TUNNISTAJAPINK: Meelis Oidsalu

In NIHILIST LABS

NIHILIST.FM avaldab Kaur Kenderi suletud protsessi materjalid, milles on näha, kuidas kohut peetakse labasel ja pealetükkival viisil, teisi inimlikke seoseid kõrvale või tahaplaanile jättes. Neljandana astub pinki Meelis Oidsalu.

Lugu jätkub 6. veebruaril 2017 kell 10.00,avalikul istungil Liivalaia kohtumajas. Lähme kohale.

__________________
11.mai 2016

Kohtunik: Meelis Oidsalu, jah?

Meelis Oidsalu: Meelis Oidsalu jah.

Kohtunik: Tulge, andke allkiri- Tulge siia mikrofoni taha-

Oidsalu: Peab seisma kogu aeg, jah?

Kohtunik: Teie jutt lindistatakse.

Oidsalu: Ma kissitan silmi, mul on silmapõletik, ma loodan et kohus ei pahanda.

Kohtunik: Teie nimi on Meelis Oidsalu, kus te töötate, millega te tegelete?

Oidsalu:
Olen kaitseministeeriumi asekantsler, kaitseplaneerimise asekantslerina töötan hetkel. Kas ma võin päikseprillid ette panna? 

Kohtunik: Võib küll. Olete teadlik, miks teid täna kohtusse kutsuti?

Oidsalu: Olen küll jah, et siuke protsess käib Kaur Kenderi vastu.

Kohtunik: Olete kirjutisega tutvunud?

Oidsalu: Olen kirjutisega tutvunud, olen arvustanud Eesti Ekspressis, kuupäeva ei mäleta, eelmine aasta millalgi.

Kohtunik: ??

Oidsalu: Ma tegelikult laitsin natukene Kenderit, et ta on veidikene liiga arg, moraliseeriv oma selles tekstis, et ta võtab, ütleme, et see tekst liiga kergelt kutsub esile jälestust ja see moraal on liiga ühene ja paljas seal teoses, et kokkuvõtvalt üks meesterahvas siis andub oma ihadele ja siis lõpuks jõuab oma ettemääratud hukuni, et selline suhteliselt kristlik moraal on sellel tekstil, ma väidaks.

Kohtunik: Kaitse kutsus teid, jah?

Keres: Jah.

Kohtunik: Kaitse küsib siis küsimusi.

Keres: Jah. Ma küsin esmalt selle, et milline on teie kokkupuude kirjandusega, härra Oidsalu?

Oidsalu: Ma olen aktiivselt ise kirjandust loonud, luuletajana aastast 2005, olen Eesti kirjanike liidu liige ja olen aktiivselt tegev ka kultuurikriitikuna, mitte siis ainult kirjanduskriitikas vaid ka teatrikriitikas, filmikriitikas-

Kohtunik: Kultuuriministeeriumis peaksite töötama, mitte kaitseministeeriumis-

Oidsalu: Vaadake, see alati ei ole hea, kui luuletajad riiki valitsevad ja samal ajal luuletajad, et väike siuke erisus võiks vahel olla.

Keres: Aga härra Oidsalu, miks te kirjutasite arvustuse Kenderi teosele?

Oidsalu: Sest kogu see diskussioon selle teose üle paelus mind ja minul ei olnud ka mingisugust eelarvamust, välja arvatud see, mille meediamadin ümber selle oli kujundanud ja ma tahtsin teada, et mis asi see täpsemalt on, minu arust on ilmselgelt tegemist lihtsalt ühe hälbekirjanduse teosega, mitte midagi enamat.

Kohtunik: Hälbekirjandusteoseks?

Oidsalu: No seda transgressiivseks kunstiks, aga see on nii kole, et ma ei tahaks seda kasutada, et tegelikult siuke termin nagu hälbekirjandus on täiesti kasutusel.

Keres: Oskate veel tuua näiteid hälbekirjandusest?

Oidsalu: Noh, siin on ajakirjanduses ka läbi käinud erinevad näited, De Sade-i “120 päeva,” Georges Bataille tekste on eestindatud Hasso Krulli suurepärases tõlkes, “Silma lugu,” seal kogumikus oli veel tekste, mis kirjeldavad suhteliselt selliseid ebatavalisi või ebatraditsioonilisi seksuaalkäitumise ilminguid väga detailselt. No siin olnud diskussiooni ka selle üle, kas Nabokovi “Lolita” on hälbekirjanduse ilming, minu arust ta väga selgelt on seda, eks ole, siuke väga ebatraditsiooniline kiindumus vanema härrasmehe poolt, mis ei ole ühiskonnas aktsepteeritud tervikuna. Aga hälbekirjandus ei pruugi olla muidugi ainult seksuaalperverssustele suunatud, et minu arust seesama Salman Rushdie “Saatanlikud värsi,” eks ole on ka üks selline hälbekirjanduse näide, et see võib olla ka selline religioosne obstsöönsus, mis läheb valitsevate traditsioonide ja tõlgendustega vastuollu.

Keres: Kas te oskate seletada kohtule, mis teie arvamuse järgi või teie kogemuses kultuurikriitikuna, et mida kujutab endast pornograafia?

Oidsalu: No kultuurikriitikuna ma pornograafiat ei ole kritiseerinud ja ei hakka kunagi kritiseerima ka, sest pornograafia on väga selgelt selline funktsionaalne, ütleme toode. Ta on asi, mis on loodud ühel kindlal eesmärgil, mida levitatakse, turundatakse kasumi eesmärgil väga selgetes kanalites väga määratud sihtgruppidele. See on pigem majanduslik nähtus, või füsioloogiline nähtus, millele nagu kultuurikriitikul, kes kirjandusega tegeleb, suurt puutumust ei ole.

Keres: Mhm. Aga kuidas pornograafia erineb kirjandusest?

Oidsalu: Noh, see üks küsimus, seesama küsimus eesmärgistatusest, kui küsida, et mis on ka transgressiivse kunsti eesmärk kui selline, siis sageli ise on see küsimus vildakas kunstiteose kohta, kunstiteosel sageli ei olegi eesmärki. On selliseid esteetika koolkondi, kes väidavad, et kui teosel on mingi funktsionaalne eesmärk, siis ta definitsiooni järgi ei ole kunst. Ka selline hälbeline akt võib olla täiesti eesmärgitu. Lihtsalt on kultuuriline fakt. See esiteks ja teine asi on muidugi see funktsionaalsuse küsimus, et kas ta on allutatud mingisuguse konkreetse funktsiooni teenimisele või mitte, kolmas on ehk see, et kunst alati võimaldab, vähemalt teatud sellist metafoorsust või mingisugust kujundite tekkimist kunstiteose retseptsiooni kaudu. Ja võib-olla minu arust ka oluline, kui rääkida kunstist üldse, siis hästi oluline on ka konteksti ja teksti omavaheline seos.

Ma toon võib-olla ühe näite kujutavast kunstist siin, et näiteks 1917 eksole, me kõik teame Marcel Duchampi seda surematut skulptuuri “Purskkaev,” kus siis kunstnik vedas tegelikult uriinipoti kunstisaali, pani ta poodiumile ja allkirjastas selle. Seda kõik võtsid kui sellist väga revolutsioonilist kunstiakti, mis sest, et seda uriinipotti ennast ei olnud keegi kuidagimoodi pitseerinud ja iga kunstiteose puhul on hästi oluline see kontekst, et kui see paralleel tuua kirjandusmaailma, et kui uriinipoti ümber, all poodiumi ümber oli näitusesaal, siis kirjandusteose ümber on alati kirjandusruum, kui võrdlust tuua, et see autor on siis poodium, tema isik, ja see retseptsioon, kuivõrd seda tajutakse teosena, kas seal on kriitiline mass kultuuris, kes tajub seda teost kunstiteosena, et see siis unustab selle kirjandusruumi seal ümber, et selle paralleeli võiks tuua.

Keres: Okei. Te väitsite seda, et see “Untitled 12” on hälbekirjandus. Mille alusel te väidate, et tegemist on kirjandusega või siis hälbekirjandusega, mis need tunnused on, mis teid selleni järelduseni viis?

Oidsalu: Ma saan aru, et see küsimus on küsitud võrdluses siis puhtalt pornograafilise tekstiga, millega siin koguaeg seda teksti nii öelda võrreldakse, funktsionaalse tekstiga, alustame siis sealt, kus ma lõpetasin. Et tegemist on teosega, mida on kirjutanud tunnustatud kirjanik, eks ole, mis ei ole kuskil ilmunud, netipoodides ei ole keegi sellele peale sattunud, et on üks tunnustatud kirjanik, kellel on oma taak, kes on selgelt väljendanud kunstilist taotlust.

Teiseks on kriitiline mass, ma julgen näidata juba retseptsiooni ka nii-öelda erinevates erialaliitudes nii kirjanike liidu kui ka PEN-klubi avalduse, mis siis tunnustavad seda, et see ongi nii-öelda taies, et see on see konteksti osa, mida tuleb alati tekstiga koos vaadata.

Nüüd see tekst ise ei ole pornograafiline minu arust peamiselt seetõttu, et minu jaoks ta žanriliselt, lisaks hälbekirjandusele või stiililiselt läheb sellisesse musta huumori valdkonda, et seal keeratakse vint nii üle kõikides perverssetes situatsioonides, et ma lihtsalt ei kujuta ette, et kuidas seda saab iseenesest tarbida mingisugusegi pornograafilise tootena ja see huumor on miski, mis pornos täiesti puudub, porno on hästi tõsine teema, ma olen ise ka porno tarbija, küll sellise lubatud porno tarbija nagu paljud meist, aga porno ise välistab igasuguse distantsi või nalja või autori pilgu, mis seal on täiesti olemas, selline üle vindi ja siis lõpuks ka kogu selle loo enda nii-öelda moraalsus, allakäik, mida siis väga ehedalt kujutatakse, see on miski, mis pornos täiesti puudub.

Keres: Kas selles teoses teie arvates on võimalik tuvastada inimlikke seoseid või mingisuguseid inimlikke tunnuseid, inimlikke taustasid?

Oidsalu: Kas me räägime puhtalt lugejana? Ma ei saa aru, kuhu see küsimus sihib, aga ma tunnen kaasa sellele inimesele, et tal on kehvasti elus ja ta üritab oma väga haigel moel sellega hakkama saada. Aga mis tast teeb kirjandusteose, üks asi mis mul nimetamata jäi, on see metafoorne taust ka, et üldse selles hälbekirjanduses, üks liik hälbekirjandust keskendub sellele, et seal keskel on mingi tegelane, kelle tegevuste läbi kirjeldatakse karakteri siseelu või meeleseisundit või sellist üldist olukorda maailmas tervikuna ja seda sageli tehakse, kuna need karakterid on sisult nii tühjad või ammendunult, siis ainuke viis seda teha ongi erinevaid tegusid kirjeldada, ta ongi elanud oma selles hälbumuses, see tegelane ise ja selle Kenderi teksti puhul ongi täpselt nii, et see, mis me seal näeme, on tegelikult mingisuguse meeleseisundi metafoorne kirjeldus ja minu arust saab seal täiesti üldistada seda ka mingisugusele üldisele vaimuseisundile, mis ühiskonnas on, et sul on mingisugune selline kinni jooksmine, mingisugune tardumus ühiskonnas, millest väljapääsuks üritatakse kuidagi veel nii-öelda paanilisemalt käituda nii nagu kogu aeg on käitutud ja siis tahes-tahtmata viib see siis lõpuks täieliku hävinguni.

Keres: Et siis kirjeldatakse inimese seisundit. 

Oidsalu: Nagu ma ütlesin, siis selle teose puhul ongi, läbi tegude, et ta on seest nii tühi, ammendunud, et ainuke viis endaga kontakti saada, ja seda ütleb ka autor seal minu arust täiesti selgelt ühes kohas, näiteks see, et see, kus ta filmib ennast ja vaatab oma tegusid ja autor sedastab, et see on ainuke viis tal tegelikult iseendaga kontakti saada, paljastab selle skeemi ära, kuidas see kujutusviis tervikuna töötab nagu seal tekstis. 

Keres: Te enne ütlesite sellise huvitava asja võib-olla, et Kender jättis teksti veel kuidagi liiga lahjaks, palun seletage seda.

Oidsalu: Mitte nagu liiga lahjaks, aga tema moraalne positsioon või ilkuv vaatajapilk annab väga tunda seal, kui ma seda ausalt öeldes lugesin, siis mulle oli see lausa üllatuseks, et ta väga üheselt distantseerib iseennast autorina kogu sellest jamast, mis ta teeb. Seal ju visatakse väga palju roppu ja musta huumorit selle tüübi ja tema seisundi üle, rohkem mul siin midagi lisada ei ole.

Keres: Mis te ütleksite, härra Oidsalu, on sellel tekstil kirjanduslikku väärtust? 

Oidsalu: Jah, muidugi on.

Kohtunik: Kelle jaoks?

Oidsalu: Lugeja jaoks, ega kellegi teise jaoks ei ole.

Kohtunik: Millise lugeja?

Oidsalu: Üks seisab siin. 

Kohtunik: No olgu, siin ongi läbi käinud kõik, ainukesed lugejad on kirjandusteadlased ja võib-olla pedofiilid, et rohkem nagu ei ole.

Oidsalu: See teine väide vajab tõestust.

Kohtunik: On veel küsimusi?

Keres: Ei, rohkem ei ole. 

Prokurör: Kõige tähtsam küsimus jäi küsimata. Millised omavahelised suhted teil Kenderiga on?

Oidsalu: Kenderiga meie suhtlus on täiesti avalik ja nähtav, see toimub Twitteris peamiselt, ma olen Kenderit näinud elus kaks korda vist, viimane kord kohtusime poolteist aastat tagasi näost näkku, kui see “Sirbi” skandaal oli, siis ma Twitteris asusin Kenderit toetama, kuna kõik teda n.ö tümitasid seal, aga põhimõtteliselt, kuna ma toetasin seda toimetuse vahetust seal Sirbis, ma olen ise pikaaegne “Sirbi” autor olnud, aga rohkem sellist suhtlust pole olnud, väga harva suhtleme. 

Prokurör: Et siis enne “Sirpi” ei olnud mingit suhtlemist?

Oidsalu: Kender ise ei teadnud, kes see Oidsalu siuke on

Kender: Teadis, olin kunagi lugenud, aga ma ei teadnud, et sa kaitseministeeriumis oled

Prokurör: Te ütlesite, et te olete kultuurikriitik, me oleme siin juba rääkinud esmaspäevast saadik sellest hälbekirjandusest ja hälbekunstist kõikvõimalikes variantides, kas te olete selle kunstiliigiga varem ka kokku puutunud?

Oidsalu: Jah, ikka, mõned nimetasin, see Nabokovi “Lolita,” lugesime koolis kohustusliku kirjandusena, üks mu lemmikteoseid on 16 sajandist prantsuse autor Rabelais kelle teos “Gargantua ja Pantagruel” on ka üks selline, näitab tolleaegse ususõdasid sellises väga robustses kastmes, et minu meelest see Kenderi stilistika, kõige esimene paralleel tuligi selle teosega, kus siis väga võigaste ja üle võlli selliste vägivaldsete stseenidega, eriti tolle aja kohta, siis kirjeldatakse seda ühiskonda ja poliitilist mandumist, mis tolleaegses ühiskonnas on. 

Prokurör: Kas Eesti kirjanduses on varem kirjutatud sarnast teost nagu see “U-12” ja me räägime sellest laste võtmes, et noh, me jätame selle muu teose konteksti välja, just kas olete kohanud, kus lapsi, eelkooliealisi on varem nagu niimoodi, kuidas öelda siis, mulle meeldib see väljend “graafiliselt” näidatud vägivalda või seksuaalvägivalda laste kallal, on meil midagi sellist või on see niisugune esimene, mis pani ühiskonnas selle resonantsi tööle? 

Oidsalu: Sellisel kujul on ta esimene jah, aga üks sellise transgressiivse kunstiakti üks mõte või selline võlusid ongi teha midagi sellist, mida varem pole tehtud, et siis ületada mingeid piire, et see on täpselt samamoodi varasemalt kõik, lääne kirjanduses ka mingid kohtuprotsessid, eks ole, mis on toimunud on eks ole selle pretsedendipõhiselt

Kohtunik: Milles see võlu seisneb selle kirjanduse puhul ma ei saa aru?

Oidsalu: Miks peab mingi võlu üldse olema?

Kohtunik: te ütlesite et võlu on noh-

Oidsalu: Selle teose üllitaja või kunstniku enda jaoks, või see erutus niimoodi, ärme räägi selles mõttes võludest

Kohtunik: Teie ütlesite-

Oidsalu: Ma täpsustasin, mida ma silmas pidasin.

Prokurör: See on siis midagi sellist, mida keegi ei ole varem söandanud teha, et siis saab nagu pildile?

Oidsalu: Jah, pildil olek- kui küsida, et kui paljud kunstnikud, ka kuulsad kunstnikud on sellised, kes ei tahaks olla pildil-

Kender: Sa ei taha?

Oidsalu: Praegu mitte vist jah, aga tähelepanu on kultuuris üks väga oluline selline faktor.

Prokurör: Eriti, kas see on seotud selle, n.ö hälbekunstiga kui popkultuuri osa, et on oluline see, et on oluline see ??löömine sinna juurde, või see, et ma tunnen enda seest, et palang tuleb, mul ei ole seda kuhugi panna, ma panen selle paberile?

Oidsalu: Kender võib ise rääkida-

Prokurör: Ei, ma küsin teie käest, Kenderil-

Oidsalu: Enda looja kogemust öeldes, et võib olla mõlemat pidi, et võib olla teadlik manipulatsioon, mis on ka täiesti aktsepteeritud loomeviis ja võib olla ka romantiline palang, et tuleb vaim peale, ilmutatakse midagi ja panen kirja.

Prokurör: Nii, siis mul on niisuke küsimus, et mul on siin kõrval spikker teie artiklile, et kas neid- me rääkisime sellest “U-12”st, et seksuaalseid situatsioone, tegelikult terve see teos on selle peale üles ehitatud, ühest situatsioonist teise nagu te ütlesite, et muud väljundit sellel õnnetul tegelasele ei ole, kui et ainuke viis on läbi tegude. Kuidas nende tegude kirjeldus, kuidas te seda kirjeldaksite, kuidas need teod on edasi antud, milliseid viise kasutades?

Oidsalu: See ongi selline üle võlli ja väga mahlakas stiil, mingit dokumenteerimist seal ei käi, seal vajutatakse pedaal põhja ja võetakse ka sellelt pornograafiliselt n.ö stseenilt ta usutavus sellega ära, et antakse täiega hagu. Ma nimetaksin seda jah selliseks üle-võlli stiiliks, millest tekibki selline metafoorsus ja distants kogu sellest olukorrast-

Kohtunik: Sõna mahlakas, milles see mahlakus seisneb siin?

Oidsalu: Ma praegu ei pakuks mingit täpsemat definitsiooni.

Kohtunik: Teie kui lugeja, milles see mahlakus seisneb?

Oidsalu: No ma mõtlengi mingisuguste olukordade üle võlli-

Kohtunik: Sellest ma saan aru-

Oidsalu: Te võite sealt lugeda, seal kus-

Kohtunik: Aga mahlakus, kuidas sellest aru saada-

Oidsalu: Ma ei tea, mulle tundub, et mu kallal noritakse praegu- 

Kohtunik: Mahlakas- 

Oidsalu: Pean ma vastama sellele?

Keres:
Loomulikult peab

Kohtunik: Ma saan aru, et teie jaoks on see mahlakas-

Oidsalu: Nagu ma kirjeldasin juba ta meenutab seda Rabelais’i “Gargantua ja Pantagruel”-i, samamoodi üle võlli sellised olukordade kirjeldused, mis lähevad selgelt üle selle lävendi, mida oleks vaja näiteks pornograafilise huvi teenindamiseks.

Kohtunik: Sellest ma saan aru, aga see mahlakus-

Prokurör: Kas see on seotud näiteks, ma proovin teid aidata, kuna ma olen pidanud ka seoses oma tööga üle keskmise, isegi meeste puhul (mahehäälselt) vaatama pornofilme. Ma proovin teid aidata. Kas see võiks siis olla mingites kirjeldustes, see mahlakus?

Oidsalu: Miks me siia mahlakusse nüüd kinni jääme ma ei saa aru.

Prokurör: Ma tahan ikka sellest kirjeldusest, ma ei saa sellest kirjeldusest ei üle ega ümber, et-

Oidsalu: No ma toon selle ühe konkreetse lõigu välja sealt mul ei ole endal seda artiklit kaasas,

Prokurör: Aa, ma näen seda, aga ma ei tea

Oidsalu: Ja siis on üks homoerootiline seik ka, –

Prokurör: Te olete jaa, meeste vahelised armastusseigad, mahlakas kujundlikus, et see on jah seotud nüüd sellega, milles ei ole süüdistuse osa esitatud, eks. Meil on esitatud just selles, mis kirjeldab laste suhtes toime pandud.

Oidsalu: Ja mina pean silmas teksti tervikuna, eks ole, ma ei lugenud, ei otsinud eraldi välja laste kohta käivaid eraldi lõike, mul vastav huvi puudub.

Prokurör: Ma vaatan nüüd veel, aa, jajah. Nii, te märkisite ära, et noh, kirjandusteoseks teeb selle sees, et tunnustatud kirjanik selle kirjutab ja siis et seal peab kunstiline taotlus olema, et on ta kontekstipõhine, olemas autori pilk ja metafoorne taust. Kas selle sisse ei ole võimalik peita siis pornograafiat? Mitte peita, vaid oletame, et hulga kirjanduskriitikuid arutab, et oh sa püha püss, vot on alles teos, aga tegelikult, no, kirjanik, kes teemat valdab, paneb sinna paar metafoori ja tegelikult on meil tegemist pornoteosega. Kas kirjandusteos välistab pornograafilise teose?

Oidsalu: Ma ei oska sellele küsimusele vastata, nagu öeldud ma ei ole lasteporno ekspert. 

Prokurör: Ei ma ei küsinud laste kohta, seekord. 

Oidsalu: Ma isegi ei spekuleeriks sel teemal. 

Prokurör: Siis, et te ütlesite, et te saate aru, et tegemist on tegelase sellise, et tegelane on pornosõltlane, kuidas see on edasi antud, et tegemist on pornosõltlasega, kas see on usutavalt-

Oidsalu: Kasvõi see sama fakt, et kuidas ta iseenda tegusid obsessiivselt lindistab ja hiljem üle vaatab, see on seal väga selgelt välja toodud. 

Prokurör: See teadmine põhineb teil millel?

Oidsalu: Saab põhineda ainult tekstil, mida ma lugesin-

Prokurör: Või mingisugusel elukogemuse teadmisel, mitte-

Oidsalu: Ja, mina pornosõltlane ei ole, täitsa mõistlikult tarbin.

Prokurör: Ei, ma ei pidand üldse seda silmas, et ärge võtke isiklikult 

Oidsalu: ma lihtsalt ei kujuta ette, mismoodi selle inimese vaimuseisundit muudmoodi kirjeldada. 

Prokurör: Et tundub täitsa tõenäoline- 

Oidsalu: Luuletusi ta seal ei kirjuta.

Prokurör: Siin küsis kaitsja, et kas on mingisugune kirjanduslik väärtus, sellest oleme hästi aru saanud, et keelt on hästi kasutatud, metafoore on kasutatud, kas siin mingi kunstiline või ühiskondlik väärtus ka on, mitte et see oleks oluline, aga lihtsalt põnev.

Keres: Oluline ka, kahtlemata, ülehomme jõuame selleni.

Oidsalu: Ühiskondlikku väärtust nagu paljude asjade puhul, otsustab ajalugu ja seda sõltumata sellest, kas Kender süüdi mõistetakse või mitte, ma arvan, et seda teksti saatust ja retseptsiooni, pigem annab nagu hoogu juurde, ma arvan, et sellest saab kultustekst kui kirjanik kinni läheb, aga see on kokkuleppe küsimus, mina ei ole ühiskond. Mina esitan nagu alati, arvamuste paljusust, ka kriitikas on inimesi, kes ütlevad, et see on obstsöönsus ja selle eest tulebki karistada, on teised, kes ütlevad, et võtame asja rahulikult ja mõtleme kõigepealt, mis üldse kultuur ja kunst on ja mille peale tasub erutada ja mille peale mitte. See on kokkulepe küsimus.

Prokurör:
aga siis, kas seesama hälbekirjandus, noh, on ju muutunud ajas ja ruumis, on nii, või ei ole?

Oidsalu: Tal on erinevaid vorme, jah. Kui võtta nüüd täpselt, kui sa võtad 16 sajandist raamatu ja sa loed praegust teksti ja tekib mingi paralleel, kindlasti muutub. 

Prokurör: Ütleme, kui sellist asja on täna esimest korda sellisel viisil kajastatud kirjanduses, kas siis ei ole seda ohtu, et see võib saada tavapäraseks, igapäevaseks ja lõpuks lööme kõik käega, ütleme, et ah, las ta olla. 

Oidsalu: Ma oleks sellega isegi nõus, kui ta tõesti oleks esimest korda kirjanduses, eks ole, et maailmakirjanduses on palju jäledamaid näited.

Prokurör: Ma pean silmas lapsi.

Oidsalu: Ma pean ka silmas lapsi, võtke seesama De Sade ja vaadake seda ja ka ilmselt ei järgnenud ühiskonnas tohutut pedofiilia legaliseerimist või siis pigem ongi ajaloo näide selle kohta, kuidas sellised aktid jäävadki nii-öelda ise ka hälbeks, et nad ei too kaasa mingisuguse hälbekäitumise normaliseerumist, seda kogemust võiks ka uurida. 

Prokurör: Nii. Ma vaatan. Vist ei ole rohkem, varsti võime hakata ise kõik hakate loenguid pidama sel teemal.

Kohtunik: Ei ole rohkem küsimusi?

Keres: Üks on mul. Härra Oidsalu, kas te olete kunagi puutunud kokku sellise pornoteosega, kus tootja oleks üritanud pornot muidu mitte-pornograafilise teose sisse peita?

Oidsalu: Ei ole. Ma ei oska muud öelda selle peale. 

Kohtunik: EI ole rohkem küsimusi? 

Keres: Ei. 

Kohtunik: Siis on tänaseks kõik.

3 Comments

  1. cool et tekste üles panete a paluks veidi selgemat dokumenteerimist, ühti ei saa aru mõnest lausest. nt “varsti võime hakata ise kõik hakate loenguid pidama sel teemal.” muidu kummardus.

    • Ilmselt on kirja pandud sõna sõnalt, täpselt nii nagu inimene rääkinud on.
      Kui kunagi kohtu all oled olnud siis tead, et prokurör sahmibki oma paberitega ja kogeleb poolikuid lauseid samal ajal kui mõtleb kuidas mingit sitta keerata.

Submit a comment

Massive Presence Website