Usk, lootus, relvastus

In NIHILIST LABS

Ei, see ei ole riigipöördele õhutamine. See siin on tõsine soovitus luua oma enda riigi tõeline kaitsevõime, midagi nii tõsist, et Venemaa ei taha isegi mõelda meiega nokkimisele. Ukraina läbirääkimised just lõppesid uue lootusekiirega rahule, kuid midagi ei ole lõplik ja Venemaa poolt on see tõenäoliselt vaid ajutine tagasitõmbumine impeeriumi taastamise eesmärkidest. Me peame oma riigikaitse arendama nüüd päris kaitseks ja reaalseks heidutuseks, mis iganes ohu, kas idast või ka mõrvarlike kavatsustega islamistide vastu.

NATO on tore klubi, kuid järjest lahjemaks muutub muskel, vaatamata lubadustele ja plaanidele. Me ei saa sellele kogu oma iseseisvuse puutumatust rajada. USA läheb kohe tagasi sõtta Lähis-Itta ja nende kaitse-eelarve kärped ei võimalda neil enam kahte sõda pidada, seega jääb nende toetus meie suunal nõrgemaks. Euroopa riikide vägedes olukorrast pole pikemalt mõtet rääkidagi. On viimane aeg ise oma kodutöö ära teha. Me võime uskuda ja loota, kuid tuleb ka ise meheks olla. Seega kogu elujõuline rahvas tuleb relvastada ja see on parim heidutus igaühe vastu, kes meie riigile halba soovib. Keegi ei taha tulla tüli nokkima riigiga, kus iga põõsas, iga aken on kui dzott, millest su pihta antakse tuld igal pool, ümberringi. Ei jagu kellelgi nii palju Matrossoveid, et tuhandeid tulepesasid katta.

See on tehtav

Kõlab hullumeelselt? Üldsegi mitte; see on väga lihtsalt tehtav. Kõige aluseks on riigi usaldus oma rahva vastu. Riik, kes oma rahvast ei usalda, ei usalda iseennast, sest rahvas ongi riik. Kõige algus on ajateenistus. Hetkel võetakse kohustuslikku ajateenistuse heal juhul vaevu pool vastavasse ikka jõudnud meeskodanikke. Paljud ei läbi nõutud tervisekontrolli, paljud viilivad. Eesmärk peab olema maksimaalne arv inimesi ja minimaalsete tervisenõuetega ajateenistusse. Kõik need, kes relva kanda tõesti ei jaksa, kuid mõistus kodus, peavad läbima asendusteenistuse. Numbrite keeles rääkides: aastas jõuab Eestis ajateenistuse ikka üle 6000 noore mehe; kokku on igal aastal üle 200 tuhande mehe sisuliselt võitlusvõimelised (18-50 a), ehk see on meie potentsiaalne reserv sõja korral. Rohkem veelgi naiskodanikke. Seega realistlik eesmärk on saavutada vähemalt 100 tuhandene reservvägi ainuüksi meeskodanike arvelt.

Vale on dogma, mis kirjutatud uude riigikaitse arengukavasse, et kasu on vaid täielikult varustatud üksustest sõja korra ja selletõttu on piiratud ennast vaid 21 000 reservväelasega. Kasu on igast relvaga kodanikust, sest just massiliselt relvastatud rahvas on iga vastase suurim õudusunenägu. Nad on igal pool ja sa ei tea kunagi, kust tina võid saada. Ükski paik ei ees, küljel ega taga või isegi hõivatud territooriumi sees ei ole turvaline. Kordagi ei saa sa ennast lõdvaks lasta, sest 10 grammi tina võib tulla igalt poolt. Kaua nii vastu ei pea, ei füüsis ega moraal. Ja just viimane on iga sõjajõu alus; kui murdub moraal ehk võitlustahe, siis ei suuda ükski üksus võidelda ka füüsiliselt.

Kuidas seda saavutada?

Nagu öeldud, siis iga vähegi terve mees ajateenistusse. Selle jooksul õpetatakse lisaks nii üksuses kui üksi metsavennana tegusemisele ka vastutust oma püsivate kohustuste eest peale teenistust. Iga reservväelane saab kohustuslikus korras koju kaasa automaadi, lahingkomplekti ja elementaarse varustuse, millega sõtta minna. Ei ole ennekuulmatu; sama nõue kehtib näiteks Šveitsis ja keegi ei nurise. Igaüks ka Eestis saab sooritada relvaeksami ja omale relva koju osta (Eestis on ca 30 000 relvaomanikku politseiregistris). Seega oleks normaalne, et iga reservväelane vastutab oma relva ja varustuse turvalise hoidmise eest. Ta võib seda kasutada vaid sõja korral, õppekogunemisel ja enesekaitseks. Kui kodanik läheb välismaale, siis saab ta tuua oma relva ajutisele hoiule kohalikku Kaitseliidu malevasse ning naastes peab selle jällegi koju viima esimesel võimalusel. Vaid nii on võimalik tagada kiire ja täielik kogu võitlusvõimelise rahva mobiliseerimine kui tahes kiires olukorras.

Kõik need, kelle tervis ei kannata ka treenides 30 kg varustusega ringi liikuda, tuleb saata asendusteenistusse. Appi kiirabile, haiglatele, hooldekodudele, päästjatele ja igale poole mujale, kus ülejäänud elanikkonnal on tarvis tuge ellujäämiseks sõja korral. Elanikkonna kaitse ja nende ellujäämise tagamine on sama suure tähtsusega kui vastase vastu võitlemine, kui mitte suuremgi. Ka sõja korral on tarvis tagada päästetööd, majutus, toit, vesi, meditsiiniline tugi ning samuti noorema põlvkonna harimine. Vajadus sellise hoolekande järgi kasvab kordades suuremaks kui meil on rahuajal töökäsi nende teenuste tagamisel. Asendusteenistuses koolitatud inimesed on ainuvõimalik lahendus muu elanikkonna ellujäämisvõimaluste suurendamiseks. See ei ole ahistamine või odava tööjõu kasutamine, vaid kõigi kodanike põhiseaduslik kohustus kaitsta oma riiki ja rahvast rasketel aegadel. See on tasu selle eest, mis ühiskond on kodaniku arengusse ja turvalisusse panustanud. Keegi teine ei tule seda tegema meie eest.

Kes suudaks sellist süsteemi arendada ja koos hoida?

Meil on selleks olemas täiesti unikaalne organisatsioon – Kaitseliit. Just nemad on üle terve maa paiknev ja organiseeritult kaitsevõime arendamise suunas tegutsev võrgustik. Igas maakonnas ja igas vallas on kaitseliitlasi. Just nende juhendada peavad olema kõik reservväelased üle terve maa. Kaitseliidu allüksuste pealikud korraldavad kohalikud kaitseplaanid ja juhtimise sõja korral. Kaitseliitlastele, kui põhjalikumalt väljaõpetatud võitlejatele tuleb koju anda peale automaadi ka raskemad üksuse relvad – granaadiheitjad, lühimaa õhutõrjeraketid, miinid ja muu selline. Eesmärk on äkkrünnaku korral olla valmis agressiivselt vastase vastu tegutsema kohe ja iseseisvalt, mitte peale kogunemist kuskile lao juurde, mille vastase diversandid võivad olla selleks ajaks juba hävitanud.

Täielik hajutamine ja momentaalne lahingvalmidus on võtmesõnad. Vähemalt kord aastas tuleb teha nii relvastuse kui ka lahingvarustuse kontrolle ja värskendada oskusi nii relvade käsitlemise kui võitlusviiside osas. Lihtne ja tõhus – see ongi baasalus totaalkaitsele, millest kõik räägivad, kuid mida ei suudeta praktiliselt sisustada.

Kaitsevägi arendab oma kahte brigaadi regulaarse sõjapidamise võimeks. Ka see on vajalik ja peab toimima sünkroonis kogu eelnenud kontseptsiooniga. Siiski peab olema prioriteet just rahvaväe arendamine, mis suudab vastasele kohe vastu panna üle terve maa. Alles siis, kui see on tagatud, saab kulutada raha kalli rasketehnika ostmiseks. See suudab küll korraga rohkem, kuid siiski väga kitsastes lõikudes (üks täielikult komplekteeritud mehhaniseeritud brigaad ründab maksimaalselt 6 km laiusel maa-alal) ja soodsates tingimustes. Viimaste loomist saab tagada just massiline reservvägi Kaitseliidu juhtimisel. Tarbetu lisada, et kaitseeelarvet tuleb ka vastavalt Kaitseliidu tarbeks vastavalt kohendada. Praegune alla 8% on lihtsalt häbiväärne.

Tõeline heidutus

Selline vägi ongi tõeline heidutus, meie universaalne hübriidkaitse igasuguste sõjaliste ohtude vastu ja paneb väga tõsiselt mõtlema iga vastase, et kas tasub ikka nokkima tulla. Vaja on vaid vastavat koolitust ja usaldust oma inimeste vastu. Relv, laskemoon, relvakapp ja elementaarne varustus maksavad maksimaalselt 1500 eurot reservväelase kohta, mis on 100 tuhande mehe varustamiseks suurusjärgus hiljuti soetatud lahingmasinate hanke hinnaga (NB! Kümned tuhanded käsitulirelvad on juba olemas). Kuid seevastu saaksime vaid mõne kilomeetrise rünnakuriba asemel tervet riiki katva tuld sülgava võrgustiku, mis kurnab ja kulutab vastast pidevalt ja tigedalt ning mille vastu on võidelda väga keeruline. Šveits suudab ja usaldab, kuidas meie siis mitte?

Lisaks, uskuge mind, et väheneb ka oluliselt varavastaste kuritegude arv, sest ka vargad ei ole enesetapjad. Kui ikka suure tõenäosusega võid vargile minnes tina saada, siis on kindlasti tervislikum ausat tööd otsida.

Usk, lootus, relvastus

Selline heidutus- ja kaitsemudel on lihtne, soodne, suhteliselt kiirelt tehtav ja mis peamine – tõhus. Ei midagi utoopilist. Hübriidsõdade ajastul ka suhteliselt ainumõeldav. Et saada vastu hübriidohtudele, pead muutuma ise veelgi enam hübriidseks. Ja nii me suudaks ennast ka kaitsta üksi, juhul kui liitlased appi ei jõua. Toimis meie oma vastu nii Afganistanis kui Iraagis (mida me ei taha enam meenutada), kus vastase organiseeritus, relvastus ja varustatus olid olematus seisus kui see, mis meil on tegelikult võimalik luua. Me suudaks palju paremini. Teeme ära ja tunneme ennast julgelt. Kontrollifriikidel, paraadiohvitseridel, patsifistidel ja oma rahva kartjatel tõusevad selle mõtte peale küll kõik ihukarvad püsti, kuid uskuge, see on parem lahendus, kui see, et vastase 10 grammi tina teie mured ühel päeval lõpetaks, mis võib kergelt juhtuda senisel suurriigi armee minimudeli kursil jätkates.

27 Comments

  1. Vene sõjaväes on rohkem sõdureid kui Eestis elanikke. Kui meil üldse miski võimalus on vastu hakata siis mõistusega aga kindlasti mitte rusikaga. We are not Great in Numbers! Unustage ära! Venemaa pole pime vanaeit kes oma prillid ära kaotas ja nüüd äkki ei näe kui suur või väike Eesti tegelikult on. TA teab seda mida ta teab ja meie siin oleme need kes me oleme! Teate miks ma usun eestlastesse ja eestlusesse? Mitte sellepärast kui palju meil miskit relvastust on või kui palju liitlasi meil on! Meid on anastatud ja vallutatud tuhat aastat! Ja teate mis selle juures kõige olulisem on? ME OLEME IKKA SIIN!

  2. Üldiselt, artikli autoriga nõus — kui mina peaks AS Eesti Vabariiki tema hetkeolukorras ründama, siis ma panustaks mobilisatsiooni nurjamisele. Relvastatud rahvas on garantii, mis muudaks mobilisatsiooni nurjamise võimatuks. Lisaks on relvastatud rahvas iseendale abiks garantii oma lolluse vastu. Umbes nagu sihuke “mutually assured destruction” – kui kedagi represseerima minnakse, puhkeb ilge kodusõda. (Kaldun arvama, et ebapiisavalt arukad või liiga suurte kompleksidega relvastatud rahvad hävitavad enda.)

    Siiski-siiski… tasub meeles pidada sõna “mobilisatsioon” tüve. Mobiilsus. Kui ma oleks kuri Venemaa Föderatsiooni kindral, käskudega võtta Eesti oma kontrolli alla, ning kõik see relvastatud rahvas Tallinnas vahiks (mitte õige nobedasti üle Pirita, Jägala ja veel mitme jõe ei tuleks) võiks ma imetegusid korda saata ilma nendega kokku puutumata.

    Aga, juhin siiski autori tähelepanu sellele, et tema käsitluses sellest, kuidas mobilisatsiooni nurjatakse, on tugevaid lünki, mis tuleks enda harimiseks parandada.

    > mitte peale kogunemist kuskile lao juurde, mille vastase diversandid võivad olla selleks ajaks juba hävitanud.

    Diversant on uskumatult haruldane liik, umbes nagu kaladest harjus ja lindudest merikotkas. Lao juurde jõudnud üksused ei leiaks sealt diversantide pommiauku. Nad leiaks sealt lennukipommi viimase pesapaiga, tähtsa lao puhul tiibraketi maandumise koha, strateegilise objekti puhul ballistilise raketi oma.

    Relvastatud elanikud on ülihea varumeeskond, aga nad ei suuda takistada esimest matsu, mis moodsas sõjas antakse kõrgtehnoloogiliste relvadega väga valusatesse kohtadesse. (Muide, kui ma oleks Venemaa relvajõududes ametis, siis ma käiks nagu uni peale ülemustele, et rohkem Iskandereid toodetaks ja Kh-22 / Kh-31 sarnast tiibraketi kama.) Et sihukesi kohti poleks, peab ühiskond olema detsentraliseeritud *enamas kui relvade paigutuses*.

    Ma arvan, et Eesti mobiilvõrgu ja elektrivõrgu saaks väga lihtsalt maha. Seega, oma julgeolekus kindel olemiseks vajaks elanikud ka detsentraliseeritud side- ja energiavõrkusid… mida nende maksumuse pärast ei taheta kuidagi kinni maksta, ja oma seaduselembuse pärast ei taheta kohati isegi lubada.

    Igatahes, relvastatud elanikkond ei kaota vajadust teatud kõrgtehnoloogiliste kaitsevahendite järele, mis vajavad ka raha. Mõtlesin natuke, kuidas ma mõõdukalt hästi varustatud suurriigi vahenditega Eestit ründaks, ja jõudsin järeldusele, et relvastatud elanikud hakkaks mu tagumikku torkima natuke hiljem, kui neile endile kasuks tuleks.

    Lisaks on mulle ebameeldivad igasugu säärased kohad:

    > kohustuslikus korras

    Mul on vastuväide iga riigipoolse kohustuse vastu. Inimene ei ole riigi ori. Ma pigem pakuksin, et kaitseväeteenistus võiks olla: a) ajaliselt paindlik, b) rangelt vabatahtlik ja c) mõistlikul määral materiaalselt kindlustatud. Et inimene, kui tal näiteks 26-aastasena tekib soov kollektiivset kaitset õppida, saaks võtta kartmata töölt kuni 1 kuu aastas lisapuhkust, et käia kahekordse miinimumpalga eest seda õppimas, ja kui talle ei meeldi, siis päevapealt ära tulla, ning “no questions asked” tööle tagasi minna. Et ta võiks läbida ka tavapärase ajateenistuse, sama tariifiga tema aja eest — aga jällegi, õigusega see küsimusteta katkestada. Ja et ettenähtud taseme saavutanud võiks minna kutseliseks.

    > USA läheb kohe tagasi sõtta Lähis-Itta ja nende kaitse-eelarve
    > kärped ei võimalda neil enam kahte sõda pidada

    USA loomuse kohta tahaks öelda: ei võimalda kahte mittevajalikku sõda korraga pidada. Enda jaoks vajalike sõdade pidamise võime on USA puhul ikka väga hull. Nagu Venemaal võib metsa eksinud marjuline avastada 800 tanki, võib USA kõrbe eksinud marjuline avastada 1000 konserveeritud lennukit.

    http://i.telegraph.co.uk/multimedia/archive/02165/boneyard-google-ea_2165388k.jpg

    > Hetkel võetakse kohustuslikku ajateenistuse heal juhul
    > vaevu pool vastavasse ikka jõudnud meeskodanikke.

    Statistika klapib.

    1996 — 13 242 sündi
    2014 — 3200 kutset

    Miks rohkem ei võeta? Järsku kaitseväel ei ole neile midagi pakkuda. Järsku kui võetaks kõik, sõidetaks jäiga londiga näkku, tekiks tugevam vastupanu kaitseväeteenistusse minemisele, ja nad hakkaks riiki pikalt ja põrinal saatma?

    > kui Iraagis

    Viide allikale kuluks ära. On piisav, et võsasõdalase taktika toimis hästi mägises Afghanistanis. Sellest piisab. Ei pea minema libedale teele ja väitma, et see Iraagis ligilähedaseltki toimiv oli. Parem aus “võibolla” kui üles mukitud “jah”.

    • Pisut on ka tegeletud riigikaitsega. Lühidalt siis:
      18 aastat EKV teenistust (sh. kaks välismissiooni)
      19 aastat KL liige
      Magister sõjalises juhtimises ja julgeolekus (spetsialiseerumine mässutõrjeoperatsioonidele)
      Baka õigusteaduses TÜst
      Ühendstaabiohvitseri kursus (Balti Kaitsekolledž)
      US armee erioperatsioonide üksuse ülema kursus
      US armee kompanii ülema ja pataljoni staabiohvitseri kursus
      ja mõned veel ja veel.

      • No aga siis peaks sul ju olema suurepärased eelteadmised, et vältida tekstis üle pingutamist.

        Näiteks see diversandi jutt, sa ju tead ise kah, et see oli kirjanduslik liialdus… miks siis liialdada, ütle nagu statistilistlt tõenäoline on.

        Või see Iraagi ja Afghanistani ühele pulgale asetamine… see ei ole realistlik. Sooviks võib ju olla kirjutada võimalikult mõjus tekst, aga seda tehes ei tuleks lubada omale eksimusi tegelikkuse vastu.

        Ning mobiilsuse osas tahan lihtsalt südamele panna, et ainult relvadest ei piisa. Relvad ja suutlikkus kohale pääseda, sinna kus neid relvi vaja on.

      • P.S. Üks idee selle kohta, kuidas kaitseväel oleks ressurssi rohkem inimesi end külastama kutsuda:

        – teenistusaeg poole lühemaks, või 2 jupi kaupa käimine (üks kord suvel, üks kord talvel)

        – öelda, et kui ei meeldi, mine ära (psühholoogiliselt kaotaks see vajaduse kõrvale hiilida, ja igaüks saaks oma silmade ja kõrvadega hinnata, kas on temale sobilik see asi, või ei ole — samas tekitaks surve kaitseväele OLLA sobilik koht paljude jaoks)

    • Et siis lajatame täppispommiga ja ladu on kadunud…
      Tegelikult ei ole see asi nii lihtne. Vastupidiselt populaarsele arvamusele ja KAPO seakisale iga trotüülipakikese leidmise korral ei ole lõhkeaine hävitustöö üldse nii efektiivne kui tundub. Enamus laos olevast kraamist mitte ei purune vaid lendab laiali. Ja selle laiali lennanud kraami saab kokku koguda. Sõltub muidugi kraamist. 50 meetrise õhulennu teinud nutitelefon vaevalt tööle hakkab aga relvastusele ei tee väike lops midagi. Isegi lõhkeainele ei tee. Vaata kui hoolikalt iga viimane kui lõhkekeha alloleval pildil on lõhkeainega kaetud. Kui nii ei tehta, siis lendavad lõhkekehad laiali, mitte ei plahvata hoolimata sellest, et kõrvalolev lõhkekeha plahvatas. Nii lihtne ei ole, et lajatame Iskanderiga ja siis on kõik laos olev hävinud ning ainult suur must auk on järel.
      http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/9/9a/US_Navy_020220-N-3236B-047_Explosive_Ordnance_Disposal_(EOD)_Technicians.jpg

      Nii et diversant pole kaduv liik, pigem on igat sorti täppispommid plaan B kui diversant mingil põhjusel ligi ei pääse. Diversant tegutseb tunduvalt tõhusamalt. Ma päris terrorismi õpetama ei hakka aga on olemas meetodeid kuidas lao valve vaikselt ja tõhusalt kahjutuks teha ning seejärel kõik vähegi väärtuslik samamoodi. Ja kõik niimoodi, et keegi ei saa arugi, et midagi on viltu.

      Siis teine asi on side kadumise….
      Sidekatkestus võibki olla mobilisatsioonisignaaliks. Vastasel on palju kasulikum nett desinformatsiooniga üle ujutada, et keegi ei saaks aru, mis toimub. Kui telekas mobiilid nett ja raadio on tummad, siis on igale lollile selge, mis toimub ja riigikaitsesüsteem käivitub automaatselt. Sama jutt kehtib ka nende Iskanderite kohta. Kui 700 kilo lõhkeainet plahvatab, siis kostab see üsna kaugele, kõik jooksevad kohale, varem või hiljem mõni spetsialist ka ning üsna ruttu saab selgeks, mis juhtus. Ja selle järel käivitub jälle riigikaitsesüsteem. Diversant tegutseb vaikselt ja tõhusalt ning kui diversant isegi kõrbeb, siis on ikka kahtlane..äkki olid tavalised kurjategijad, diversioon ei pruugi automaatselt sõda tähendada, see võib olla mingi spioonimäng või muu jama ning jälle tekib segadus mida vastane saab oma huvides kasutada.

      Seda kõik me nägime Krimmis, kus sidekatkestusele ja täppispommidele eelistati rohemehiklust ning asi käis nagu kellavärk. Isegi aasta aega hiljem pole selge, mis siis täpselt juhtus või kes need rohelised mehikesed olid. Kujutagem nüüd pilti kui Iskanderid oleks lennanud ning side kadnunud. Side kadumine tähendab, et juhtimine läheb automaatselt kohalikule ülemusele üle ning enesekaitse on lausa inimõigus. Oleksoloogia on muidugi üsna omapärasne teadus aga side puudumine ja rünnak oleks päris kindlasti käivitanud mõne Krimmi relvaformeeringu omaalgatusliku tegutsemise, siis oleks rünnaku alla sattunud üksusi toetanud ilmselt mõni teine lähedal olev üksus ning kõik eelnev oleks tähendanud sõda mitte elegantset võimuvahetust.

      Aga see vahva sõna “kõrgtehnoloogia” ei tähenda suurt midagi. Igal relva või muul süsteemil on oma plusse ja miinuseid ning iga süsteemi tuleb eraldi uurida. Lähtudes paljudest faktoritest. Näiteks kusagil kõrbes ennast õigustanud tehnika ei pruugi meie paduvihmas või lumes toimida. Lisaks veel morn fakt, et mida keerukam on süsteem, seda suurem tõenäosus on et miskit läheb rikki või leiab vastane süsteemis nõrga koha mida meie pole märganud.

      Pole see sõjaasjandus nii lihtne…:D

  3. “Seega kogu elujõuline rahvas tuleb relvastada ja see on parim heidutus igaühe vastu, kes meie riigile halba soovib.”

    See on idiootsus! Kui Eesti muutuks relvasõbralikuks nagu USA siis kohe kindlasti tõuseksid relvastatud kuriteod nagu näiteks röövimised, tapmised ning välistatud ei ole ka koolitulistamiste sagenemine. Teiseks tähendaks see, et relvaluba taotleksid ka siin elavad venemeelsed kodanikud (vastasel juhul oleks see ju diskrimineerimine kui lasnamäe Kolja ei saa relva lubada nagu tema kesklinna sõber Jüri) ja kujuta ise nüüd ette seda olukorda. Kas sa mõistad milline veretöö oleks olnud aprilli öö rahutused kui neil venemeelsetel mässulistel oleksid relvad olnud???!!!!

    Relvad tuleks kõik kokku sulatada ja ookeani visata. Relvad on nõrkadele. Ja ma tahan siinkohal tuletada meelde, kui väike rahvastik meil on. Me oleme läbi ajaloo saanud suhu igasugu rahvastelt, aga mis meile lõpuks vabaduse tõi ei olnud relvad vaid laulmine. Me laulsime end vabaks. Visa hing on see mida me vajame, sest relvad toovad ainult surma.

  4. Teksti ennast lugeda ei jõudnud. Elu on lühike, miljardid vajavad teenimist. Aga pealkiri – vot see on pealkiri!

Submit a comment

Massive Presence Website