UIMASTIENNETUSTÖÖ SUUNAD MUUTUVAS NARKOPOLIITIKAS

In NIHILIST LABS

Uimastite pruukimisega eksperimenteerimine on sama loomulik osa teismeliseeast nagu oma seksuaalsuse avastamine ja muud riskikäitumise vormid. Seda silmas pidades peab muutuma uimastiennetustöö põhisõnum — hirmutamise asemel tuleks noori õpetada, kuidas käituda võimalikult turvaliselt.

Mart Kalvet, MTÜ Ravikanep

See on osa uimastipoliitika-teemaliste artiklite sarjast Nihilist.fm-is (1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12), mille toel kogus MTÜ Ravikanep raha valimiseelse küsitlusuuringu tellimiseks, et selle toel veenda Eesti poliitikuid uimastipoliitikat tähtsustama — ja tõhusamaks reformima. Novembri keskpaigaks saadi raha kokku. MTÜ Ravikanep tänab lahkeid annetajaid.

Artikkel on koostatud tänavu suvel Tallinnas noorsootöötajate täiendusseminaril peetud ettekande põhjal. Mulle tundus, et ettekannet kuulati huviga; täpsustavad küsimused olid asjalikud ja üldine suhtumine pigem avatud, mitte tõrjuv. Tänan selle eest nii osalenuid kui ka korraldanuid.

SEKS, NARKOOTIKUMID JA KÄGISTAMISMÄNGUD

Noorsootöötajaile ei pea ilmselt pikemalt rääkima sellest, kuidas laste ja noorte seksuaalhariduse olemus on ajapikku rangelt keelamiselt-karistamiselt nihkunud üsna ava- ja vabameelse lähenemise poole. Loodetavasti igaveseks on möödas ajad, mil eneserahuldamist üritati takistada kinnisidumise, genitaalikorvide ja alusetu hirmutamisega, et enese seksuaalsuse aktiivne avastamine lõppeb paratamatult vaimse ja kehalise invaliidistumisega. Arusaam, mille kohaselt „õige“ suguelu toimub elu jooksul üheainsa vastassoost partneriga misjonäriasendis ainult laste saamise eesmärgil, tundub 21. sajandil naeruväärne.

Lähikümnenditel, kui mitte lähiaastatel ootab samasugune paradigmanihe teadvusseisundite tahtlikku muutmist. Uimastipoliitika mitmel pool maailmas eemaldub jõudsalt ebatõhusast ja sadomoralistlikust keelustamise ja karistamise põhisest mudelist. Loodetavasti saavad peagi igaveseks mööda ajad, mil alternatiivsete teadvusseisundite avastamist üritatakse pärssida uimastitega kaasnevate ohtude võimendamise, tarvitamise karistamise ja alusetu hirmutamisega, nagu lõppeks iga keelatud psühhoaktiivse aine proovimine paratamatult vaimse ja kehalise sandistumisega. Arusaam, mille kohaselt on teadvusseisundite keemiline muutmine lubatav vaid üheainsa legaalse narkootikumi mõõduka manustamisega ainult seltskondliku suhtluse hõlbustamise eesmärgil, on 21. sajandil täpselt samamoodi naeruväärne kui viktoriaanlik suhtumine seksuaalsusesse.

Minu esimene kogemus teadvusseisundi välise muutmisega pärineb algkooliajast. Meie koolis, nagu küllap mujalgi, oli toona populaarne „mäng“, millel ma ei mäleta nime olevat, aga mida inglise keeles nimetatakse kosmosepärdikumänguks (space monkey) või lihtsalt kägistamismänguks (choking game). Nõukogude Eesti versioon nägi ette kiiret sügavat hingeldamist paari minuti vältel, pärast mida pidi kaaslane väljahingamishetkel suruma tugevalt rinnakorvile, umbes nagu südame kaudse massaaži puhul. Mäletan psühhedeelset kogemust siiamaani eredamalt kui nii mõnegi algklassikaaslase nime ja nägu — mäletan mõnusat surinat kogu kehas, teadvuse ähmastumisega kaasnevat seostumatute piltide jada ja miskipärast mitte kusagilt kostvat leelutust: „Minu õpetaja koolis kõige parem on, kõige parem on, kõige parem on. Kui ma ükskord suureks kasvan, arstiks õpin siis, talle esimeseks kingiks imerohu viin…“

Arsti minust ei saanud, aga huvi kõige teadvuse muutmisega seonduva vastu on mind elu jooksul õpetanud sama palju kui kõige paremad pedagoogid. Võimalik, et seetõttu olen ka eluaeg suhtunud skeptiliselt arusaama, nagu oleks taju ja/või tuju muutmise tehnikatel ainult kahjulikud mõjud ja nagu tuleks nendega võidelda iga hinna eest — ka siis, kui võitluse tagajärjed on hullemad kui taju ja tuju muutmise tagajärjed. Ja too esimene kogemus õpetas mulle ka, et teadvusseisundite muutmist pole võimalik edukalt ära keelata.

See ei tähenda, nagu ma arvaksin, et noorukite uimastitarvitamise vastu ei peaks võitlema, ent kui selle võitluse arsenali kuuluvad hirmutamine-ähvardamine, demagoogia ja info valikuline esitamine, on tulemused pahatihti kontraproduktiivsed. Texase osariigis on USA rangeim uimastipoliitika ja samas ka kõige tõsisem kägistamismängude probleem alaealiste hulgas. Ei ole liialdus väita, et kägistamismäng on oluliselt ohtlikum kui peaaegu ükskõik milline psühhofarmakon — Eestiski on esinenud traagilisi surmajuhtumeid. Sama kehtib olmekeemiliste inhalantide kohta, mis minu kutsikapõlves olid vist populaarsemad kui praegu (vähemalt räägiti toona toksikomaaniaprobleemist rohkem kui praegu). Rootsis on Euroopa rangeim uimastipoliitika ja keelatud ainete tarvitamise määrad alaealiste seas väikesed, ent samas on koolilaste toksikomaania seal tõsisem probleem kui mujal Euroopas ja uimastisuremus kordades rängem kui kõik uimastid dekriminaliseerinud Portugalis.

KAHJUDE KAHANDAMINE JÄÄB JUTUKS?

Mul puudub paraku ülevaade, kui suur ja milline täpselt on uimastikahjude kahandamise osakaal nüüdisaegses ennetustöös, aga selles, et ministeeriumi tasemel on tegemist millegi täiesti uue, võõriku ja arusaamatuga, veendusin, kui meie MTÜ Ravikanep sai hiljuti kirjaliku vastuse ühele arupärimisele. Saatsime Siseministeeriumile kirja ettepanekuga leida vahendid reostatud ja teadmata koosseisuga kanepiürdi ja -saadustega seonduvate rahvaterviseriskide maandamiseks ja ennetamiseks niimoodi, et vastavad instantsid hakkaksid kahjude ennetamise korras diileritelt konfiskeeritud tänavakanepi koostise ja puhtuse kohta avalikkust teavitama. Siseministeerium edastas selle täiendavaks kommenteerimiseks Sotsiaalministeeriumile, kust terviseala asekantsler kirjutas meile, et kanepisuitsetamine on tervisele kahjulik ja Eestis pole ravikanepi-patsiente.

Kardan, et kui nii tähtsal kohal ametnik ei teadvusta uimastikahjude praktilise ennetamise ja kahandamise ning rahva uimastialase harimise potentsiaali, võib seis olla suuresti sama kogu sotsiaalsüsteemis. Ometi on lootust — kahjude kahandamise vajadusest ja teaduspõhisest lähenemisest on päris palju juttu ka Eesti uimastitarvitamise vähendamise poliitika hiljuti ilmunud “valges raamatus”. Mida see praktikas tähendab, on aga juba ka uimastiennetus- ja haridustöötajate teha.

Usun, et noortele tuleks anda praktilist nõu, kuidas ennast ja sõpru uimastitega seonduvate ohtude eest kaitsta. Lisaks soovitusele uimasteid üldse mitte pruukida tuleks noored varustada põhjaliku teabega selle kohta, kuidas käituda ja kuhu pöörduda, kui juhtub õnnetus, ning kuidas õnnetuste tõenäosust kahandada, kui on otsustatud midagi tarvitada. Ainuüksi teadmine selle kohta, mis on set and setting ehk kuidas luua uimasti soodsate mõjude võimendamiseks ja ebameeldivuste kahandamiseks kõige optimaalsemad tingimused, võib säästa elusid. Kui see teave ei tule haridustöötajatelt, tuleb see mittesüsteemsel moel kaaslastelt ja internetist, mis kipuvad asju veidi moonutama.

Nii nagu nüüdisaegne seksuaalkasvatus ei enneta kõiki soovimatuid rasedusi ega nakkushaiguseid, ei saa uimastiharidus kunagi ennetada kõiki narko-õnnetusi, aga samamoodi nagu head teadmised reproduktiivorganite toimimisest, sugueluga seonduvatest riskidest ja turvaseksist on aidanud kahjusid kahandada, on see võimalik ka uimastihariduses.

Ennetustöö kvaliteet määrab uimastipoliitikas tõenäoliselt palju, aga raske on öelda, kui palju ja miks. Seda, et ainete keelustatusel on suhteliselt vähe pistmist tarbimismääradega, on näidanud mitmed võrdlevad analüüsid, viimati näiteks Euroopa uimastite ja sõltuvuse seirekeskuse EMCDDA aruanne. Faktipõhise, kahjude kahandamisele orienteeritud uimastihariduse mõjusid noorte uimastitarbimisele on veel keerulisem ennustada — võimalik, et adekvaatne teave näiteks kanepi suhtelise ohutuse kohta suurendab sellega eksperimenteerimise tõenäosust noorte hulgas —, aga mittemoraliseeriva seksuaalhariduse kogemus annab mõista, et isegi kui nüüdisnoorte suguelu on aktiivsem kui muiste, on nad sellega seonduvate riskide eest tänu headele teadmistele paremini kaitstud.

ÄRA JOO TÜHJA KÕHU PEALE

Toon ühe näite nüüdisaegsest kahjude kahandamise põhisest uimastiharidusest.

Global Drug Survey teatmiku „The Highway Code“ pragmaatiline eeldus on, et uimastipruukimise peamiseks ajendajaks pole mitte kahjudest hoidumine, vaid võimalikult suure naudingu saavutamine. Globaalse noorsooküsitluse alusel selgitati välja, millised tarbimisviisid pakuvad kasutajate endi arust kõige suuremat mõnu ning kui suured on — jällegi nende endi arvates — ühe või teise tarbimisviisiga seonduvad kahjud ja ohud. Tulemused on esitatud autode kiirusnäidikute kujul; eraldi on esile tõstetud protsent ankeedile vastanuist, kes konkreetset kahjude kahandamise strateegiat rakendavad, kui oluliseks nad seda peavad ja kuidas see kogetud mõnu mõjutab — kas suurendab, kahandab või ei mõjuta üldse.

Mõned tulemused alkoholi teabelehelt: 70% vastanuist on teadlikult kained vähemalt kahel päeval nädalas. Selle strateegia olulisuse määraks hinnatakse 7,9 punkti 10-st. 7% leiab, et taoline meede kahandab alkoholipruukimise nauditavust, 57% arvab, et see ei mõjuta tarvitamisnaudingut ja 36% leiab, et selle rakendamisel on nauding suurem.

Enne purjutamist kõhu täissöömist harrastab 84% kasutajaist. Strateegia olulisuse määraks hinnatakse 7,6 punkti. 47% leiab, et see kasvatab mõnu, 41%, et ei mõjuta ja 12%, et enne trimpamist söömine kahandab mõnu.

Iga taolise strateegia juures on lihtsas keeles selgitus, miks see toimib — näiteks, et söömine kahandab alkoholi kahjulikke mõjusid, kuna aeglustab alkoholi imendumist, mistõttu joove saabub aeglasemalt. Toit katab seedeelundkonna sisepinnad mõningase „voodriga“, mis kahandab gastriidi (mao limaskesta põletiku) ja oksendamise tõenäosust. Samas on rõhutatud, et alkoholi tarvitamine koos söögiga ei kahanda ei hoojoomise ohte ega ka organismis imenduva alkoholi üldkogust.

Samamoodi on alkoholikahjude kahandamise strateegiate teatmikus analüüsitud meetmeid nagu ametlikest soovituslikest kogusepiirangutest kinnipidamine, alkohoolsete jookide vaheldamine veega, madala alkoholisisaldusega jookide eelistamine kangetele ja kordamööda tervele laudkonnale väljategemise vältimine. Samasugused teatmikud on koostatud kanepi, GHB ehk „korgijoogi“, ketamiini, LSD, MDMA e ecstasy, uudisuimastite („tundmatute pulbrite“) ja stimulantide (amfetamiinide, kokaiini ja mefedrooni) kohta.

Ilmselt pole samad meetmed ühtviisi rakendatavad igal pool ja igal ajal. Näiteks pole Eestis ketamiin klubiuimastina praegu eriti levinud ning ka laudkonnale väljategemine pole oletatavasti nii kõikjaldane tava, et seda eraldi esile tõsta. Mõned ohtlikud praktikad, mille tunnistajaks meieealised nooruses on olnud, ei pruugi enam levinud olla. Kui nüüdisnoored enam alumiiniumtaarat kanepipiibuna ei kasuta ega viina ei gaseeri, pole mõtet neid selliste asjade eest ka hoiatada.

Riskikäitumise põhjalikum uurimine piirkonniti peaks aitama kahjude ennetamise ja kahandamise meetmeid täpsemaks lihvida ning ennetada ka “üleliigse teabe” pakkumist. Pean siinkohal silmas hoiatamist selliste ohtusid võimendavate praktikate eest, mis tegelikult kasutusel pole, kuid mille ühekordsete proovimiste tõenäosus pärast moraalipaanika puhkemist ajutiselt kasvab. Klassikaliseks näiteks on jenkemi-paanika; viimasel ajal on uudistesse jõudnud sellised olematud “trendid” nagu kohvisuitsetamine, piparmündiõli sisaldusega huulevõide silmamäärimine ja viinatampoonid.

Teisalt — kas praegused uimastihariduse õppematerjalid annavad adekvaatset infot näiteks muskaatpähkli psühhedeelse pruukimise kohta? Foorumitest jääb küll mulje, et proovijaid on uimastihuviliste õpilaste seas päris palju, kuid muskaatpäkli peamiste mõjuainete müristitsiini ja elemitsiini toimete iseärasustest, soovimatutest kõrvalnähtudest ja ohtudest teatakse väga vähe.

KAS SÕLTUVUS ON KROONILINE AJUHAIGUS?

Nüüdisajal valdav hüpotees sõltuvusest kui ajuhaigusest lahkneb üha rohkem sõltuvushäirete tegelikust epidemioloogiast. Ajutomograafia pakub kindlasti väga huvitavaid teadusandmeid ja mõtlemisainet, aga üks, mida see seni pakkuda pole suutnud, on praktilised diagnostilised või ravirakendused.

Tunnustatud USA neuroloog Richard Restak kuulutas juba 1977. aastal, et opioidilaadsete kehasiseste endorfiinide uurimine toob kaasa revolutsiooni valu, sõltuvushaiguste ja skisofreenia ravis; täna pole see visioon tegelikkusele kröömigi lähemal kui toona, ehkki arengud virgatsainete biokeemias on olnud tormilised. Sõltuvuse haiguslikkuse teooria paistab pigistavat silma kinni fakti ees, et enamik inimesi suudab alkoholi- või uimastisõltuvusest vabaneda omal käel. Anonüümsete Alkohoolikute ajuhaiguse-usul rajanev sõltuvusteraapia-mudel samas ei anna eriti häid tulemusi.

Selles valguses paistab, et haigushüpotees pole jätkusuutlik ja võib isegi olla kontraproduktiivne, kuna annab sõltlasele mugava ettekäände vastutuse eest põigelda. “Mis mina teha saan, kui mu aju juba on kord selline, et ajab mind uimasteid tarvitama?” ei ole mitte kuskilt otsast kasulik ega tulemuslik suhtumine.

Kuni pole olemas ei usaldusväärseid biomarkereid või muid diagnostilisi meetmeid sõltuvuskäitumisriski tuvastamiseks ega ka raviviise sellise eeldatava hälbe korrigeerimiseks ilma soovimatute kõrvalnähtudeta, on sõltuvuse käsitlemine ajuhaigusena ummiktee.

Tomogrammid, mis annavad mõista, et sõltuvus seondub ühe või teise anomaaliaga ajus, pärinevad inimestelt, kellel on diagnoositud sõltuvus või kes ise end sõltlasena määratlevad. Väga vähe on aga uuritud nende inimeste ajusid, kes sõltuvusaineid tarvitavad, aga pole sõltlased või kes on omaalgatuslikult sõltuvusest loobunud. Kuni pole olemas võrdlusandmeid, pole isegi mitte teoreetiliselt võimalik eristada haiget sõltlast normaalsest inimesest, rääkimata sellest, et ühekordne tomogramm ei ütle mitte midagi sõltuvuse kui protsessi kohta. Kui paljud teist on täna joonud kohvi ja end seejärel paremini tundnud? Kas te peate end sellepärast ajuhaigeks?

DÜSTOOPILINE TULEVIK?

Ma ei usu, et uimasti kui ajuhaiguse paradigma suudab kunagi hakata tomogrammide põhjal vastama kõige olulisematele küsimustele — miks inimesed sõltuvusaineid üldse tarvitavad ja kuidas eristada selliseid tarvitajaid, kes jätkavad tarvitamist ka pärast ränkade soovimatute tagajärgede ilmnemist, neist tarvitajatest, kes suudavad probleemide ilmnemisel ainetest loobuda või nende pruukimist vähendada.

Aga isegi oletades, et kunagi suudetakse välja töötada lollikindlad meetodid tugevama sõltuvushäirete kujunemise potentsiaaliga laste väljasõelumiseks tomogrammide toel, ei kujuta ma hästi ette, kuidas neid saaks rakendada ilma inimõiguseid rikkumata.

Me teame juba praegu, et poistel ja rasketest peredest pärit lastel on suurem riskikäitumise oht, aga me ei eralda neid sellepärast eos erikoolidesse. Me teame, et keelatud uimasteid kalduvad rohkem tarvitama üle keskmise arukad inimesed, aga mõte kehtestada rangem uimasti-järelevalve kõrge intelligentsikvoodiga noorte üle tundub vastikult orwelllik. Suurem osa inimesi, kes tarvitavad teismeliseeas keelatud aineid, loobub neist niikuinii ise vabatahtlikult u 22. eluaastaks. Selles valguses tundub eriti vale hakata neid lapseeas igaks juhuks segregeerima. Kerge on näha, kuidas see võiks riskikäitumist hoopis võimendada.

ROTIPARK

Üks võib-olla olulisemaid teadustöid sõltuvusuuringute vallas on minu arust Bruce K. Alexanderi nn rotipargi-eksperimentide sari, mille tulemused ilmusid juba 1980. aastal, kuid mille järelmid pole siiamaani suuremas osas maailmast praktikasse jõudnud.

Kanada Simon Fraseri ülikooli psühholoog Alexander tõestas, et uimastid ei tekita sõltuvust — vähemalt mitte nii, nagu seni arvati. Alexander eeldas, et rotid loobuvad opioidide pruukimisest, kui neile võimaldada normaalseid elutingimusi, seltskondlikku suhtlust, mängimist ja romantikat. Täpselt nii ka läks — rotid, keda ei peetud varasematele loomkatselistele sõltuvusuuringutele tavapärases üksikvangistuses puuris, ei eelistanud enam morfiiniga tembitud vett puhtale veele.

Mõneti sarnastele tulemustele jõudis hiljuti Columbia ülikooli psühholoog-psühhiaater Carl Hart, kes andis regulaarsetele crack-kokaiini tarvitajatele katse raames võimaluse valida kas järgmine uimastidoos või väike summa sularaha. Pooltel juhtudel eelistasid katsealused uimastiannusele viit dollarit.

Alexanderi ja Harti katsed kinnitavad oletust, et uimastite pruukimine pole tegelikult krooniline ajuhaigus. Pigem tarvitatakse uimasteid siis, kui pole midagi huvitavamat ja meeldivamat teha, kui puuduvad väljavaated ja lootus paremale tulevikule. Sellepärast arvan, et uimastiennetuse tulipunkt peab olema tingimuste loomisel noorte vabaks loominguliseks eneseväljenduseks ja seltskondlikuks suhtluseks.

Kui kas või kümnendik ressurssidest, mis praegu raisatakse tulutult mittevägivaldsete uimastikurjategijate vangistamisele, pisidiilerite küttimisele ja koolilaste hirmutamisele narkokoertega, suunataks koolivälise tegevuse rahastamisse ja vaesemate perede laste kasvukeskkonna normaliseerimisse, näeksime usutavasti õige pea ka tarbimismäärade langust ja probleemsete tarvitajate osakaalu taandumist.

* * *

Ettekandele järgnenud ajurünnaku käigus pakkusid osalejad välja uuenduslikke meetmeid uimastihariduse nüüdisajastamiseks. Järgneb valik noppeid.

  • Taju/tuju muutvat kehakeemiat on võimalik käivitada ka keelatud aineid pruukimata. Oskus teadvusseisundite muutumist märgata ja neid ära kasutada võib aidata kahandada uimastitega seonduvaid ohte ja pakkuda n-ö asendustegevust uimastite tarvitamisele.
  • Nn teise hingamiseni tehtud aeroobne treening ja leilisaun aktiveerivad kannabinoidiretseptoreid ja võimaldavad kogeda kanepi mõjule sarnast toimet kanepit tarvitamata.
  • Kirgaste unenägude nägemist (ingl lucid dreaming) on võimalik õpetada. Kirkad unenäod võiksid kahandada uudishimu hallutsinogeenide tarvitamise suhtes.
  • Hüpnagoogiline induktsioon on une-eelne praktika, mille käigus venitatakse pikemaks aju teeta-lainete faasi, laskumata sügavamasse delta-une seisundisse. Harjutamine on lihtne: tuleb enne uinumist voodis kätt üleval hoida.
  • Visuaalseid hallutsinatsioone on lihtne esile kutsuda hämaras ruumis küünlaleeki põrnitsedes. Klassikaline variatsioon on küünlavalgel peeglissevahtimine.
  • Soorituse digitaalne kontroll (ingl computer impairment testing) on tõhusam kui koertega koolides käimine ja kuseproovide võtmine, kuna tuvastab soorituse tegelikku pärssumist, mitte lihtsalt tõika, et keegi on kunagi uimastitega kokku puutunud. Digitestimine sõelub lisaks uimastiprobleemiga õpilastele välja ka õpilased, kellel on muid probleeme (üleväsimus, unepuudus, stressihäire, ahistamine).
Massive Presence Website