Tuisk

In POPNIHILISM

Eesti ühes kaugemas otsas asuva korteri hämaras köögis, mille ainsaks valgusallikaks on nutitelefoni ekraan, seisab Aivo ning vaatab murelikult aknast välja. Langeb laia lund, temperatuur näitab miinus viiteteist ja viimase paari tunniga on tuul tõusnud niivõrd, et kohati ei näe Aivo isegi seda, kas vastasmajas põlevad tuled või mitte. Ekraan vibreerib õrnalt igal sõrmevajutusel – iPhone 4s on käes jahe, majesteetlik. Kõige kõvem telefon külas. Ülejäänud õunad siinkandis on vanaemal puu otsas, sügiseti, aga on talv, ei ole õunu, ei paista puidki. Väljas tuiskab.

Aivo ohkab. On kolmapäeva õhtu, see kõige õigem aeg nädala selgroo murdmiseks. Üldiselt on selleks hetkeks juba kõvasti tahet üles näidatud, tahet tegutsemiseks, ent mitte täna, justkui mingi vari paistaks lagedal maal kobaras pesitsevate kortermajade peale.

Ta mõtiskleb. Võiks ju jäädagi koju – kapis on pelmeene, üks kuuspakk. Poleks ju vaja kuhugi minna, kui ei oleks olnud neid kahte tööpäeva, mis hilja õhtusse läksid. Töö tõttu ei olnud Aivot esmaspäeval kohal, kui Mart oma Volkswagen Pologa kiiruskatseid tehes bussipaviljonist tüki välja sõitis. Pauk olevat nõnda kõva olnud, et tagaistmel turvavööta vedelenud Riho end otsekohe täis pasandas. Auto mahakandmisele, püksid mahakandmisele, Mardilt load pooleks aastaks käest ja mees ise kaheks nädalaks arestimajja.

Aivo on teetööline. Kuna brigaad koosneb Issanda kõige kirevamatest lastest, kohtub kaheksameheline asfalditegu täies koosseisus iga päev umbes kella poole kolme aeg. Siis, kui esimesed tulijad hakkavad lõpetama; kui viimastel on pohmell üle läinud ja nad lõpuks objektile jõuavad. Aivo on viimastel nädalatel nende hilisemate seas olnud. Pole ime, et töö seisab, et iga aasta seda kuradi Tallinn-Tartut parandatakse – säärased tööülesanded lihtsalt ei arvesta isiksuste paljususega ning see teeb kurvaks.

Töö tõttu ei olnud Aivot kohal ka teisipäeval, kui Riho uutele teksadele liigud tehti ja keskmisest sügavamas joobes Peetril tuli geniaalne plaan saunakerise alla piiritusega tuld teha. Saun mahakandmisele, neli pudelit viina mahakandmisele, Riho püksid taaskord mahakandmisele ning Peeter peaaegu mahakandmisele.

Elu läheb mööda, raisk, mõtleb Aivo ning süütab sigareti. Kas see ongi töömehe palk? Ilmajäetus kogemisest, sotsiaalsest võrgustikust ja chill-ist. On vääramatu see jõud, mis surub nelja seina vahele, mis paneb aknast välja vaatama. Väikesed ümmargused portreepildid telefoniekraanil ilmutavad enda küljes ajalikku rohelist täppi, mis vahel on, vahel…

Vastused küsimustele ei varieeru, “vaata, mis ilm on”, “kle täna liiga külm”, killukese lootust annab Urvo, kes lubab selle peale mõtelda, ning vastab viis minutit hiljem: “ei viidsi .” Aivo asetab telefoni nukrameelselt lauale, võtab külmkapist kuuspaki ning avab esimese õlle. Lumesadu akna taga on nõnda tihenenud, et isegi vastasmaja on selles nähtamatu.

Kolm kilomeetrit eemal asuva Statoili ees ei tiksu täna kedagi.

2 Comments

Submit a comment

Massive Presence Website