Udune silmapiir

In STREETNIHILISM

   Kallis! Palun ära tee minule nii! Ma anun sind!
Ära lahku… Palun… Ma ei suuda ilma sinuta elada!
Palun!
Palun…
Pal….

''Good mornin' Estonia!!!''

Raadio ''mania'' hommikuprogramm lõikab läbi une…
Mõistus ütleb, et tuleb ärgata… Keha sellega ei taha nõustuda…
Silmad on mingit paska täis. Üritan neid aeglaselt avada, kuid suudan veidi lahti kangutada vaid vasemat…
Päikesekiired tungivad katkise ja kolletanud ruloo vahelt tuppa. Ma pole just eriti kaua maganud kuna tubakasuits hõljub endiselt toas ringi. Päikesekiired justkui üritaksid rebida seda vana rulood aknalt eest ja täita kogu ala oma valgusega. Justkui soovides midagi minu elus muuta… Tulutult…
Isegi peale kõiki neid aastaid pole ma veel valmis rulood eest tõmbama. Ma olen teinud sügavale oma hinge hämara pesa, millest pole veel valmis lahkuma…

Voodist istukile tõusmine teeb liigestele ja kontidele veidi haiget. Nagu oleks pensionär. Kuid see on kõigest vähese füüsilise liikumise tulemus. Noh ja paljude teiste asjade ka…
Vasem jalg lööb põrandal seisva ''Jim Beami'' pudeli toa teise nurka. Sentimeetri jagu pruuni vedelikku pudeli põhjast pritsib seinaga kontakti saavutades end tapeedile. Üritan end kahele jalale saada. Raisk kui valus on. Neetud öised sundasendid… Peale mitmendat katset saan end lõpuks jalule. Koheselt tunnen sooltlõikavat sitahäda. Jõuan veel kiiresti kollakakstõmbunud plastmasskorpusega kohvimasina tilkuma panna ja tuhatoosi kaasa haarata.
Istun potil ja veendun oma rumaluses. Sinine Winstoni pakk on peltas juba ammu tühjaks saanud…
Sorin veidi oma kolletunud näpuga tuhatoosis ja leian ühe peaaegu pooliku sigareti. Vahest joogise peaga kustutan neid  veidi varem kui vaja… Tikust leviv väävlisuits aitab vähemalt selle pasahaisuga võidelda. Esimene tõmme kopsudesse ajab mu köhima. Teine veidi vähem. Ja kolmas jääb püsima.
Üritan leida endale tegevust. Silman ajalehti peldiku seina ja veetoru vahel. Enda kahjuks leian sealt ainult kolm eset… ''Õhtulehe'', mis ilmus juba nädala alguses. Ajakirja ''Kroonika'', mis mingitel põhjustel on aastast 2005. Ja lõpuks ühe läikiva reklaami, mille peal ilutseb suur K-täht. Edgari propaganda. Mingi iidne naistepäevaõnnitlus… Edgaril on roos lõugade vahel ja laiutab käsi…
Mingil arusaamatul põhjusel kergendab see minu sittumist. Kõik möödub liigagi lihtsalt. Tõusen püsti ja hakkan korterist teipi otsima. Peagi leian köögisahtlist hallika ''MägiAivari'' teibi ja kleebin Edgari naistepäevaõnnitluse sitamajauksele… Hüvasti punnitamine…

Pesen vannitoas oma nägu-lootes igal korral, et see kõik on halb uni ja selle jama alt tuleb välja ühe korraliku meesterahva nägu. Asjatu lootus… Pese kui palju tahad… Ikkagi vahib sinule peeglist vastu sama väsinud ilmega mehike… Mitmepäevased habemetüükad… Pisut kottis silmaalused… Sassis juuksed…
Jah… Kogu see jama on mind muutnud… Ainus rõõm on igaõhtune viskipudel, mis täidab minus selle tühjuse. Just nagu vana auruvedur, mis vajab sütt. See auruvedur on aga liigagi väsinud… Koliseb ja loksub… Ootab, et juhtuks juba midagi… Vahet pole. Halb või hea…peaasi, et lõpp tuleks… Mingigi lahendus… Mõned aastad tagasi sai arstide vahet joostud. Mitte nina-kõrva-kurguarst… Hoopis selliste, kes kuulavad sinu probleeme ja üritavad leida lahendusi… Asjatu… Ainult mina tean tegelikku lahendust sellele loole… Surm… Kas minu või tema oma… Peagi saabub otsustav hetk…
Peagi…
Ainsad rõõmuhetked selles loos on alkohol ja prostituut nimega Marge, kes aegajalt toob mulle kokaiini. Vahest kohtume niisama… Vahest joome… Vahest tõmbame triipu… Ja vahest nikume… Meil mõlemil on kurb saatus selles näidendis… Me oleme saavutanud teineteise mõistmise.
Mina aitan teda ja tema mind. Ilma temata oleks see kõik palju nukram…

Nii läheb tänagi…
Istun köögis ja hommikusöögiks on eilne sushi. Kollakakstõmbunud kohviaparaat niristas endast juba kolmanda tassi välja. Ma igasten normaalse kohvi järele… Seda pole juba ammu joonud. Iga lonksuga tunnen rõvedat kohvifiltri maitset. Tahaks oksendada… Kogu selle pasa endast välja ja minna osta korralik kohvi kusagilt restoranist, kus käivad ainult rõõmsad inimesed. Kus ei ole kunagi käinud selline inimrämps nagu see, kellega mina läbi käin…
Kuulen läbi mõtete telefonihelinat. Nüüd on see vaid ülesse vaja leida. Kasutan telefoni leidmiseks vana head külm, soe, kuum, põletav tehnikat ja lasen oma kõrvadel… Või noh… Sellel ainsal kõrval, mis veel kuuleb-leida telefoni. Millegipärast ilmutab telefon ennast diivani tagant.
''Kuuldavus.''
''Tsau Mike!''
Tunnen hääle järgi ära, et see on Marge. Ta vahetab alatasa numbreid ja tema oma salvestamine oleks rumal tegu.
''Tsau, vajad jälle öömaja?''
''Kui see sulle tüli ei tee?''
''Lõpeta. Mul on alati hea meel sind näha.''
''Aitäh sulle Mike.''
Tuut…tuut…tuut….

Ta on selline lühikese jutu tädi kui on vaja telefonis rääkida. Kui aga dialoog leiab aset laivis, siis temast jutukamat inimest pole olemas. Mingi ime läbi on ta selline prostituut, kellel pole ujuvat pilku tänu küürule. Oojaa. Sõle tänavalt sa Marget juba ei leia. Ta tuleb tellimuse peale. Enamasti teenindab ta purjus soomlasi ja inimesi, kes pisut kõrgemast klassist.
Kunagi kui veel pereinimene olin, siis kohtusin temaga. Leidsin tema kontakti mäletamistmööda vist isegi iha.ee lehelt. Saime kokku ja ta imes mul autos lahti. Seda lausa tervelt saja euro eest. Aga blõukar oli esmaklassiline.
 Kui nüüd võrrelda… Siis keskmine Sõlekas oma viieteistkümne euro eest teeb asja ära nii kiiresti kui võimalik. Ükskord jäi üks mulle isegi riista otsa magama. Kerge tuharapingestus ja lüke, ning korina saatel ärkas neiu jälle ülesse ja hakkas usinalt mõõka edasi neelama.
Margega on asi teisiti. Tema kohtleb sinu riista esmaklassiliselt. Ta neelab teda isukalt. Imeb kotte, lakub külgi. No mida iganes! Ta teeb kõik endast oleneva, et Sinul oleks hea. Peale esimest korda teadsin, et tema juures hakkan käima edaspidigi. Minu naine keeldus minetti tegemast. Tema jaoks oli seks tabu. Ja kui midagi oligi, siis ma ei imesta kui ta oleks lisaks kustutatud laelambile veel vana sektsioonkapi akna ette lükanud. Lihtne oli teda petta…
Marge on selline lõbus inimene. Ta teadvustab endale vägagi hästi millega ta elatist teenib ja see ei häiri teda. Ta on seksisõltlane ja seda olen minagi. Ainus narkootiline aine mida ta tarvitab on kokaiin. Ja seda teeb ta umbes korra nädalas. Jällegi…nagu mina.
Välimuselt on ta naljakas. Ta kaalub umbes saja kanti. Sada kilu naise ilu käib tema kohta. Ta pole selline rõve töntsakas paksuke vaid hoopiski kaunite ümarate vormidega naine. Riietub ta üpriski moekalt ja kui ma nüüd ei eksi, siis kannab ta 24/7 ainult sekspesu. Aegajalt peatub ta minu juures.
Vahest veedab siin isegi mitu päeva. Oleme saavutanud temaga mõistva sõprussuhte. Kui ta peatub siin, siis ostab ta süüa ja koristab. Kui tema on siin, siis on mul veidi kergem.

 Iga tema siinviibimine algab taarakoristusega. Ma joon iga päev vähemalt liitri viskit ja mul on kombeks laduda kõik pudelid köögi seina äärde ritta.

Kustutan juba sõrmipõletava koni tuhatoosi ja hakkan valmistuma.
Täna on mul pulmad. Ei-ei. Mitte minul. Ühel kliendil. Ma olen fotograaf.
Pakin oma pasa kokku ja väljun korterist. Trepikojas kohtasin alakorruse naabrit…kahjuks.
Umbes neljakümnene mees põskhabemega.
''Kuule, eile mängis sul jälle keskööni mingi kuradima klopsimine seal üleval!''
Selle klopsimise all peab ta ilmselt silmas Motörheadi plaati, mis minu cd mängijas pidevalt end keerutab.
''Jaa, sai pisut kuulatud.''
''Ära ikka niimoodi tee.''
Ta naeratas minule jälle veidralt seda öeldes…
''Ära minupärast muretse. Olen kindel, et sul on suuremaidki probleeme mida neelata.''
Muigasin ja jätsin toriseva mehe seljataha. Tema kirjeldamiseks võiks kasutada laulusõnu: ''Naabri pool on homohommik''. Ta ei varja seda üldse. Ta viskab minule pidevalt imalaid lantimislauseid. Ja igakord teen mina mõne tõsiselt imala homonalja. Ma muidugi ei vihka teda sellepärast. Las ta teeb mida tahab. Whatevs…

Käivitan auto ja viskan kogu kola bagassi. Kimun veel ühte suitsu enne autosseistumist. Pilk peatub esimese korruse akendel. Homonaaber piilub mind kardinavahelt. Tra… Äkki ta tõesti tahab minuga keppida? Peale seda mõtet tegin kaks jooksujalusammu põõsa poole ja oksendasin. Kergendus…
Lõpuks ometi tulid kõik mürgid minust välja. Äkki teinekord sama probleemi käes vaeveldes peaks altkorruse Ülo endale külla kutsuma. Las võtab diivanipeal oma riista välja ja hakkab fäppima.
Salvestan mõtte endale mälusoppi, kuid peagi kustutan selle. Mõte paljast mehest minu diivanil kes onaneerib silmsidet katkestamata tekitab minus pisut vastakaid tundeid…

Laveerin oma Volvoga läbi tipptunniliikluse pirita poole. ''Mereõhk teeb vabaks'' Oleks see vaid nii lihtne minujaoks. Hea oleks istuda Maarjamäe memoriaali serval ja lasta end vabaks. Vaadata kuidas lained löövad vastu kive… Millegipärast tuleb naabrimees oma riistaga jälle pähe. Fakk…. Pidin ma hommikul selle mõtte pähe võtma. Miskipärast tekib silmeette pilt naabrimehest diivanil ja taustaks mängimas lauluke: ''Pink fluffy unicorns dancing on rainbows''  Klišee, ma tean….

Pargin auto talveaia juurde ja sisenen koos oma kolaga. Mind tervitatakse rõõmuga. Tänu naistele mul leib ja koka ongi laual… Naised sunnivad oma tulevasi abikaasasid mind palkama kuna ma olen tõsiselt hea fotograaf. Selliste summade eest peabki olema…
Tseremoonia tehtud ja pidu täies hoos. Alles peale kolmandat digika aku vahetust jõuan suitsupausi teha. Hiilin juuatäis peokülalistest mööda ja lähen hämarale terrassile. Putsi! Jälle suitsud otsas!
Keeran otsa ringi, et suunduda parklasse suitsude järele. Mind ehamatab poolsurnuks üks peokülaline. Mõnusas joobes slaavi välimusega neiukene lühikeses kleidis.
''Tsau! Sa oled see fotograaf jah?''
Noogutan.
''Kas sul tobi on?''
''Just lähen parklasse. Mul on pakk autos.''
Ta järgneb minule ja peagi oleme minu Volvo juures. Kummardan esiistmele, et avada kindalaegas. Tollel hetkel tunnen näpistust oma vasemal kannikal.
''Issand kui kena perse sul on.''
Hakkan naerma. Mu külgekleepimisoskused pole üldsegi roostes.
Hoolimata oma pisut väsinud olemisest suudan paljusid naisi jätkuvalt ära rääkida. Aga vahest lendavad nad ise minule ligi.
Minust justkui õhkab midagi seksuaalset.
Annan temalegi ühe sinise Winstoni ja annan tuld. Ta hakkab minule rääkima midagi oma mehest kes teda halvasti kohtleb. Mind see ei huvita absoluutselt. Iga inimene on ise vastutav oma eluotsuste eest. Noogutan ja aegajalt viskan vahele mõne küsimuse mis mind tegelikult kotib samapalju kui langev rublakurss. Tema silmis on näha veidi vallatust. Peagi mõistan, et ta tahab midagi.
Vihjeks see, et tema käsi on juba minu riista peal ja tema keha liibub minu vastu.
Õnneks valisin hea parkimiskoha. Hämar ja privaatne. Ta laskub põlvili ja hakkab huulilimpsates minu püksilukku avama. Ta teeb kõike isukalt. Minu riist libiseb temale suhu ja välja nagu mahlapulgake, milest otsid jahutust kuumal suvepäeval. Loodan, et ta ei taha enamat. Mul on hommikust saadik tuumapohmell ja ma ei viitsiks hetkel eriti kellelegi tagaistmel sisse rammida. Õnneks nii ei lähe…
Lõpetan temale suhu ja tõmban end aeglaselt tema suust välja. Spermasõltlane… Ta lakub mu riista hoolikalt puhtaks. Mul pole vajadust pabertaskurätiku järele.
''Tänks tobi eest!''
Ta teeb mulle korra veel üleõla silma ja sammub edasi peole.
Seda ma vajasingi. Pohmakas on nüüd pisut talutavam.
Peo jätkudes saan teada, et see oraalineiu on pruudi õde. Kuid sellest teadmisest ma targemaks ei saa kohe kindlasti.
Kogu jama lõppedes võtan suuna koju. Võtan statist ühe kange cappuchino ja otsustan tänagi teha ühe kõrvalepõike.

Pargin auto täpselt vastaspoolele tema majast. Peale pooletunnist ootamist ta lõpuks tulebki.
Väjub trepikojast ja võtab suuna kesklinna. Ma vaatan talle järele. Kui ta vaid teaks kui lähedal ma temale olen. Ma võiksin temale järgneda…
Temale ootamatul hetkel seljatagant läheneda ja kõri läbi lõigata. Lasta temal kukkuda külmale asfaldile ja vaadata kuidas ta verest tühjaks jookseb just nagu siga…
Need on ainsad mõtted mis minule pisutki rahuldust toovad.
Aga mitte täna sõbrake… Täna pole veel sinu aeg…

Kodu trepikojas tabab mind taas mõte onaneerivast Ülost. Õnneks levib kusagilt maitsvat toidulõhna ja viib minu peast need ebaterved mõtted…
Lisaks lõhnale kuulen õrnalt mängimas laulu ''Killed by Death'' Jeeesh… Motörhead mängib… Marge on juba minujuures…
Marge on õhtusöögi kokku klopsinud. Ja üpriski maitsva veel. Peale söömist istume mõlemad diivanile ja Marge võtab kotist välja minigrip pakikese.
''Mul pole täna eriti tuju.''
Marge langetab pilgu…
''Kas sa käisid jälle teda jälgimas?''
''Jah…''

Järgnevad kümme minutit oleme mõlemad tasa ja kuulame kuidas Lemmy basskitarri madal toon täidab pea terve korteri.
Ta katkestab vaikuse ja hakkab oma päevast rääkima. Me naerame…
Litsiga pole arsti-patsiendi konfidentsiaalsust. Ja kui mõjusid mingilgi määral temale naljakalt siis võid olla kindel, et leiad end mõnes tema jutustuses.
''No kui sa kokat ei taha, siis võta seda.''
Marge libistab oma käekotist välja liitrise Jim Beami. Minu näole tekib naeratus.
Teen koksid valmis ja naasen diivanile. Räägime mõlemad oma päevast.
Mainin ka oma oraalset seiklust talveaia parklas. Mille peale Marge tuleb lähemale ja paneb käe minu põlvele.
''No siis sa vist seda ei taha?''
Ta limpsab huuli. Minu omasid… Kuuletun temale nagu ustav kutsikas. Peagi lõppevad laulud cd plaadi peal otsa ja ainus mis täidab toa on meie ohked…

Hommikul ärkan tõelise kohvi lõhna peale. Marge teab, et minu juurest võib leida ainult kohvifiltrimaitselist pruuni vett. Komberdan kööki ja kuulen peltast vali naeru. Vist märkas Etsi minu peltauksel.
''Milleks sinule Savisaare pilt wc-s?''
''See aitab mul soolt lõdvestada.''
Nüüd hakkab ta ohjeldamatult naerma.
''Tead Mike, ma ei hakka isegi uurima.''
Tark tegu. Ma ei kujutaks ettegi kuidas seletada anomaaliat, et Edgar aitab mul pärasoolt lõdvestada.
Marge palub veel üheks ööks jääda. Mul pole selle vastu midagi. Margega käivad alati käsikäes hea toit ja hea seks. Täna on reede. Päev mil terve linn on õhtul jälle täis ''armastuse''otsijaid. Ma tean, et täna pargin jälle selle sama maja juurde end paariks tunniks. Tänane graafik on õnneks tühi ja ma saan tegeleda puhkamisega. Iga kord kui Marge külas käib-teeb ta ettepaneku jalutamiseks.
Jalutamine pole minu teema. Jalutamas käiakse peredega. Mitte naistega, kes oma ihu müüvad.
Pika lunimise peale nõustun ettepanekuga. Ta on minule alati kuidagi positiivselt mõjunud.
Lisaks on ta minule lähim inimene, keda julgen nimetada pereks…

Leidsime end Pirita terviseradadelt. Naljakas. Ma jalutan terviserajal… Aga täna õhtul ma joon, tõmban arvatavasti hulga triipe ninna ja magan prostituudiga. Vahel on iroonia nii paks, et seda võib lõigata ja saiale peale määrida.

Peale ülitervislikku jalutuskäiku peatume kohvikus. Ma ei käi eriti väljas. Peamiselt sellepärast, et vihkan ühiskonda. Kuid nagu ennem räägitud siis Marge on ainus inimene maamunal kes suudab minu rangeid uskumusi veidikenegi muuta.
Võtame istet ja tellime kohvid. Kohvi on ka tema jaoks nagu aamen kirikus.
Meist kaks lauda eespool istuvad noormees ja neiu. Nad on liiga kaugel, et kuulda mida nad räägivad.
Kuid kehakeel ja pilgud räägivad nende eest. Nad üritavad mingit suurt suhtekriisi lahendada.
Avastan enda näolt kerge muige. Seda märkab ka Marge ja hakkab mind sõbralikult togima.
''Kurat Marge sa teed mind pehmeks!''
Me mõlemad muigame selle peale ja juba tuuaksegi kohvid lauda. Silmitsen taas paarikest kaks lauda eespool. Tore kui on keegi keda hoida ja hellitada. Veelgi toredam on see kui inimesed üritavad oma probleeme koos lahendada. See näitab, et kogu maailm pole veel hukas.
Juhin oma tähelepanu taas Margele ja hakkame mingit mula ajama. Margel läks hiljuti taas ühe elupinnaga asi metsa ja tal pole praegu kusagil olla. Kinnitan talle, et võib jääda nii kauaks kui soovib.
Ta teab, et igaveseks ma teda ei soovi enda juurde. Olgugi, et nagu pere. Ma vajan privaatsust ja halvematel päevadel eelistan toast mitmeid päevi mitte väljuda. Marge jutu taustal kuulen kuidas meist kaks lauda eespool hakkab vaikne vestlus tuure üha rohkem koguma ja peagi on kogu tekst juba üsna vali. Kui ennem vaatasin neid muigega, siis nüüd vaatan meesterahvast pingsa ja klammerdunud pilguga. Marge märkab seda ja katkestab jutu. Ta teab, et praegu pole hea hetk minu segamiseks. Meesterahva keha hakkab üha äkilisemaid liigutusi tegema. Järsku mees tõuseb ja lükkab oma kaaslast õlast nii tugevalt, et too koos tooliga nihkub. Mees haarab jope ja lahkub koheselt. Neiu võtab õlast kinni. On näha, et tal oli valus.

Marge ohkab. Ohkab sest teab mis kohe juhtub…

Tõusen aeglaselt lauast ja luban Margele kohe tagasi tulla. Marge ootab kuni väljun ja läheb arvet maksma. Ta teab, et paari minuti pärast pole meil enam siia kohvikusse asja. Ta nägi minu pilku.
Järgnen meesterahvale parklasse. Just hetkel kui ta hakkab oma autoust avama-võtan tal õlast kinni ja pööran enda poole.
''Kas sa tead, et naisterahvaid tuleb kohelda austusega.''
Tüüp hakkab koheselt nihelema.
''Sa vana vittu ei taha käia oma arvamusega vä?''
Vend jahub veel midagi, et kohe helistab kellelegi ja siis vaatame kes siin munn on. Katkestan tema ärplemise tugeva rusikalöögiga makku. Just nagu alati… Ta tõmbub kägarasse ja samal hetkel tabab minu põlv teda näkku. Tunnen põlvega millegi murdumist. Arvatavasti hammas.
Jätan ta sinnapaika. Hoolimata deemonitest minu peas-jätan ta sinna lebama. Ma teen talle elu kalleima kingituse. Ma kingin talle elu. Las parem aastad murravad ta maha.
Marge seisab juba minu auto juures. Ma naeratan temale ja me istume autosse. Sellest juhtumist me kumbki enam ei räägi ealeski.
….

Marge tänab mind kauni päeva eest ja sulgeb autoukse. Ma vaatan kuidas ta siseneb trepikotta ja uks sulgeb tugeva vedrukrigina saatel.  Nüüd on taas ''minu'' hetk. Süütan sigareti ja raiun käigu sisse. Teen pisut aega parajaks statis. Võtan oma tavalise kange cappuchino ja uue paki Winstonit.
Jälgin autoaknast tanklakülastajaid. Reedeõhtuti on vaatepilt tegelikult täiesti naeruväärne. Üksteise järel saabuvad tankurite ette ühe uuemad, uhkemad ja läikivamad autod. Nendest autodest väljuvad aga täiesti halenaljakad inimesed. Igal faking reede õhtul löövad nad autod läikima ja võtavad suuna ööklubidesse. Kohta kus minusugusel hakkab koheselt pea valutama. Müra on meeletu… Mingi arusaamatu kloppimine… Mitte mingit otsest teksti nendes lauludes ei ole… Õudne. Vaatan kuidas igaüks neist üritab kõige ''kõvem'' mees olla. Tagaistmetelt väljuvad enamasti blondid naised. Läbi tanklaakende näen kuidas enamusele neist teevad autojuhid välja mingi kabanossi või burgeri.
Täna võib. Täna pole vaja mõelda ei fitnessi ega jooga peale.
Mõistan, et siin parklas tapan ainult oma närve… Oehh…
Raiun oma ''Vollil'' käigu sisse ja kütan Paljassaare tee poole…

 Mäest laskudes tuiskab raudteeülesõidul nurga tagant välja mingi treila vilkuritega. Äärepealt niidab minu vasema esitiiva küljest…
Märkan treileri peal asfaldifreesi, mis kogu treilaga ümber tahab minna. Teda näen siinkandis tihti.

Pargin end Jäätmejaama teeotsa ühe mahajäetud maja juurde. Käin väljas põit kergendamas.
Jäätmejaama pasahais levib täna korralikult… Vist midagi seotud õhuniiskusega vms….

Põis tühjendatud-liigun taas Tema maja juurde teda ootama….
Ja nagu kellavärk tuleb ta õigel ajal trepikojast välja….
Taaskord tabavad mind mõtted temale haiget teha…
Hoian oma sõrmi ukselingil ja oma paremat kätt juhiistme all… Relva haaramas….
Lisan vasema käe näppudele pinget… Tunnen ukseluku trossi pinget ukse sees. Üks millimeeter veel ja uks avaneb…
Ja telefonihelin.
Marge…

''Kle sul on sitamajapaber otsas, kas teadsid?''
Türa… Mis kuradi sitamajapaber?
''Rebi Ets seinalt maha ja pühi temaga!''
Vajutan kõne kinni. Meesterahvas on kadunud…. Ta jõudis selle ajaga lahkuda ohutusse kaugusesse…
Kuradi Marge….
Süütan täna juba neljakümnenda sigareti ja tõmban maja eest jeebet.

Seisan trepikojas…
Tunnen, et ei suuda veel Marge juurde minna…
Pean veidi hinge tõmbama…
Puust trepikotta kostub erinevate korterite müra…
Minu vastaskorteris on vaikus…
Juba ammu…
Seal elas ennem üks pere…
Pensionieas ema ja tema poeg, kes tarvitas tugevamat kraami…
Siinkohal peaks olema juba ilmselge, miks selles korteris vaikus on. Sellised stsenaariumid lõppevad alati ühtemoodi…
Poeg vajas doosi…
Ema ei tahtnud, et poeg rohkem midagi korterist kaasa tassiks…
Pojal läks silme eest mustaks…
Kõlab löök…
On kuulda kuidas inimkeha vajub järsult põrandale…
Uksed pauguvad…
Tunnid hiljem on majaesine sini-valgeid autosid täis…
Klassika…

Allkorrusele viib puidust trepp, mida mööda ei ole puht füüsiliselt võimalik vaikselt käia. Isegi kui prussakas mööda seda treppi üritaks kusagile jõuda-oleks kuulda kriginat ja raginat…
Esimesel korrusel on kuulda kahte sorti müra. Mõrvakorteri all elab üks vana parm, kes häälte järgi oksendab vahetpidamatta. Taustaks mängimas Võssotski parimad teosed…
Minu korteri all elab Ülo… Temast sai ennem pisut räägitud…
Ohkimine ja ähkimine… Üritan seda mitte kuulda… Sulen silmad…
Türa….
Multikas hakkab jooksma….
Huvitav kas tema on saajarollis? Mkhmmm…. Rumal küsimus…
Meesterahvas kes kannab lillelisi särke 24/7 on arvatavasti tundnud oma tagumikus rohkem riistasid kui mõni Sõlekas….
Mehel on kogemusi…
Tunnen kurgus sapi maitset… Aitab…
Lükkan võtme lukuauku ja keeran… Krigin… Mingi asi teeb kolksu…
Plõksti! Uks avaneb…

''Sa vajasid senisest veidi rohkem aega.''
Marge oli mind oodanud…
''Sa tahtsid seda täna teha?''
Pööran pilgu põrandalaudadele…

''Ma tahan seda igal õhtul teha.''

Vajan täna keskmisest rohkem viskit, et tunda end inimeselaadse tootena…
Iga järgmine lonks tundub veelgi kibedam kui eelmine…
Aga valu jääb vähemaks…  Kui poleks Marge suguseid inimesi, oleksin vist juba esimesel korrusel koos naabriga öökimas… Mitte Üloga öökimas… See oleks lihtsalt jäle…

Peale teabmitmendat klaasitäit lasen oma peal vajuda Marge lopsakatele rindadele ja ei ürita enam silmi lahti hoida. Annan unele loobumisvõidu.

Udune silmapiir hajub, ning silme ette tekivad kaks inimkuju. Üks pikk ja sale, teine lühikene…
Ma tunnen nad ära…

Päikesepaisteline päev rannas. Minu tütar sulistab vee ääres oma ämbrite ja rehadega. Naine lebab tema kõrval ja naudib päikesepaiste kõrvetavat silitust oma veatul kehal. Kõik on ideaalne.

Aitan tütrel liivalossi ehitada… See on tema elu esimene liivaloss…
Me kõik naeratame…

Tekib udu… Kõik muutub häguseks…

Me liigume mööda Pirita teed linnapoole. Minu telefon hakkab helisema… Väljapääsmatu olukord…
Töö segab jälle eraelu… Minu kaasa ei ütle sõnakestki… Ta on sellega harjunud…
Teen naisele kutsikasilmi ja palun tal auto peatada. Jääme parklasse seisma. Ma suudlen oma naist.
Avan tagumise ukse ja suudlen tütart põsele… Luban talle, et õhtul aitan puslet kokku panna…
Märkan naise silmis pettumust… Kuid hoolimata sellest armastab ta mind jätkuvalt…

Ma koputan veel uksele ja lehvitan neile… Auto käivitub ja hakkab liikuma…
Viskan viimase pilgu kaugenevale autole ja võtan suuna Pirita poole tagasi, et bussipeatusesse minna.
Järsku kuulen heli mida ei suuda unustada tänase päevani….

''Sa pole ikka veel sitamajapaberit ostnud või?''
Marge päästis mu…. Ajan end diivani pealt ülesse ja üritan mõistatada miks ma vöökohast allapoole alasti olen…
Tunnen köögist levivat kohvi lõhna… See leevendab pisut minu pead… Kuid lõplik leevendus tuleb siis kui olen kohvi endale sisse valanud – suitsu teinud – ja ma peldikus istun…
Üritan endale päevaplaani peas selgeks teha kuid asjatult. Täna on taas ''selline'' päev…
Alati peale seda konkreetset unenägu on mul ''selline'' päev…

Juhtumisi on reede. Päev mil enamik inimesi lõõgastub ja laseb endast nädalaga kogunenud pinged välja. Seda kavatsen minagi täna teha. Kuid pisut teisel viisil.
Sätin kokku kohtumise Vovkaga, kes lubas seekord pisut vingemat kraami tuua.
Mina olen patustaja ja Vovka on patt? Ei… Tra… Kõlab veidi geilt…  Paari tunni pärast hakkan end sättima kohtumiseks. Marge lahkus juba peale hommikukohvi. Pidi paari kliendiga kokku saama ja raha teenima. . .

Möödun allkorruse koridoris Ülo korterist ja kuulen kolinat. Esemed tabavad põrandat. Kuulen summutatud karjeid… Hakkan peas multikat kuduma sellest kuidas Ülo praegu nahkkostüümis taha saab. Mingid imelikud rollimängud… Lasen sammudel end edasi viia.  Täna on jahe ilm. Volli nõudis veidi pikemat eelsüüdet. See on ainus asi mis minule vihjab umbkaudselt milline temperatuur õues on. Paneel mis näitab välistemperatuuri on ammu juba saba andnud.
Pööran pilgu Ülo akendesse… Ei tea isegi miks… Mingi ärevustunne on sees…  Märkan kardinavahelt kuidas Ülot tassitakse mööda tuba ringi. Ei vittu… Midagi on valesti. Võtan kiire sammu trepikoja poole. Koputan tema korteri uksele. Korteris jääb vaikseks… On kuulda samme… Ainult ühe inimese samme… Koputan uuesti… Veidi tugevamalt juba…
Kuulen ukseluku klõpsatust enda ees. Nüüd pandi ülemine lukk ka kinni….
Astun kaks väikest sammu tahapoole ja lendan kogu oma kehamassi ja parema jalaga ukse pihta.
Uksepiit annab niipalju järele, et nüüd tekkis väikene pilu. Üks jalahoop veel ja uks avaneb täielikult.
Näen põrandal lamavat Ülot ja aknast väljaronivat meest. Haaran tal jopest kinni ja tõmban tagasi korterisse. Ta kukub põrandale… Haaran esimese asja mis pihku jääb… Selleks on suur leivanuga..
Ja asetan selle tema kõrile… Ma ei ütle talle sõnakestki… Ainus mida suudan on vaadata teda närvilise pilguga ja avaldada järjest rohkem survet noale. Järsku kuulen Ülot korisemas ja köhimas…
Elus on raibe… Tõmban noa eemale ja tugeva rusikahoobiga saadan tundmatu tüübi imedemaale…

Veerand tunni pärast on kogu muusika… Kaks menti istuvad diivanil… Mina istun tugitoolis ja annan ütlusi. Ülo keedab kõigile kohvi…
Mulle meenub hoovipeal tiksuv Volli… Hakkan nihelema… Räägin kiiresti ära mis mul rääkida on ja lahkun viisakalt.
Peale absoluutselt kõikide isikuandmete andmist muidugi…
Ülo kallistab mind… Ma ei hakka seda isegi kommenteerima kuidagi….

Minu kullakallis Volli on selle ajaga seest palavaks jõudnud minna. Taškent raisk!  Avan esiaknad ja hakkan liikuma. Mind oodatakse ühes kohas ühe asjaga…

Peagi jõuan juba tuttavasse parklasse… Pargin tuttava auto kõrvale ja väljun…
Mees esiistmelt noogutab minule… Avan nende tagumise ukse ja istun autosse….
''Mul on midagi uut pakkuda.''
''Tavai, palju?''
''Veidi kallim, 130.''
Mõtlen pisut…
''Kindel, et see on hea asi.''
''Annan sulle sõna.''

Peagi lahkume mõlemad erisuundades. Nemad minu rahaga ja mina ühe miniatuurset telliskivi meenutava esemega… Istun Vollis ja üritan end tagasi hoida…. See kamakas meenutab mulle Narva tuhaplokki…. Raisk kus tahaks seda juba proovida…
Lükkan Vollile käigu sisse ja veeren minema….

Ma tean kuhu ma seekord lähen…

Veeren vana tuttava maja ette… Vahepeal on hakanud vihma kallama… Ongi parem… Õhtuks täidab Tallinnat värske õhk… Värsked mõtted…

Istun autos ja vaatan kuidas vihmapiisad mööda esiklaasi alla valguvad… Raadios mängib taaskord mingi suvise hingega lauluviisike… ''Kohatu''-mõtlen endamisi…
Mööda käänulist kõnniteed liigub minu poole üks joodikutunnustega meesterahvas… Tema samm on pehme… Pööran pilgu vasemale… Minu silme ees on kollane kolmekordne maja mis näeb välja nagu leepratõbine… Aastad on temaga teinud oma töö… Lahti tulnud ja asfaldile kukkunud krohvitükk paljastab endas mitmeid vanu kihte… Just nagu mõni tugevas armuvalus inimene kes endale üha uusi kihte peale maalib… Lõpus aga ei tunne ennastki enam ära…

Koputus autoaknale…
Vihmase klaasi tagant paistab kõikuva meesterahva siluett… Ta annab näppudega mõista, et soovib suitsu… Raputan oma pead ja keeran pilgu tagasi vanale majale…
Meesterahvas kobiseb midagi vene keeles ja lahkub….
Avan kindalaeka ja võtan sealt oma lemmiksuitsud… Asetan hellalt sinise ''Winstoni'' huulte vahele… Süütan… Köhatan…
Avan veidi autoakent… Kõigest nii palju, et vaid mõni üksik vihmapiist minu käsivart tabab…
Peale seda suitsu ma lähen….
Ma lausun sama asja oma peas korduvalt… Kuid ma ei lähe sinna ealeski… Mul ei jagu selleks jõudu…
Parem teen ühe triibu… Vot seda ma praegu vajan…
Võtan taskust telefoni… Kaante vahelt leian ühe kokkuvolditud viieeurose ja kaks kaarti… Siledaks pinnaks las jääda telefoniekraan… Murran tükikese oma telliskivist ja asetan selle ekraanile. Asetan pangakaardi tükile peale ja juhilube hoian püsti, et mõni tükk juhuslikult jooksu ei paneks…
Surun… Tunnen kuidas tükk mureneb…. Veidi hakkimist ja tuunimist….. Peagi on mu telefoniekraanil mõnus hunnik valget pulbrit… Nagu Mooses tekitan pulbrihunniku keskkohta väikese raja…
Kaks imeilusat triipu ehivad minu telefoniekraani… Nüüd on järg viieka käes…
Hakkan teda rullima läikivast poolest… Teen tiheda ja korraliku toru….
Nüüd on lõpuks ka naeratus minu näol… Asetan telefoni käetoe peale ja kummardan torukesega tema kohale… Esmalt vasem… Siis parem….
Pulbrijäägid telefoniekraanilt korjan näpuga kokku ja hõõrun igemetele…
On tunda mingit värskust mida eelnevates laarides polnud.. Kurku tekib kibe maitse. Leevendan seda koolalonksuga..  Panen suitsu põlema ja paigutan kaardid ja viieka tagasi telefonikaante vahele…
Need on ainsad hetked kus minu autos võib kuulda ''power'' raadiot. Raisk elama ajab!!!
Siis aga tabab mind midagi ootamatut… Pähe tekib soov sõita russalka parklasse….
Mõistus ütleb, et see pole üldsegi hea mõte… Koka aga arvab, et seda on vaja nüüd ja praegu…

…..

Paar tundi hiljem leian end nutmas keset parklat… Kõik tuleb liigagi värvikalt meelde…
Udukogu on tagasi minu peas… Need kaks triipu mis ma vahepeal sisse tõmbasin ei ole kasu tekitanud…

Sulen silmad…   Ma näen neid…

Kuulen taas seda õõvastavat pauku…. Hall audi mis täiel kiirusel lauluväljaku mäest laskus on nüüd keset ristmikku… Auto milles istusid minu naine ja laps on paiskunud üle äärekivi ja lebab nüüd muru peal tagurpidi… Surm saabus minu naisele koheselt… Kiirabi oli väga kiiresti kohal… Minu last nad ei suutnud päästa… Ta vaevles veel peale avariid põrguvaludes….
Audi juht viidi haiglasse… Paari kuu pärast viidi ta kohtusse…

Isegi eluaegne vanglakaristus ei oleks minu valu leevendanud… Ja see raibe sai vaid mõned aastad… Pool aastat enne lõppu sai veel ennetähtaegse… Ja nüüd see raibe naudib elu täiel rinnal…. Ma tean, et naudib…. Ma jälgin teda….

Valu muutub väljakannatamatuks…. Raiun jõuga käigu sisse ja lahkun parklast rehvivilina saatel…
Ma tean kuhu ma täna lähen ja ma tean mida ma täna teen…
Loetud minutite pärast olen õiges kohas… Enda kahjuks näen läbi aknakardina korteris veel ühe inimese varju… Ma ei saa seda niimoodi teha… Ma pean olema targem. Olema tugevam. Olema kannatlikum…
Plaanimuutus… Võtan suuna Kopli poole… Keeran Statoili parklasse… Vajan kohvi…
Liigun kassasse… Müüja ei küsi ühtegi küsimust kuna teab, et võtan vaid kanget cappuchinot…
Noogutan viisakalt… Lahkun….
Istun Stroomi parklas ja üritan ennast ümber veenda… Ma üritan leida vähemalt ühte põhjust miks ma ei peaks seda inimest maha lööma…. Mitte ühtegi mõjuvat põhjust minu pähe ei laeku….
Üritan venitada aega ja sõidan täiesti erisuundadest erisuundadesse… Koplist Lasnamäele…. Lasnamäelt Mustamäele… Jälle tagasi… Laagna kanalis tuleb korraks pähe laul ''Võitja''…
Kuid praegu pole hetk lõbusateks mõteteks… Peab vist peale tegema, muidu kaob sihikindlus ära…

Kesklinn on täiesti umbes autodest… Igas autos istub veelgi uhkem tibi kui eelmises…
Pargin oma auto Viru ringi kõrvale bussipeatusesse… Panen ohutuled peale ja lukustan autouksed seestpoolt… Võtan telefoni välja… asetan ühe kamaka telefoniekraanile… Alustan juba tuttavat protsessi… Bussipeatuse paviljonist tuge otsiv joobes meesterahvas vahib minu tegevust sihikindlalt… Naeratan ja mõtlen endamisi kui väga temal praegu seda triipu vaja oleks…
Sirged triibud tõmbaksid mehe kohe sirgemaks…. Lasen esimese triibu ninna ja pööran pea vasemale.
Minu kõrval seisab sinine kupeemersu mille kõrvalistmel on värvitud ja mukitud neiu. Ta naeratab minule ja saadab lendu kirgliku õhusuudluse… Püüan oma mõtetes selle suudluse kinni ja lasen teisegi triibu endale sõõrmesse….
Jätkan liikumist… Volüüminupp keeraks end justkui ise maha pidevalt… Korrigeerin teda taas…

Peagi pargin end taas tuttava maja ette. Nüüdseks on korteris kõik maha rahunenud…
Väljun… Süda hakkab rinnus lööma… Ma tõesti teen seda?

Minu õnneks väljub trepikojast keegi ja ma jõuan uksele jala vahele panna….
Süda lööb nüüd veelgi tugevamalt… Seda ei ole võimalik kirjeldada…
Koputan… Vaikus… Koputan… Vaikus… Löön rusikaga ukse pihta… Nüüd hakkas elu käima…
Sammud lähenevad uksele ja nüüdseks võin vanduda, et minu südamelööke kuuldakse ise mõnes vanalinna baaris…
Uks avaneb… Pilgud kohtuvad… Ta tunneb mu ära… Seda võib lugeda tema pilgust…
Tõukan ta korterisse ja sulgen ukse…
Esmalt hakkab ta kõva meest mängima… Mängin kaasa… Ta haarab väikese noa ja üritab sellega mind rünnata… Ei poiss… Väikese rüseluse järel saan noa enda haardesse ja surun selle temale vasakusse käsivarde… Karjed… Paanika… Löön ta uimaseks… Vaikus… Rahu…
Selleks ajaks kui ta toibub-olen mina juba eeltöö ära teinud… Tema käed ja jalad on kinni seotud… Suud katab hall teip…
Ma ei hakka midagi ütlema… Sõnad on siin üleliigsed…
Ma võtan käärid ja hakkan tema parema käe väikest sõrme otsast nüsima…  Ta üritab karjuda…
Hall teip neelab endasse kõik tema valukarjed…
Ma olen seda hetke oodanud mitu aastat… Mu näole tekib siiras naeratus…
Ma vahetan käärid suure lihanoa vastu… Sõnagi lausumata asetan selle tema kõrile.
Tema silmis on nüüd hirmu rohkem kui kunagi varem…
Alustan paremalt ja hakkan hästi aeglaselt nuga libistama üle tema kõri… Märkan esimest verenire…
Pööran pilgu kiirelt tagasi tema silmadele. Minu fantaasiates lõppeb tema elu niimoodi, et minu silmad on viimased asjad mida ta siin elus näeb… Kui nuga lõpuks lõppu jõuab-on tema kaelal ühtlane verekiht… Viskan noa maha ja kükitan tema ette. Et näha paremini kuidas elu temast välja voolab…
Tema silmad muutuvad üha uimasemaks… Pilk muutub tuhmiks… Minu naeratav nägu on viimane asi mida ta näeb… Unistused täituvad….
Mõne minuti pärast istun diivanil ja mõtlen mida edasi teha… Mul oli kinnisideeks tema tapmine, kuid ma polnud kordagi mõelnud mida edasi teha… Ainus loogiline mõte mis pähe tuli oli korteri süütamine…  Märkasin riiulis zippo tulemasina bensiini… Pritsisin tema ja diivani korralikult täis…
Ukselt viskasin põleva tiku tema suunas… Kuumalaine lahvatas üle terve toa…
Sulgesin ukse ja lahkusin…
Minu hinge täitis rahulolu…

Ma magasin tol öösel end esimest korda üle pikkade aastate korralikult välja…
Ma teadsin hommikul, et mingil hetkel on mul inimesed ukse taga…
Mind ei huvitanud see…
Ma olin lõpuks saavutanud selle, mida tahtsin… Kättemaksu…
Ma süütasin sigareti ja avasin esimest korda aastate jooksul kardinad…
Maja ees seisis sini-valge Škoda… Ma naeratasin… Ma ei viitsinud isegi süveneda sellesse, et kuidas…
Valasin endale ühe kange koksi ja istusin diivanile…
Ukse pihta kõlas koputus…
Võtsin klaasist suure lonksu mis kõrvetas veidi minu kõri…

''Sisse!''

2 Comments

  1. Kas Makarovil on välja antud mõni raamat? …või oskab keegi soovitada mingisugust pikemat lugemist mis samas võtmes kirjutatud nagu tema lood?

Submit a comment

Massive Presence Website