Ühiskonna emotsioonid kõverpeeglis

In SNAP

“Oskus meeldida on tegelikult oskus petta.”-Vauvenargues

Enamus, mida me siin elus kogeme on näiline ja peegeldatud meie enda mõtetest. Kõik inimeste liikutused, teod, sõnad on pikemas perspektiivis läbi mõeldud-neil on mingi eesmärk. Inimestele meeldida ei ole raske. Piisab vaid piiratud ajast, naeratavast näost ja oskusest oma soove alla suruda. Piiratud aeg on oluline, et oleks võimalik põgeneda, kuna väga kurnav on pikalt oma soove alla suruda, naeratada ja omada siirast huvi. Paljude jaoks on siira huvi tundmine võimalik vaid piiratud ajavahemikus ning selle ajavahemikku ületades võib üks tunda ennast hiljem äärmiselt kurnatuna. Dialoogides peegeldame vestluspartnerile emotsioone, mida nad tahavad, et me tunneksime. Selles kõige vilunumad, meeldivadki väga paljudele.

Sotsiaalmeedias levivad pilapildid, kuidas inimesed arvavad, et neile meeldib suhelda, kuid hiljem välja minnes kahetsevad. See on tingitud kuuluvusvajadusest, mida arvame, et omame, kuid mis on peamiselt mööduv nähtus. Hiljem soovime siiski uuesti sõpru kohata ja see kõik kordub.

 

“Sõnad on ühiskonna tugevaim narkootikum.” -R.Kipling

Ühiskond räägib kui oluline ennast armastada. Kõige enam räägivad sellest inimesed, kelle tegevusviisidest on näha, et kui selline asi eksisteeriks siis nad ei teeks seda. Kõigepealt pead õppima armastama ennast, siis saab ka keegi teine sind armastada? Bullshit. Peaaegu iga saavutusega ootame tunnustust. Seda ei pea häbenema, see on meile sissekodeeritud juba sajandeid. Alates lasteaiast õpetatakse meile, et tähtis on tunnustus. Me ei vajaks kinnitust, et oleme piisavalt head või tunnustust, kui see ei oleks üks asjadest, mida meile õpetatakse maast madalast. Täheldame enda ja teiste käitumises kinnitust anuvaid jooni. Oleme sõltuvuse positiivsest tagasisidest. Üritame täita tekkinud tühjust, kellegi sõnade ja positiivsete emotsioonidega meie suhtes. Vajame komplimente, et olla piisavalt head. Otsime uusi tuttavaid, et süstida üksteist positiivsusega.

 

“Palju rääkida ja palju öelda on kaks ise asja.” -Sophokles

Omame sotsiaalelu, kuna meil on kuuluvusvajadus. Once in a while tunneme kohustust sõpradega kokku saada, elavdada oma sõprust, näidata, et hoolime ja siis mõneks ajaks jälle silmapiirilt haihtuda. Esindame mingit versiooni endast, mitte tegelikkust, kuid ei taipa, et ka teised inimesed on peegeldus kellestki, kes nad olla tahaksid. Oleme harjunud, et vestlused on üldiselt pealiskaudsed ja tegelikult ei tea me inimestest, keda peame endale lähedaseks, peaaegu mitte midagi. Me ei saagi neid tunda ega süüdistada ennast kui juhtub midagi ootamatut, kuna peegeldused on kujuneneud ühiskonnas niivõrd tavapäraseks.

Üritades ennast avada, rääkida tähtsatest asjadest ja muredest, mõtleme tihti, et paistame nõrgana ning hirmutame oma lähedasi. Halvemal juhul see juhtubki, kuna ühiskond ei ole sellega harjunud ning ei osata kuidagi reageerida.  Paremal juhul areneb dialoog, mis viib probleemide lahendusteni. Liiga tihti näen olukordi, kus keegi üritab ennast avada ning tal on seda nii raske teha, justkui oleks see patt. Valus on vaadata, kuidas see muutub inimeste jaoks üha raskemaks. Keerulisemaks muutub ka kuulamise protsess- olles harjunud kõnelema vaid aktuaalsetest ühiskonna probleemidest ja kuulama pigem pealiskaudseid vestlusi, on loomulik ehmuda kui keegi räägib oma tõelistest muredest.

 

Valus on vaadata, et suur osa ühiskonnast on konstantses valus, hirmus ja ebakindluses. Social anxiety kasvab iga päevaga. Inimesed teevad üksteisele tohutult haiget, kas tahtlikult või mitte. Traumad püsivad ühiskonnas pikalt, kuna neid varjatakse. Ma ei usu, et taipame kui palju me kedagi oma sõnade ja tegudega mõjutame. Ei saa ette teada, millal langeb kellelgi viimane piisk karikasse.  Leides kellegi, kellega mingil määral related, ürita teda mitte käest lasta. Tihti peale kipume põgenema kui meil on kellegagi liiga palju ühist või saame olulistest asjadest rääkida, kuna kardame sellega harjuda ning seda hiljem kaotada. Kardame kellegagi liiga lähedaseks saada. “Üks on ka liiga palju, keda alt vedada.” 

 

Hugs & kisses 

 

Submit a comment

Massive Presence Website