TULEVIK KUULUB TÖÖLE MIS ON MÕTESTATUD

In NIHILIST LABS

Sissejuhatus

 

Kuni viimase ajani on miljonite meie elu õitsenud niimodi, millest eelnevad generatsioonid ainult und näha võisid. Ma ei viita nendele, kes omavad uhkeid mõisaid, jahte ja kes ostavad poliitilist võimu – ma pean silmas elu millele saad ise anda suuna ja omada enda jõukuse allikaid.

Selline autonoomia ja omandus on tuntud kui ka Ameerika Unelm: jääva väärtuse loomine, tehes tööd millest hoolid, iseenda seatud tingimustel.

Me saavutasime sellise külluseajastu ilma Ivy League hariduse eeliste või päranduseta. Teisisõnu, laialdane küllus ei tekkinud mitte privileegidest, geeniusest või õnnest, vaid rikkalikest võimalustest.

Süsteem ise andis miljonitele need võimalused, millest nad kinni haarasid ja ära kasutasid.

Kerime loo kiiresti edasi tänasesse päeva ja leiame, et asjaolud on teistsugused: viimase aja külluslikud võimalused on muutunud vaid mälestusteks. Me kõik tajume seda, aga me ei tea kuidas seda võimaluste vaesust – mitte ainult toimetulekuks, vaid ka enese töö ja tulemuste omamise probleemi lahendada.

Preaguse korra kaitsjad väidavad, et see langus on vaid ajutine ja et mõõdukate reformidega suudame parandada, selle, mis katki on.

Kuid nende mahasalgamine ei muuda reaalsust, et palgad on olnud viimaste kümnendite jooksul arenguseisakus, samalajal, kui rikkuse ebavõrdsus on kõrgustesse tõusnud. Ma ei hakka teid igava statistikaga tüütama, aga igaüks, kes jälgib töö osakaalu majanduses, sissetulekut mis on kohandatud inflatsiooniga või ebavõrdsuse muid mõõdupuid, saab aru, et tegemist ei ole ajutise raske ajaga majanduses: süsteem ise on katki.

Isegi kaitsjad ei eita automatiseerimise üleilmset mõju inimtööle või jätkuvat nõudluse kasvu maakera ressurssidele, olukorras, kus ligikaudu 7 miljardit inimest tahavad endale lubada keskklassi tasemel energia, toidu, peavarju ja transpordi tarbimist.
Optimistid väidavad, et päikese-energiast toodetud elekter on lähitulevikus praktiliselt tasuta, kõigi jaoks, aga see ei tähenda seda, et ookeanid, mis on elust tühjaks kärbitud maagiliselt taastuvad või, et puud mis on loomasööda kasvatamiseks maha võetud, saab asendada tehislikega. See, et keeldutakse tunnistamast meie planetaarseid limiite ei muuda nende olemasolu.

Automatsioon – tarkvara, robotid ja tehisintellekt – asendab enneolematu kiirusega inimtööd kõikjal – mitte ainult väheseid oskusi vajavatel töökohtadel. Nagu tehnoloogia visionäär Marc Andreessen kuulsusrikkalt tõdes, et tarkvara ’’sööb maailma’’. Lähemalt selgitades, tarkvara sööb palgatööd igapäev üha suuremate ja suuremate ampsudega.

Meile räägitakse, et selline töö hävimine viib paratamatult töö-vabasse Utoopiasse, kus kõik on kinni makstud robotite ja tarkvara omanike poolt. Aga kui asjale matemaatiliselt läheneda – mida me teeme esimeses peatükis – siis avastame, et see on täiesti alusetu mõttetus, täielik maagiline mõtlemine. Mitte ükski soovmõtleja, kes kuulutab garanteeritud sissetuleku imesid, kõigile, töö-vabas ühiskonnas, pole isegi mitte rasvakriitidega suutnud joonistada, kust see raha tegeliku maailma allikatest, nagu näiteks korporatsioonide kasumid ja maksulaekumised, tuleb.

Kui rääkida meie sotsio-majandusliku olukorra arusaamisest, siis oleme nagu kalad: me ei suuda ette kujutada ühtegi teist süsteemi välja arvatud, see milles ise eksisteerime. Me ainuüksi ei arva, et see on ainuke süsteem, vaid ka, et see on parim süsteem: mis iganes ka ei ole selle vead, on see siiamaani hästi töötanud ja töötab hästi ka tulevikus.

See on demonstratiivselt vale. Meie süsteem on ajalooline prügimägi: jupid ja tükid, siit ja sealt, et üle elada katkud, sõjad ja revolutsioonid. Selleasemel, et aastasadade jooksul süsteem perfektsuseni viia. Kui nüüd kaine mõistusega vaadata seda sasipundart, ei tundu see üldse loogiline. Süsteem ei ole planeeritud olema sidus ja kooskõlaline, ime pole siis, et see on seosetu. Kuidas muudmoodi see olla saakski?

Praegune süsteem baseerub viiel põhimõttel, mis meie arvates on nagu sotsio-ökonoomiline gravitasioon i.e. need on isseenesest mõistetavalt tõesed fakid:

  • Raha, mis on loodud pankade poolt, tilgub vaikselt alla, et luua tööd ja rikkust kõigile
  • Tehnoloogia areng loob alati juurde rohkem töökohti, kui automatsioon kaotab
  • Tsentralisatsioon on lahendus suuremõõtmelistele majanduslikele probleemidele
  • Suurendades võlga ja tarbimist (i.e. majanduskasv) on tee jõukusesse
  • Isikliku kasumi maksimaliseerimine organiseerib majanduse kõigi heaks

Kui neid väiteid kaine pilguga vaadelda, selgub, et tegemist on järjekordse soovmõtlemisega. Kõik viis on ümberlükatud. Selleasemel, et olla kooskõlas süsteemi alustaladeks, lisab iga väide vaid rohkem seosetust. Selleasemel, et olla lahendus, on iga väide toksiline probleem, mis veelgi murendab süsteemi seestpoolt.

Mida see süsteemiviga meile, kui indiviididele ja majapidamistele tähendab? Alustuseks, tähendab see seda, et igaüks, kes tahab paremat tulevikku nii endale, kui lähedastele, peab haarama oma saatuse sarvist, rohkem, kui eales varem.

Aga süsteemis töötamine, oma individuaalse heaolu parandamiseks ei ole enam piisav. Isegi need vähesed, kes saavad endale osta paradiisisaari, avastavad üsna pea, et praeguse süsteemi tagajärjed mõjutavad meid kõiki. Siis kui ookeanitest kaob elu, kaob see kõigi, mitte ainult vaeste jaoks.

Tõeline lahendus on ilmselge, kas pole? Me vajame uut süsteemi. Me kõik tajume seda, aga ei tea kust alustada. Alustame lihtsa küsimusega: Mis saaks siis, kui me saame vajutada reset nuppu, viisidele, kuidas me loome raha, tööd, kaubandust ja ühiskonda? Kui me saaksime alustada nullist, mida me ehitaksime? See ei ole jõude/tühi küsimus, sest praeguse aja tehnoloogia võimaldab meil vajutada seda reset nuppu ja organiseerida rahaloome, töö, kaubandus ja ühiskond uut moodi.

Kui me paneme endale eesmärgiks luua süsteem, mis pakub igaühele võimaluse kontrollida oma jõukuse allikaid, milline see süsteem välja näeks?

Kui see on küsimus, mis sind huvitab (ja kui see ei huvita meid kõiki, siis oleme suures jamas), siis loe edasi. See raamat laotab laiali täieliku, kõikehõlmava globaalse süsteem-lahenduse.

Selle võti pole mingi saladus: tuleb mõista, kuidas süsteemid toimivad.

Süsteemidel on sisendid, reeglid ja väljundid. Kui me sööme ainult kummikomme ja kunagi trenni ei tee, siis me jääme haigeks, kuna meie keha on süsteem:
Kummikommid + ei tee trenni = Halb tervis ja hiljem surm

Lihtne!

Sarnaselt ei paku meie praegune majanduslik/sotsiaalne/poliitiline süsteem loodetud majanduslikke/sotsiaalseid/poliitilisi tulemusi.

Parafraseerides üht tuntud hulluse definitsiooni: ’’Hullus on see, kui ootad samade sisendite sisestamisel erinevaid tulemusi.’’ Teist värvi kummikommide eelistamine ja diivani ümber tõstmine ei muuda lõpptulemust (surm).

Aga sellegi poolest, kõik reformid mida pakutakse, on just sedalaadi teist värvi kummikommide eelistamine lootuses, et see väike muutus muudab fundamentaalselt meie tervislikku seisundit.

Me vajame täiesti uut süsteemi, kui tahame väljundi muuta ebavõrdsusest, ebakindlusest ja vaesusest, võimalusteks kindlale tööle ja õitsengule.

Selle uue süsteemi eelduseks ei ole vana süsteemi minemalöömine, ega olemasoleva parandamine. See uus süsteem ühendab olemasolevad tehnoloogiad ja sotsiaalsed innovatsioonid, mida me kõik mõistame. Uus süsteem ei ole utoopia; see on täiesti praktiline. Me näeme sarnasete süsteemide võrseid igapäevaselt meie ümber.

Me ei taha jätkata ebaõnnestumisi, muutes kummikommide värve ja mõtiskledes miks küll tulemus ei muutu. Muuda süsteemi ja tulemusteks on:

  • Autonoomia
  • Võimalused
  • Kindel töö
  • Jõukuse allikate omand 

On üks planeeti-muutev erinevus meie praeguse süsteemi ja siin kirjeldatava süsteemi vahel. Praegune süsteem on ülalt-alla, et midagi muuta, peab sul olema rikkust ja/või poliitilist võimu (mida saab raha eest osta). Indiviid on sellises süsteemis täiesti jõuetu; hääli küll loetakse aga ülalt-alla võimustruktuur säilib.

Järgnevatel lehekülgedel kirjeldatavas süsteemis, on igal indiviidil jõud muuta süsteemi enese ja kõigi teiste süsteemis osalejate jaoks paremaks. Püramiidi tipus olemine ei ole enam võimu eelduseks. Kõik, kes on praeguses asetuses jõuetud on uues süsteemis volitatud. Volitatud, mitte ainult ennast ja oma perekonda parandama, vaid seeläbi ka laiemat kogukonda ja läbi selle ka üldisemalt inimkonda paremaks muutma

Mu raamat võtab selle globaalse väljakutse omaks suure karu-kallistusega, mis murrab ideoloogilise žargooni ahelad ja vabastab meid kaardistama praktilise teekonna radikaalselt kasuliku tuleviku suunas. Mida me ikka veel ootame?

 

6 Comments

  1. vaikselt tuleb.
    natuke tasuta haridust, meditsiini, ühistransporti.
    lisandub tasuta toit, riided, eluase. inimõigused laienevad õigusele Eksisteerida ning mingil hetkel me ei räägi enam inimõigustest vaid eluõigustest. elusoleva õigus elule.
    universal respect of all life

  2. Allikas on siis:

    “A Radically Beneficial World: Automation, Technology and Creating Jobs for All: The Future Belongs to Work That Is Meaningful Kindle Edition”, autor Charles Hugh Smith. Aitäh tõlkimast! 🙂

    Veidi pikemat juppi tema raamatust saab lugeda siin:

    http://www.oftwominds.com/ARBW.html

    Olen autori lühikokkuvõttega vägagi nõus, aga tema raamatut pole ma lugenud. Siiski sooviksin välja tuua mõnesid asju, mida tema öeldus rõhutada sooviks, või millele vastu vaielda sooviks.

    > That systems can be broken down into inputs, rules and outputs that have
    > nothing to do with our beliefs about their goodness or efficacy was a revelation.
    > Simply put, systems succeed or fail independently of our ideological convictions
    > about the system.

    Selle väitega olen vägagi nõus.

    > As Meadows points out, systems are often counter-intuitive: we intend them to yield
    > a specific output, but the rules and inputs we choose may yield a completely
    > different output than we expected. Add in a failure to imagine a world
    > different from the one we inhabit, and it’s no wonder our systems are self-destructing.

    Kah vägagi nõus.

    > Capitalism’s core function is to generate profit and expand capital.
    > Creating jobs is not the core purpose of capitalism, nor is it
    > the government’s core purpose. We take it for granted that
    > employment will expand as a secondary effect of capital and the state
    > (i.e. government) pursuing their core purposes, but
    > in the digital global economy, this can no longer be taken for granted

    Nõus.

    > Automation is not an option that can be rejected in favor of business as usual.
    > As we shall see in a moment, automation is the inescapable result
    > of structural forces that only grow stronger. Chief among these
    > is the rising cost of human labor not just in developed countries,
    > but everywhere.

    Üldiselt jah, aga siin punktis tahaks ma hüpata kaugemale tulevikku, tööturu probleemidest viuh mööda.

    Jätkuvalt on võimalus valida, millist automaatikat luua – kas luua glorifitseeritud kalkulaatoreid ja hoida inimene “in the loop”, või luua midagi inimesega võrdset, autonoomset ja arenguvõimelist (luua tugev AI).

    Olukorras, kus ülivõimekate kalkulaatoritega on lahendatud kõik olmeprobleemid, ei jää tugeva AI loomiseks tingimata väga mitmeid suuri motivaatoreid. Nimetada oskan vaid kahte: sõjalise eelise taotlemine (võime rünnata teiste loodud vähem nutikaid süsteeme) või teaduslik uudishimu.

    Olen veendunud, et parem kui selle arengusammuni ei vii see esimene neist kahest motivaatorist. Nüüd aga tagasi jutu juurde.

    > The most obvious problem with this solution to mass unemployment
    > is the math doesn’t work: the owners of robots and software cannot make
    > enough profit to pay the staggering costs of a guaranteed minimum income
    > distributed to tens of millions of jobless households.

    Autor võtab siin natuke pikaldaselt ja kammitsetult hoogu – kui minna probleemi lahendama Basic Income meetodil, siis seda ei lahendatakse jätmata rahandust pühaks ja puutumatuks. BI katsetused võivad toimuda tänastes oludes, aga BI globaalne rakendamine ei saa olema mingi nurgapoes käimise projekt. See saaks vältimatult olema suur- ja süvaprojekt.

    > This fantasy overlooks the reality that communities that are given free housing,
    > food and healthcare are breeding grounds for self-destructive pathologies,
    > depression, ill-health and unhappiness. The public intellectuals who espouse
    > the fantasy of creative leisure base their vision of Utopia on their own peer group,
    > the most educated, most motivated, most accomplished and most ambitious 1%
    > of the workforce. Most people are not able to sustain purpose and meaning
    > outside a work environment that provides meaningful social roles.

    Siinkohal autor alahindab inimesi. Ma ei saa talle pahaks panna, kõik teevad vigu. Aga inimesed on kohanemisvõimelised, ja kohaneksid ka sellega. Eriti peale kasvavad uued põlvkonnad.

    > Work is the foundation of purpose and positive social roles; leisure and consumption are not.

    Ei suuda ei nõustuda ega vastu vaielda. Arvan et töö on sotsiaalsete rollide jaoks olulisem, aga mäng on samuti. Ei ole nii, et mäng on laste monopol ja töö täiskasvanute oma, mõlemad vajavad mõlemaid. Kas töötuks jäänud AI-põhine droon, kes pensionipõlves aurumootoreid ehitab, teeb tööd või mängib? 😀

    > Though we think of poverty in material terms, the deeper loss when jobs disappear
    > is the loss of positive social roles, purpose and meaning – not just a reason
    > to get up in the morning, but a reason to contribute.

    IMHO, siin teeb autor vea ja eksib omaenda eelnevas soovitatud põhimõtte vastu, et süsteemide üle ei tohi kohut mõista ideoloogia istmelt. Ometi ta teeb seda natuke ise. Nii ei ole hea. Aga, point taken, edasi…

    > Growth Is Not a Sustainable or Positive Model

    Sellele pealkirjale ei oska muud kui jah (no shit), juurde lisada. Kahju et sääraseid asju igaks juhuks kirja panema peab, aga hea et kirja pandud sai.

    ————– aga ————-

    Aga kuidas autor neid lahendada pakub, ma ei tea. Näh. Sellest rääkida oleks põnev.

    Kuidas mina neid lahedaksin? Ma teeks kas:

    – Süsteemi, kus “raha” (mitte see tavaline, seetõttu jutumärgid) automaatselt tekib inimeste kätte ilma riigi ega asutuste osaluseta (detsentraliseeritud bitcoini laadne süsteem?). Igaühe kätte sama kogus ja inimesed siis hääletavad oma rahaga erinevate teenusepakkujate vahel, ja välja antud raha inflatsioneerub tsükli lõpus väga kiirelt ära ( piltlikult on maksevahendiks süüdatud süütenöör, mis ei oma akumulatsiooni potentsiaali ). (Ma olen teadlik, et mõistlik majandusteadlane leiab 17 eri viisi, kuidas minu idee käpuli käiks, aga ma arvan et see oleks parem kui Nõukogude plaanimajandus.)

    – Vanamoodsa anarho-kommunistliku variandi, kus tarbija põhjendab tootjale oma vajadust ja saab toodangu tasuta, käies vajadusel tootja tarnijate uksele koputamas, et hei, plz andke talle ikka toorainet kah.

    • Soovitan lugeda,

      ja vähem hämada, iga postituse all pole ka nüüd vajalik

      Miks Iga postituse all kommenteerid, palgaline 🙂 ?

      • Kellel pole ettevalmistust konstruktiivselt arutleda, see võib vähemalt teisi palgaliseks nimetada.

  3. Kohe rangelt kohustuslik peaks see raamat olema kõikidele inimestele

  4. “Kui rääkida meie sotsio-majandusliku olukorra arusaamisest, siis oleme nagu kalad: me ei suuda ette kujutada ühtegi teist süsteemi välja arvatud, see milles ise eksisteerime. Me ainuüksi ei arva, et see on ainuke süsteem, vaid ka, et see on parim süsteem: mis iganes ka ei ole selle vead, on see siiamaani hästi töötanud ja töötab hästi ka tulevikus.”

    Mitte ainult. Me ei oska isegi ette kujutada, et meie süsteem saaks kuidagi teisi töötada. Kui mõni geenius kuskil saab sellest aru, siis enamasti dogmaatikud naeravad ta välja.
    Kui mulle oleks räägitud 80-date alguses internetist ja infotehnoloogiast, siis oleksin tõenäoliselt omaette mõelnud: “mõttetu”.

    Paul Krugman 1998: “By 2005 or so, it will become clear that the Internet’s impact on the economy has been no greater than the fax machine’s.”

Submit a comment

Massive Presence Website