Üritades mõista vihakõnet

In NIHILIST LABS

Aasta tagasi hakkasin eneseharimise mõttes vaatama algupärast natsipropagandat. Just seda kraami, mida võiks justkui pidada vihakõne õpikunäiteks. Olles lugenud päris mitu paksu raamatut natsipartei tõusust ja langusest, olles näinud lugematuid dokumentaalfilme sellest ajastust, ei olnud ükski neist tabanud minu jaoks natsipropaganda õuduse essentsi, millega järsku silmitsi olin. Ja mis mind šokeeris.

Mitte vägivald ega vägivaldne retoorika ei šokeerinud — sellega on kõik kursis, kel ajalootunnis hormoonid liigselt tähelepanuvõimet ei seganud — vaid retoorikavõtted. Ma olin šokeeritud, sest natsieliiti Nürnbergis oksa tõmmates ei hävitanud me Kurjust, vaid võtsime selle avasüli vastu. Sest Kurjus on efektiivne.

Natsipropaganda õudus seisneb selles, et otsest valetamist on seal tõenäoliselt väga vähe. Fakte saab ju kontrollida. Faktide osas valetamine ja sellega vahele jäämine ei aita kaasa propagandaministri eesmärkidele. Kogu mäng on üles ehitatud kontrastidele õigesti valitud faktide vahel.

Natuke üldistades sõnastaksin natsipropaganda põhilised retoorikavõtted järgnevalt:

  1. Ebaproportsionaalse esindatuse argument. Siinkohal suutsid natsid väga oskuslikult mängida välja kahte äärmust samade numbrite pealt. Juutide osakaal Saksamaa ühiskonnas oli marginaalne, umbes 2% ringis. Aga natsipropaganda kuulutas ühelt poolt, et juudid panevad toime märksa rohkem kui 2% kuritegudest ning teiselt poolt, et juudid omavad rohkem kui 2% kohti ühiskonna eliidis. Mõlemas äärmuses olevat juutide esindatus kordades kõrgem kui see puhta tõenäosusliku statistika pealt olla võiks. Publiku ülesanne oli teha järeldus justkui juudid oleks ühelt poolt ohtlikud kurjategijad ja teiselt poolt korrumpeerunud suurpätid, sest ega ausalt ei ole ju võimalik haarata ebaproportsionaalselt suurt esindatust.
  2. Indiviidi pattude üldistamine grupile. Toodi näiteid kuritegusid toime pannud juutidest ning üldistati, kas otse või publiku peas, need kuriteod kõigile juutidele. Justkui tegu oleks kõigi juutide iseloomulise eripäraga.
  3. Võõristuse tekitamine näidates ebatavalisi aspekte grupi elust. Natsipropaganda suutis isegi toreda juudiperekonna religioosse püha tähistamist ühise söömaajaga näidata viisil, mis pidi tekitama publikus võõristus- ja vastikustunnet. Korduvalt rõhutati kosher-toiduks loomade tapmise rituaali brutaalsust, seda näidati ja kiideti, kuidas natsipartei armastab loomi ning tapab neid toiduks ikka märksa humaansemalt. Puudu ei olnud ka kaadrid juudigetodest, kus nii lapsed kui täiskasvanud elasid kohutavates tingimustes.
  4. Publiku kiitmine. Vaataja on ju tubli saksa verd tööinimene. Vaataja ei ole ju vägivaldne kriminaal, erinevalt juutidest, ega korrumpeerunud eliit, erinevalt juutidest. Vaataja, erinevalt juutidest, ei tapa loomi vägivaldse ja ebatavalise rituaaliga, mis põhjustab loomale kohutavat valu. Ega ju?

Need neli retoorikarelva olid, vähemalt minu arusaamise järgi, põhilised mille abil tehti kõigepealt ühiskonnas juutide ja teiste vähemuste elu põrguks ning seejärel nad ahju aeti.

Just kõigepealt ühiskonnas. Riigivõimul ei ole võimalik represseerida inimesi, keda ühiskond ei ole juba ise represseerima asunud. Ja ühiskond teeb seda propaganda mõjul. Alles siis on võimalik riigivõimul tulla lagedale seadustega, mis viivad represseerimise õudse lõpuni.

Selline propaganda ongi vihakõne. Ohtlik vihakõne. Need neli punkti, enamasti mingis kombinatsioonis, on alati vihakõne vundamendiks olnud. Sellise, mis ei kutsu otseselt üles tapma ega hävitama, vaid mille eesmärgiks on muuta ühiskonna meelsust ning seeläbi, ridade vahelt Kurjust inimesse installeerides, muuta ta oma retoorikasõjas sõduriks, hävitajaks, tapadrooniks. Mõrvariks.

Antisemitismiga on meil hetkel ühiskonnas asjad enam-vähem korras. Kasutades esimest, teist või ka mõndasid kolmanda retoorikavõtte vorme juudikogukonna peal, hakatakse üsna kiiresti süüdistama antisemitismis. Vahel isegi vat et liialt kiiresti.

Kasutades samu võtteid mustanahaliste või moslemite peal, kiputakse samuti üsna kiirelt reageerima ja säärast käitumist hukka mõistma. See on hea.

Samas on mitmeid valdkondi, kus täpselt samade retoorikarelvade täristamine on aktsepteeritav ja isegi tervitatav. Või, õigemini, peaksin täpsustama. Ühiskonnas on erinevad grupid, millel igaühel on üsna erinevad arusaamad sellest, kelle pihta võib nende relvadega täristada ja kelle pihta ei või.

Traditsioonilised fašistid tulistavad nende relvadega immigrantide, mustanahaliste, moslemite, geide, lesbide ja igasuguste muude sääraste võõraste karvaste-suleliste pihta. Poliitkorrektsed fašistid materdavad täpselt sama arsenaliga rahvuslasi, mehi, heteroseksuaale, valgenahalisi ja viimaste trendide järgi isegi sportlasi, kelle liialt kenasti vormis kehad tekitavat paksudes alaväärsuskompleksi.

Jube mugav oleks valida üks või teine leer, hoida omadele pöialt, minna kaevikusse, täristada ise ka aeg-ajalt, leida uusi sõpru ja elada toredat elu oma subkultuuris.

Ei taha aga kumbagi leeri valida. Inimestena olete tihtipeale täiesti toredad. Mõlemal pool rindejoont. Aga mulle ei meeldi teie relvad. Mulle ei meeldi see, et teil mõlemil on käes täpselt samasugused retoorikakalashnikovid, mille salvedes täpselt samasugused retoorikapadrunid. Ja siis te täristate üksteise pihta ja loobite pomme ja unustate, et teie rindejoon läheb läbi Eesti, kus enamus inimesi tahab, et te võtaks oma kuradi sõjariistad ja tõmbaks nendega nahhui juba ükskord. See pidev lapsik täristamine akna taga ei lase magada.

Te mõlemad, otseloomulikult, peate endid paremaks kui neid, kes asuvad teispool rindejoont. Te mõlemad, otseloomulikult, olete leiutanud oma fiktsiooni, oma ideoloogia, et miks teil on õigus neid relvi kasutada, aga oponendil ei ole.

Ühel pool rindejoont õigustab sõda näiteks usk abstraktsesse riiki ja tema rahvusse, tema puhtusse ja puutumatusse. Teisel pool rindejoont õigustatakse sõda tihtipeale “vähemuste kaitsega”. Te olete mõlemad parajad idioodid. Päriselt ka. Ma täitsa armastusega ütlen seda, sest inimlikult ma armastan teid mõlemaid.

Meie riik ega rahvus ei ole kunagi puhtad olnud. Euroopa Liidu kõigil poolel miljardil inimesel on täielik seaduslik õigus iga kell siia kolida, tööle ja elama, ja kasvõi meie naisi vägistama. Mida iganes nad siin teha tahavad. Igal aastal saabub nõnda tuhatkond uut immigranti kogu maailmast meie Eesti riiki. Tere tulemast globaalsesse külasse!

Ja siis te arvate, et paarisaja pagulase ajutine majutamine kusagil pisikeses külas mõjutab kuidagi meie rahvast. Andke andeks, aga seda on väga raske uskuda.

Teisel pool rindejoont arvavad sealsed idioodid, et retoorikarelvade kasutamine on keelatud ainuüksi vähemuste peal. Et näilise enamuse ründamine nende relvadega on õigustatud ja lubatud. Läänes on asi läinud nii kaugele, et rassism ja seksism defineeritakse tihtipeale läbi enamus-vähemus suhte. Kui valge ütleb neegrile “neeger”, siis see on rassism, aga kui neeger peksab valge sodiks tolle nahavärvi pärast, siis see ei saa rassism olla, sest valged on ju enamuses. Isegi kui nad kohalikult ei ole. Veel jaburam on olukord sooküsimustes, kus ühiskondlikku naiste-meeste võrdset jaotumist ignoreerides väidavad paljud feministid, et misogüünia (naiste vihkamine) on täiesti olemas ja igapäevane, aga misandriat (meeste vihkamist) ei saa olemas olla, sest naistel ei ole ühiskonnas võimu, vaid see võim on “valgete heteromeeste” käes.

No esiteks, kes on enamus ja kes on vähemus sõltub valitud mastaabist. Maailma mastaabis on “valged heteromehed” väga pisike osa kogu maailma rahvastikust. Seega teie oma loogika järgi, kui kvalifitseerida mustanahaliste vastane vihakõne fraasiga “vaadates globaalset konteksti”, siis on see järsku okei või? Maailmamastaabis on mustanahalisi ju märksa rohkem kui eestlasi! Ja juudid on ju Iisraelis selge enamus — järelikult ei saa Iisraelis antisemitismi ollagi, sest nad on võimul!

Aga teate mida mina tahan? Rahu tahan, raisk.

Ma tahan, et te paneks mõlemad need idiootsed retoorikarelvad maha. Veel parem, visake põõsasse. Ja unustage siis ära kus see põõsas asus.

See, mida te hetkel teete, on identiteedipoliitika importimine Lääne ühiskonnast meie ühiskonda. Identiteedipoliitika kui võimu saavutamise ja hoidmise vahend, mille tuumaks on vastandumine ja konflikti loomine erinevate ühiskonnagruppide vahel. Selline võimusaavutamise tehnika on aga äärmiselt efektiivne massihävitusrelv ja kui USA suudab veel kuidagi hakkama saada, siis Eesti väikese ühiskonna säärane asi lõhub, killustab ja põrmustab ilma mingi kahtluseta.

Teie mõlemad, mõlemil pool rindejoont teete seda. Varro, sa oled väga tark inimene ja saad aru väga hästi, et sa teed seda. Kari, sina ka. Härrad Helmed mõistavad ka, ma üldse ei kahtle.

Ja ma saan aru kõigi poolte murest. Ma saan aru miks te nii teete. Te näete teist poolt kasutamas neid võtteid ja need on efektiivsed ja te tahate ise ka efektiivsed olla, nii et te eskaleerite ja nõnda see vastastikuse retoorikavägivalla tsükkel muutub meid kõiki lämmatavaks laviiniks, mis, nagu iga laviin, algas ühest lumehelbest.

Te rebite Eesti rahva katki. Ühisosa kaob ära. Ja kõige teie lahingute keskel, teate mis, suur osa inimesi — neid ei koti. Absoluutselt ei koti. Apaatia on, noh. Ei lähe korda. Kogu teie siplemine, mõlemil pool rindejoont, see on idiootne. Jah, ma saan aru, et te kõik võitlete üllate eesmärkide nimel ja traagika on selles, et ma toetan suurt osa teie mõlemi eesmärkidest, aga, türa küll, teie relvad, mehed. Teie relvad mulle ei meeldi. Need on ebainimlikud ja dehumaniseerivad. Need on massihävitusrelvad. Need on Eesti hävitamise relvad. Eesti rahva hävitamise relvad. Kumbiganes teist võidab, see häving ei ole seda väärt. Pyrrhos arvaks ka teid idiootideks.

Teeks äkki väikse vaherahu. Paneks need retoorikarelvad käest ära lihtsalt korraks. Ma saan aru, et jube kiusatus on aeg-ajalt väike pauk ära panna, aga no, chill, hõumi. Istuge laua taha ja üritage mõista üksteise reaalseid muresid ja probleemipüstitusi. Üritage vähemalt. Ärge käige koguaeg meedias lalisemas üksteise pihta nagu väiksed lapsed. Istuge mehe moodi maha ja rääkige selgeks. Liigsete emotsioonideta.

Ma tean, et Kari Käsper üks-ühele vestluses on väga tore inimene, hoolimata sellest, et ma temaga tihtipeale erimeelel olen. Temaga saab rääkida. Ta on nõus kuulama ja ta tõesti kuulab ja argumenteerib vastu ja tal tõesti ei ole mingit probleemi tunnistamaks, et ta eksib, kui talle sellekohaseid kvaliteetseid tõendeid näidata. Ma olen temaga tundide kaupa vestelnud ja podcaste teinud.

Ja teie seal teisel pool, ma teid nii hästi ei tunne, aga mis ma olen näinud ja ridade vahelt aimanud, siis ma arvan, et teiega saab ka rääkida. Võib-olla mitte avalikult ja publiku ees, aga üks-ühele, ma olen üsna kindel, saab ka teiega rääkida avatult. Ja ma tean, et teil on legitiimseid muresid, isegi kui ajakirjandus ei kipu neid adekvaatselt kajastama või te ise veel väga hästi neid sõnastada ei oska.

Märt Sults näiteks püstitas ühe probleemi täitsa hästi. Väike grupp eestlasi aastaid hädas olnud, riik ei tule appi, sest raha pole. Aga järsku on roppu raha võtta, et majutada võõramaalasi. Samal ajal kui Eesti riigis pole raha, et eestlaste endi eest adekvaatselt hoolitseda. Kindlasti mitte sellisel tasemel nagu pagulased seda saavad. Vaene inimene läheb otseloomulikult pöördesse sellise ebaõigluse peale. Poliitikud on aastaid-aastaid lubanud, et elu läheb paremaks, aga no väga ei lähe. Ja siis tuuakse riiki sisse mingid hoopis teise nahaga välismaalased kusagilt karupersest ja hakatakse neid poputama tasemel, millest Teise Eesti keskmine inimene ainult unistada võib.

Olles sattunud paarile EKRE meeleavaldusele pildistama, siis suur osa plakateid tundub olevat just nende inimeste käes, kes tõesti iga päev igat senti loevad ja kelle jaoks isegi imepisike tõenäosus, et nad jäävad millestki ilma tänu pagulaste poputamisele või mõne maksu tõstmisele on potentsiaalselt elu hävitav katastroof. Nagu asteroid ja dinosaurused. Ma olen elanud sente lugedes. Ma tean seda tunnet.

Mehed, istuge maha mõneks tunniks. Minge koos sauna või sussutage lõkke ääres vorsti. Ilm on ilus. Rääkige need asjad sirgeks. Austage vestluspartnerit, üritage teda mõista. Väljendage oma muresid ja kuulake oma oponenti. Selline käitumine oleks teie kõigi poolt väga-väga riigimehelik. Isegi kui te kompromissi ei leia, siis vähemalt on lootust, et leiate teineteisemõistmise. Mingilgi tasemel. Ja suudate üksteise muresid arvestada oma peas võimalikke lahendusi konstrueerides. Te kindlasti suudate seda.

Ärge olge värdjad üksteise vastu. Te olete kõik siiski eestlased. Meid on niigi sitaks vähe. Ja mida kauem te üksteist samade relvadega täristate, seda vähemaks meid, eestlasi, siia jääb.

Meist saavad retoorikasõja pagulased kusagil rahulikumas kohas. Palmi all.

44 Comments

  1. Kommentaarid muutusid küll hetkega täpselt samaks copy-paste pagulasjutuks mida igast avausest sisse pritsib.

    Aga jutt ei olnud ju sellest. Jutt oli lihtne: me oleme Eestlased, me oleme Eurooplased. Ärme lase probleemidel ennast ühiskonnana killustada. Kui on probleem, tuleb leida lahendus, kummalgi poolel pole õigus, pohhui, teeme midagi ära.

    Itaalia vendadel on probleem pagulastega? Paneme pead kokku ja lahendame. Selge see, et keegi otseselt ei taha neid oma riiki ja samuti on selge see, et sõja eest põgenevatele inimestele tuleb abi pakkuda, sest kunagi võime ise leida ennast samast olukorrast. Küll me midagi välja mõtleme, kui kogu energia ei kulu omavahelisele kaklemisele ja statistika otsimisele kuivõrd melamiinihulk korreleerub vägistamistihedusega.

  2. Sellel ajal kui te siin vaidlete saabuvad vaole juba uued bussitäied. Lõpuks on ikka nii nagu kooseluseadusega läks…

  3. Arutame pagulaste vastuvõtmist siis ilma emotsioonideta:

    Hea:
    + 0,5 potentsiaalselt tulevikus eesti sõjapõgenikel on lihtsam pääseda Süüriasse, Iraaki, Somaaliasse jt
    + 1 aitame teisi euroopa riike ning kaudselt aitame ennast, kuna meie liitlased on tugevamad

    Halb:
    -1 kuritegevuse suurenemine (teiste riikide statistika põhjal tehtud järeldus)
    -1 riigi kulutused (majutus, koolitus, tõlketeenused, toetused …)
    – 0,5 ühiskonna lõhestumine / sidususe vähenemine (järeldus tehtud nähtusest, et samast rahvusest inimesed kipuvad oma linnaosasi / getosi moodustama; teiste riikide kogemusest)

    Mina saan kokku -1 ehk ei tasu ühtegi pagulast sisse võtta. Lihtsalt ei tasu ära.
    Kas on veel mõni ratsionaalne argument mida arvesse võtta? Kas midagi on valesti hinnatud?

    • Miks peaks üks täie mõistuse juures eestlane sõja korral sinna tahtma põgeneda?

  4. Aga muidu väga hea artikkel, täiesti nõus.

    Tahaks ka oma elu rahulikult ära tiksuda. Ei taha poliitikaga tegeleda. Alati kui uudiseid hakkan vaatama on halb eelaimdus, et mis pask seekord korraldatud on.

    VEB fond, haigekassa järjekorrad, elamisload, kütuseaktsiis, riigipiir … ja nüüd pagulased. Täiesti putsis lihtsalt, ei lasta rahulikult elada. I want off this ride

  5. “Natsipropaganda õudus seisneb selles, et otsest valetamist on seal tõenäoliselt väga vähe.”

    Igasugune propaganda esitab fakte teatava nurga all, et esile kütta emotsioone, mis välistavad ratsionaalse arutelu ja aitavad “sõnumi” objektini viia ja ei olnud natsipropaganda siin kuidagi eristaatuses, vaid tugines ürgsetele emotsioonidele nagu hirm, viha ja rumalus. Selline 100% true evil esineb ainult Hollywoodi filmides. Eestis on toodetud sellist bipolaarset maailmapilti, mis põhineb Hollywoodi koomiksitel ja nõukogude sõjafilmidel, et kuna stalinistid, olid lurjused, siis järelikult natsid olid head, silitasid lastel päid ja püüdsid tõelist paradiisi new brave worldi üles ehitada. Ühemõõtmelise odava vabrikutoodangu probleem ongi selles, et nad suudavad ainult sellist bipolaarset pilti vastu võtta.

Submit a comment

Massive Presence Website