tuli, vesi, maa, õhk

In 50HALLIVARJU

“Ma vajun su peale nagu meri, lained löövad kokku
su pea kohal, ma haaran su
endasse ja lasen sul uppuda.”

Niimoodi armusin ma vette ja õhku, ilma, et oleksin teadnud, kui saatuslikult mõjub see tulele ja maale. Trotsiv igatsus küünistab mind ka aasta pärast loodusõnnelikkuse tormilist kohtumist. Ma pole veel tornaadode ja orkaanide hinge-elu tunda saanud, aga aina enam võlub mind neil päevil nüüd igasugune vesi. Ma otsin vee lähedalt jahutust oma ennastsütitavale tulele, mis süttib siiski üsna kergesti. Kuigi mitte kunagi enam nii kergesti, kui kunagi.

Järeleaitamistunnid armastuses

Vihm teeb mu alati
kaitsetuks
ja tuul kustutab
mu väikese tule

Kus sa oled
mu aguliromantika
mu prantsuseafäär

Kus sa iseendaga oled
et julged mind
üksinda tänavale jätta?

Amfiinijoobes Mustamäelt
Pärnu maanteele sind otsides
korjab mu üles vaid loll taksojuht
kas ta ei tea
ma otsin sind
nagu otsiks surma

Olen liialt leekides
et surra su vette
seega põlen su tuulest
ja kustutan vihma

Riskin päiksepaistelise päevaga, lubades endale, nagu ikka, rohkem, kui saaksin. Istudes välikohvikus, valmis silmapilgutusetagi kallama oma oma südamevangistuse ükskõik, kelle ükskõik, millisesse tee- või õlleklaasi, viinapitsi või kohvitassi, sest MIDA, mida on mul siin elus üldse kaotada, kui mul pole mitte midagi? Mitte midagi peale igavikuliste hetkede, kuigi ma tunnistan.. mõnest hetkest olen liiga kaua kinni hoidnud. Olen mõne hetke voolinud ja vägistanud, rüvetanud ja minetanud – ja seda kõike u s k u m a t u s e s t igavikulisuse võimalikkusest.

Me avame ja sulgeme teineteise uksi
vaatame üksteise akendest sisse
või välja tõusvat
veel parem loojuvat Päikest

Sinu ärklihingest näen juuliöist tähistaevast
ning korraga hoiab mind su pilk
kui suveöögi kainena ja purjunult
elusana ja surnuna
metsa sees ja linna keskel
kui ainult vaatan taevasse

Sind unustada pole võimalik
seda ust ei ole suletud

Miks muidu mind nii tihti
üles vaatamas maad unustamas leitud

Ja ma olen iga kell valmis lahti laskma. Iga kell – juba aasta aega, iga kell! Olen valmis, iga kell, jumala eest, lahti laskma! Miks see juba mu küljest ära ei kuku? Kui pohui peab olema, kui pohui saab olla? Poisid pakuvad hommikusöögiks jointi ja siin ma end leian – keset palavat, ikka veel õhkuvat suvekuuma, nagu midagi poleks vahepeal muutunud. Lilla paber – Jimmy Choo esimene parfüüm, ümbrik – Dior, Hypnotic Poison, must marker ja väriseval käel read pirukakohvikust:

mitte armastada sind

jätsin täna öösel tellise
su aknasse viskamata
loodan veel ikka
kainele mõistusele
kuigi täna segatud rummid on armutud
kopli näff kurku kriipimas
ma kusen maailmale
sillalt kaarega peale!

ja ma olen naine!
ropp tüdruk, kes su maailma ei mahu
suren armastuse käte vahel
põlen depressioonis
igal aastal rohud kangemad
uni on surnutele
aga kurat, sinu puhul ma
tõesti ei tea

sured või väldid tuld
mis sind elus hoiab

mitte armastada sind
sa loll
sest mu tunnetel on briljantide hind
mitte armastada sind!
terve maailma ees
võin mängida lolli
sest narr teab tõde
löö uks pauguga kinni
või kannata mu nõidust
mis hoiab su kätt
nagu patsiendil koomas

niiet paipoiss köidikud lõika
seisa oma hinge eest
või matan su maha
ja musta roosi põõsas su haual
väetatud mu südameverega

 

Aga järsku seisab hoopis uus koorepea mu trepikojas. Puhas vesi. Ka tema silmad säravad poisikese elurõõmu. Põlvist läheb nõrgaks. Olgu. Ma tulen täna sinuga, voolan sinuga kaasa. Täna ma lasen igavikul kesta, ilma kummitava eilse või lootusteta homseta.

Harjumusest kedagi armastada
jäin armuma luuletajasse
kuigi see rumal inerts vaid
mis hoidis mu rüpes üht
ammuunustatud mälestust
igavikulisest
lõplikust
lootusest õnnele
mida otsivad kõik ja
millele ei vannu alla keegi

kunagi

Submit a comment

Massive Presence Website