Ükskord ammu armusid ingel ja deemon

In 50HALLIVARJU

Ma astun pehmel samblal, mu jalad puudutavad vaevu maad. Näen ennast heledas kleidis, olen õnnelik ja muretu. Juuksed lehvivad tuules ja taamal paistab ere päike. On kevad.

Mulle meeldib kevad, ärkan siis ellu. Oma rännakutel leian end tihti just sealt kevadiselt aasalt.

Rohukõrred kõrguvad mu ümber ja libistan sõrmed läbi nende. Pehmed, paitavad, lohutavad. Ei ühtki hirmu, ei ühtki pisarat, ainult armastus. Aas avaneb mu ees ja kutsub enda rüppe. Astun edasi, iga sammuga muutun kergemaks. Päike on soe.

Sa seisad keset aasa. Ehmun. Sa ei peaks seal seisma. Miks sa seal seisad? See on minu sisemaailm, minu väike koht, kuhu põgeneda.

Miks sa seal seisad?

Sa oled õnnelik. Polegi sind vist nii õnnelikuna näinud. Sa ootad mind. Miks sa mind ootad? Sa kutsud mind enda juurde.

Ma ei taha tulla. Mulle meenub august. Nägin siis sind esimest korda. Sulle silma vaadates teadsin koheselt, et siit tuleb mure. Teadsin, et sinust saab mõistatus, mida lahendada, pusle, mille tükkide kokkupanek viib mult viimasegi mõistuse. Nägin su silmades saatust, ennast, universumit – niitide rägastikku, mille lahti harutamine toob tagasi kõik hingeosakesed, mille oleme mõlemad eluteel astudes kaotanud maailma ja teistesse. Olin teadlik pisaratest ja raskustest, mis ees ootavad, aga lubasin su endasse, avasin oma roostes ukse ja lasin viimaks kellegi sellest sisse, kuigi teadsin, mida see kaasa toob.

Miks sa seal seisad?

Sa tegid mu nii õnnelikuks, teed siiani, aga ma ei saa sulle seda öelda. Uhkus nõuab lõivu. Ma tahaks su juurest joosta, aga ei saa – sa jõudsid minusse ja sulgesid ukse. Riivi, keti ja võtmega. Loodan, et oled teadlik sellest. Loodan, et teadsid, mida tegid. Loodan, et tead siiani.

Miks sa seal seisad? Miks sa mind ootad?

Astun sammu sulle lähemale ja su naeratus muutub veel laiemaks. Astud mulle lähemale ja tervitad.

Ja siis kasvavad su seljast mustad tiivad, päike kaob pilve taha ning heinamaa muutub tühermaaks. Me ei ole enam minu heinamaal.

Sa ei ole enam rõõmus, sa oled sünge. Oled korraga vihane ja masenduses, sa nutad.

Astun sammu veel lähemale, küsin, kes sa oled, kus oleme. Miks see kõik. Sa vaikid ja lööd pilgu maha, su silmadesse tekivad pisarad. Sa nutad. Sul on abi vaja. Sa tahad minu abi. Sa ei saa iseendaga enam hakkama, enda eluga, olemusega, hingega, kõigega.

Vihastan su peale. Sulle on antud füüsilises elus kaks võimalust elu uuesti elada, tegelikult kolm. Kaks eelmist mängisid maha, ei võtnud õppust. Kolmandast üritad eemale viilida. Su hing nutab, sina nutad. Miks sa endaga nii teed? Keegi ei saa sind aidata peale sinu enda, tead seda? Sa pead tahtma ise muutuda ja maailm teeb end korda sinu järgi.

Vaatad mind nõutult ja kehitad õlgu. Sa ei tea. Kes siis teab? Kes peaks sind aitama? Mina?

“Jah, sina.”

Ma ei taha sind aidata. Ma ei ole nii terve, kui paistan. Mul on ümber tuhat müüri, mis hoiavad koos kildudeks lagunenud sisemust. Ometi sirutuvad mu käed automaatselt su poole, emban sind. Nutan. Nutan nii, nagu pole varem nutnud. Iga pisaraga muutub olemine kergemaks. Näen, kuidas põimunud niidid ükshaaval katkevad, kuidas mõistatus end justkui iseenesest lahendab. Pilved hajuvad, kuskil paistab päike. Su tiivad muutuvad aina heledamaks. Ma ikka nutan. Meie mõlema eest.

Sa tõstad silmad ja oled tänulik. Sa vaatad mulle otsa ja su silmad on täis armastust. Tean, et ei pruugi sind enam kunagi nii näha, aga olen õnnelik.

Nüüd tean, miks mu aasal seisid. Seisad siiani.

Tahan sulle vaid parimat. Soovin, et oleksid õnnelik. See on kõik, mida mu hing ja süda iial sulle soovinud. Mina olen, sest sain viimaks priiks. Mind on nüüd raske hirmutada.

Elutsükleid tagasi sõlmisid meie hinged teineteise peale lepingu mitte kunagi lahti lasta ja alati teineteist leida. Lõpmatuse märk me peade kohal. Naiivsed ja noored hinged, lootusrikkad. Ei olnud tagajärgedest teadlikult.

Ja nüüd me maksame igal elukorral lõivu selle eest. Koos või eraldi. Oleme kokku loodud, ent kas iial päriselt kokku jääme, on meie endi otsustada. Kas tahamegi pärast kõike? Mina tean enda soovi. Milline on sinu oma?

2 Comments

  1. I absolutely love it!
    Täpselt midagi sellist, mis on mu sees. Ainult et ma ei oska seda kirja panna. Hea, et keegi oskab. Hea on lugeda.

Submit a comment

Massive Presence Website