Tundmatuse lõpp ●□

In POPNIHILISM

Ma kõndisin trepist alla. Ma seiskusin, see tungis minusse. Tuli ei kusagilt. See lihtsalt tungis, ilma luba küsimata. See oli võõras, aga sobis mu kehaga, mu hinge ja vaimuga. Ta muutis mind, ta muutis mind külmaks ja tumedaks. Minust kadus naer, värvilisus ja emotsioon. Tegin mis pähe tuli. Kunagi ei kõhelnud enda otsustes.

Ma sammusin trepist alla, mul ununes kuhu minema pidin. Jõudsin maja ette, süütasin toas valmis keeratud jono. Tõmbasin selle rahulikult keset Lasnamäe rajooni ära. Köhatasin, panin päikseprillid ette, klapid pähe ja kõndisin teadmatusesse. Möödusin kauplustest, möödusin majadest. Kell hakkas juba neli saama. Ma läksin istusin keset parki, vaatasin kuidas autod mööduvad. Kuidas tänapäeva inimesed hakkavad vaikselt kaduma ja liikvele tulevad juba sellised veits teise eluga kodanikud. Ma ei kartnud. Mina ei torgi neid, nemad ei torgi mind.

Kavatsesin tänase õhtu raisata kõndimisele. Käia need kohad läbi, kus varem pole käinud. Sammusin lihtsalt sinna kuhu pea juhatas. Jõudsin kuskile majade vahele. Seal kuskil keldris käis mingi muusika. See kostus mu kõrvaklappidest läbi. See kostus mu mustast hingest läbi. Ma olin selleks ajaks selgeks saanud, natuke oli veel midagi sees. Eemaldasin endalt ühe kõrvaklapi, kuulasin. Sealt tuli karjumine ja ropendamine. Mul oli suht pohhui. Ma läksin koputasin uksele. Mul oli raha, polnud probleemi mingi vend siin revolvrist maha lasta või nuga anda. Uksel oli luuk, peale koputamist see avati. Ma kergitasin kulmu ja tõmbasin taskust kolm 500€ välja. Mulle naeratati ja tehti uks lahti. Mul ei olnud mingisugust tuju. Ma lihtsalt vaatasin ringi. Nägin mingeid ruume, kus inimesed seisid ees. Ma kõndisin nendest mööda. Tundsin, kuidas see hommikune tunne minus võimust võtab. Ma eemaldasin endalt kõrvaklapid ja panin need tagi sisetasku. Telefoni panin vibreerimise peale ja poetasin tasku. Ma lihtsalt läksin sinna kus oli kõige rohkem inimesi. Istusin keset tuba mingite suvaliste kõrvale. Prillid endiselt ees. Mul oli pohhui, mis minust arvati. Siis hakati kaarte raha peale mängima. Inimesed olid panused teinud, kes viskas mingi gripi lauale, kes 50€ kes viskas peotäis kahe euriseid. Panuseid oli erinevaid. Ma võtsin kellegi klaasi ja panin keset lauda. Panin oma viiesajase keset lauda, et panustada ka sinna lambisesse mängu. Lõpuks me jäime viiki selle vennaga. Sain gripi endale, sest see vend teeb teisi asju. Mõtlesin, et pohhui, proovin järgi. Panin asjad ka kõrvaklappide juurde sisetasku. Läksin kuskile leti äärde, keerasin oma teise viiesajase rulli ja tõmbasin selle asja ära. Sellest ühest korrast sai teine kord, siis kolmas kord. Kui hommikul ärkasin kuskil pargis. Mul polnud raha, telefoni, isegi kõrvaklappe polnud.
Nüüd saan aru, mis see tunne oli.

Submit a comment

Massive Presence Website