ÜLEREGULEERIMISE EPIDEEMIA

In NIHILIST LABS

Ettevõtjad kurdavad juba pikemat aega ülereguleerimise üle. Kas asi on ikka nii hull?  

Eestis tegutsevad majutusettevõtted peavad oma tegevuses arvestama majandus- ja kommunikatsiooniministri poolt välja antava määrusega „Nõuded majutusettevõttele“.

Sellest määrusest võiks meil kõigil olla suhteliselt ükskõik – kui me just ise hotelli või külalistemaja ei pea. Kuid ülereguleerimine on laiem probleem.

Ühe tobeda määruse võib lugeda tööõnnetuseks. Hulgi selliseid on "a disaster". Väiksem majanduskasv, vähem töökohti, väiksemad palgad, rohkem riigist lahkuvaid noori jne.

Määruse „nõuded majutusettevõtetele“ viimase redaktsiooni vastu võtmise ajaks on märgitud aasta 2012. Booking, Tripadvisor jt olid selleks ajaks juba leiutatud. Airbnb ei olnud veel nii kõvasti lendu tõusnud, aga kohe varsti tõusis.

Ma ei tea, kas toonane minister, kelle pootshaak selle kehtestas (Juhan Parts, IRL) määrust enne allakirjutamist mõttega luges või mitte. Ilmselt ei suudaks ta selle sisu meenutada – isegi peale kahe-nädalast waterboardingu-laagrit meie heade liitlaste ja partnerite juures mõnes Poola või Leedu salavanglas.

See bürokraatlik bestseller on puhtalt ametnike näputöö.

Tsiteerime.

Et ei oleks kahtepidimõistmist, siis näiteks voodipesu asi on selgelt reguleeritud: „voodipesu hulka kuuluvad voodilina, tekilina või -kott ja padjapüür“ (§10 lg 2), mis „täielikult katavad vastavalt voodi, teki ja padja“ (samas).

Selle peale ei oleks majutusettevõtja küll ise tulnud, et tekk võiks tekikoti sisse ära mahtuda.

Majutusettevõtte majutusruumis peab olema „padi miinimumsuurusega 40×50 cm voodikoha kohta“. Tekk peab olema „vähemalt 40 cm voodikohast laiem“. Toas peab olema  „kolm riidepuud voodikoha kohta“ (§9 lg 3 p 1, 3 ja 10).

Voodipesu peab olema „soovitavalt ühevärviline“ ning toas peab olema „päevatekk, mis katab vähemalt 30% voodist“ (§22 lg 3 p3 ja 4).

Paigas on nõuded käterätikute kohta „miinimumsuurusega 40×60 cm“ ja vannilinade kohta „miinimumsuurusega 65×130 cm“ (§10 lg 1).

Mind päriselt kergelt huvitab, kas on mingi ametkond või inspektsioon, kes käib igas avatavas majutusasutuses mõõdulindiga neid asju kontrollimas.

Vannitoas peab olema „kaanega prügikast“ (§13 lg 8).

Isegi kui see on mõistetav nõue mingitel hügieeni või esteetilistel põhjustel, siis kas tõesti peab prügikasti kaane küsimuse ministri määrusega reguleerima?

Hotelli vastuvõtus peab olema „tasuta sisetelefon tubadesse helistamiseks“ ja „lihtkirja saatmise võimalus“ (§20 lg 5 ja 7).

Hotellitoa uksel „peab seespool olema uksesilm või –kett“ (§22 lg 2).

Hotellitoas peab olema peegel, mis „võimaldab külastajal end vaadata täispikkuses“ (§22 lg 3 p 10), aga ka „kirjapaber ja kirjutusvahend“ (§22 lg 3 p 14).

Soovi korral peavad vajadusel olema saadaval vaas, õmblustarbed ja pudeliavaja (§22 lg 4 p 3-5).

Hotellis peab olema tagatud „televiisori vaatamise võimalus“ (§23 lg 1) ja „faksi vastuvõtmise võimalus“ (§23 lg 8).

Hotelli „töötajad peavad kandma vormiriietust“ (§34 lg 1).

Iga asi eraldi võetuna ei olegi midagi imelikku. Eks ikka on hotellitoas vaja patja ja peeglit jne.

Võiks ju vaielda, et see määrus paneb paika miinimumnõuded, mis kaitseb külastajaid ja hoiab Eesti maine lippu kõrgel siin ööbiva välis- ja siseturisti silmis.

Aga isegi sel juhul on see vastuolus terve mõistusega. Miks nt õmblustarbeid nõutakse, aga ühekordset hambaharja mitte? Miks nõutakse ukseketti, aga mitte fööni?

Kui määrust tervikuna lugeda ja kujutada siis ette, et selliseid on väga paljudes valdkondades üks või rohkem, siis kokku tulebki jaburus. Ministri määrus, mis reguleerib seda, et tekk peab tekikoti sisse ära mahtuma.

Kas ministeerium tõesti arvab, et ilma selle määruseta pandaks hotellitubadesse patjadest väiksemad padjapüürid? Et kliendid muudkui käivad vastuvõtus paberid näpus faksiaparaati küsimas, aga majutusettevõtjad ei hooli sellest.

Täna saab iga majutusasutus oma klientidelt veebis hulgi nii positiivset kui negatiivset tagasisidet ja vaatab ise, millega arvestab ja millega mitte.

Muidugi riik ei karda, et ilma selle määruseta jääksid prügikastid kaanteta ja toad tuleksid ilma peegliteta. Küllap näeb seadus ette, et selline määrus peab olema. Ametnik peab midagi sinna määrusesse kirjutama. Ja nii need asjad sünnivad.

2 Comments

  1. Pean vist täpsustama. Hetkel kehtib hilisem Michali aegne redaktsioon. Aga ega sisu sellest muutu. Määrus oli tobe nii Partsi kui Michali ajal.

  2. Ma kahjuks teiste tegevusalade temaatikat väga ei tea. 😀

    Mul endal on käed tööd täis mitme ettevõttega žongleerimisest, sest see on lihtsam kui muutuda käibemaksu kohustuslaseks. :O Sest eelmine kord kui pidin hakkama ostetud kaubalt KM-i tagasi küsima ja müüdud kaubalt riigile koguma, oli tulemuseks see, et raamatupidamine kasvas üle pea, ja pidin ettevõtte tegevuse probleemide ennetamiseks lõpetama.

    Ma lihtsalt olen jonnakas ja otsustasin, et teisel korral sama lollisti enam ei tee. Osad kaubad ostetakse EL-i sisse eraisikuna (!) :D, ning siis müüakse lihtsustatud korras oma firmale. 😀 Eraisik nimelt ei ole raamatupidamise kohustusega tont, ja kui raamatupidamit keeruliseks ajavad tegevused eraisikuna teha, on elu lihtsam. 😀

    Üleüldse on mul komme tekitada olukordi, kus mingid kaubad “tekivad õhust” (tegelikult ostis nad eraisik ja riigil joppas, sest eraisik ei saa kulusid tuludest vähendada) ja lähevad kliendile ilma mingi paberijoruta selle kohta, kuidas nad eksisteerima said. Ainult et, niipea kui sa oled KMK, ei tohi kohe põhimõtteliselt sedasi teha. Mistõttu KMK-ks saamine on minu silmis umbes nagu bronhiiti + pasatõppe korraga jäämine. Ma väldin seda.

    Muust bürokraatiast sõidan kah muidugi mööda. Mul on auto eraisikuna, sest firma auto kohta peab aruandeid täitma. Muude aruannete täitmine ei ole kah kõige ägedam tegevus, aga igakuised on kõige rõvedamad. Kui mul oleks firmas terve ökosüsteem juba, raamatupidaja palgal ja puha, siis why not… aga bakter-ettevõtjana praegu…. eih, nii ei käi elu. 😀

Submit a comment

Massive Presence Website