedalt seda vaibi ja hullust, tabamatut energiat, mis kogu tegevuse mootoriks on, kui sina. Sul on hea kama, ainult laialijagamise vaev. No bullshit, straight from the source.

    • t2nud suured, annab j6udu j2tkamiseks, mul tuleb ysna pea luulekogu v2lja, n2dalate kysimus, viska mulle kuskile privasse mingi disposable või mitte-kompromiteeriv e-mailiaadress, saadan sulle v2rsket proosat

Submit a comment

Massive Presence Website