Tsensuuri ja satiiri geomeetria

In NIHILIST LABS

Originaal Pandos: Mark Ames, 4. veebruar 2015

Esmakordselt kuulsin Sergei Dorenko “vertikaalse versus horisontaalse tsensuuri” teooriast 2008. aastal, selle aja paiku, kui Kreml mu satiirilise Moskva ajalehe “The eXile” kinni pani. Dorenko oli üsna unikaalne (ja põlastusväärne) autoriteet Kremli tsensuuri alal – kunagisest kuulsusest uudisteankur hüüdnimega “Telekiller” oli teeninud Putini kõige efektiivsema tele-karakterimõrvarina, aidates obskuurse KGB spiooni 1999-2000 aasta võimuletõusu edendada… kuid niisama kiirelt, kui Putini poliitilised vastased alla heidetud said, langes ka Dorenko ise Putini tsensuuri ohvriks, kuna julges uut Isandat oma populaarses õhtusaates kritiseerida. Dorenko šõu võeti eetrist maha ja sest ajast peale on ta vene meedia äärealadel koorukesi otsinud.

Nagu Dorenko seletas, on Kremli tsensuur Putini all “vertikaalne” – ülalt-alla tsensuur, mis on brutaalne ja hirmutav, kui sa selle sihikul oled; kuid tsensuuristrateegiana ebatäiuslik ja ebaefektiivne, sest ülalt-alla vertikaalne lähenemine on liiga kitsas, liiga koondunud ühe türanliku võimukeskuse kätte tipus. Tsensoreid on liiga vähe, materjali ja inimesi, keda tsenseerida, liiga palju, mis tähendab, et alati jääb keegi kahe silma vahele ning alati leidub ajakirjanikke või satiirikuid, kes üritavad madalalaubaliste tsensorite eest kõrvale põigelda.

Selle vastandiks toodi meie “horisontaalne” lääne tsensuur: ülevalt alla mõjuva türanliku jõu asemel viiakse meie tsensuuri läbi horisontaalselt, kolleegide ja kaaslaste ja “ühiskonna” vahel; läbi avaliku ja kaaslaste surve; läbi moraalipolitsei; ja läbi iseenese, mure karjääri pärast ja hirmude, mida pole kohati võimalik väljendadagi, hirmude, mis tunduvad pigem loomulike kui välistena.

Vertikaalse tsensuuri all tead sa täpselt, keda sa kardad, ning seega ka keda või mida sa väldid, mille ümber sa hiilid ja mille vastu sa oled. Aga horisontaalne tsensuur tundub nagu ta tuleks igaühelt ja kõikjalt, jättes tsenseeritu märtristaatusest ilma. Dorenko teooria järgi teeb see meie “horisontaalse” tsensuuri Kremli tahmatust “vertikaalsest” lähenemisest paljuski efektiivsemaks ja võimsamaks.

Dorenkol oli õigus, kui ta osutas lääne tsensuuri tööprintsiibile, formuleeris selle ja seletas, miks see nii efektiivne on. Ja ta ilmselgelt kelkis, viidates lääne”horisontaalset” tsensuuri õlitava argpükslikkuse vastandina sellele julgusele või hullumeelsusele, mida on vaja, et “vertikaalsele” tsensuurile näkku vaadata. Dorenko, kõvasti kompromiteeritud kuju, tegi seda ning kaotas, nagu kaotab igaüks, kes Putini vertikaalse võimuga rinda pistab; minu ajaleht kaotas, nagu ka muu satiiriline ja kriitiline  meedia Venemaal. Samal ajal on Al Qaeda “vertikaalne” tsensuur nii-öelda vähemefektiivne olnud: Charlie Hebdo keeldus ennast tsenseerimast, kui teda ähvardati, ja pärast seda, kui tsensorid karikaturistid maha kõmmutasid, tegi ajakiri oma seni suurima trükiarvuga Muhamedi karikatuuri – ja siiski on vägivaldne-vertikaalne ähvardus päris hästi töötanud, hirmutades igasuguseid Suure Meedia väljaandeid siin USA-s ja Euroopas kahetseva Muhamediga viimast kaant mitte kujutama.

Dorenko sai pihta millelegi palju suuremale, kui ta 2008. aastal Lääne “horisontaalsest” tsensuurist jauras. Sel ajal näis, nagu ta nokiks peamiselt lääne korrespondentide kallal nende ilmsete ja vagatsevate hukkamõistude kallal, mida nood Venemaa jämedakoelise tsensuurikasutuse pihta suunasid. Kuid on läinud üle kuue aasta ajast, mil mu satiiriline Moskva ajakiri “vertikaalsete” tsensorite poolt kinni pandi – kuus aastat pluss need aastad, mil ma meie heas uues horisontaalses mudelis ajakirjandust olen teinud – ja see “horisontaalne lääne tsensuur”, mida ma viimase kuue aasta jooksul näinud olen, on veel palju hullem, kui Dorenko jauramine mõista andis.

See on sellepärast, et internet ja sotsiaalmeedia on selle, mis iganes vanadest meediahierarhiatest järele oli jäänud, üsna uut sorti horisontaalseks düstoopiaks lamendanud. Teoorias, nagu me kõik teame ja mustmiljon korda kuulnud oleme, pidid internet ja sotsiaalmeedia midagi palju paremat esile tooma, kui vana vertikaalne, ülalt-alla, elitaarne meedia ja ajakirjanduse jaotamine. Vanade pahade kommete järgi kehtestasid meedia-“eliidid” konformsust ja konsensust ülalt alla, surudes meile oma “elitaarseid” huvisid peale ilma mingi tegeliku aruteluta. Seda vertikaalset, “elitistikku” kontrolli meedia ja informatsiooni üle peeti kõigi meie poliitiliste probleemide tõeliseks põhjuseks, ja poliitiliste katastroofide omaks (nagu Iraak ja finantskriis) – vähemalt kaasaegse pärimuse järgi. Lahenduseks meie narratiive kontrollivatele “eliitidele” oleks seega horisontaalne, detsentraliseeritud struktuurne jõud, nt internet, ja eriti sotsiaalmeedia – mis taas kord tasandab vanu meediahierarhiaid ja muudab teistele, mitte-elitaarsetele vaatepunktidele ja narratiividele vaatevälja jõudmise võimalikuks.

Kogu see Interneti-utoopiline sõnakõlksutamine lamedatest, detsentraliseeritud võimuvõrgustikest – mis algselt pärineb korporatiivsest korraldusteooriast, kuid see on üks muu masendav lugu – on mõnusas kooskõlas kõige vastupidavamate keskklassi romantiliste unelmatega, mille me hipidelt pärinud oleme, ning millest me kunagi õieti vabanenud pole: unistus juhtideta, rõhtsalt struktureeritud utoopiatest, kus võim isegi haihtub üheskoos vanade rõhuvate vertikaalsete hierarhiatega. See keskklassi unelm püsib siiani, vast on tugevamakski muutunud, sest hipid muutsid oma unistuse rõhtsalt struktureeritud utoopiatest reaks katastroofilisteks reaalseteks kommuunideks, ennem seda, kui pöördusid korporatiivsesse nõustamisse korporatiivstruktuuride detsentraliseerimise alal, a la Stewart Brand. Seesama romantiline “horisontalism” raamis ka Occupy proteste, nii nende vaatemängulises avangus kui piinlikes lüüasaamistes; ja enamgi veel, see on Hea Uue Meedia kisakoori sõnakõlksude peamine premiss.

TEGELIKULT ON ASI SATIIRIEETIKAS

Kuid utoopilise sõnakõlksutamise taga on horisontaalsel võimul ka teine, tumedam aspekt – uus hüperkonformistlik kultuur, mida sotsiaalmeedia horisontalism võimendab. Kõige selgemalt näed seda Twitteris, mis võttis kohalt just selle aja paiku, kui Sergei Dorenko lääne meedia horisontaalsest tsensuurist jauras. Läinud aastal korraldas Pew uurimuse sellest, kuidas sotsiaalmeedia oma lubadust elitistide poolt peale surutud konformismi demokraatlikuma ebapopulaarsete arvamuste jagamisega asendada täidab. Kasutades tolle hetke vastuolulist teemat – Edward Snowdeni lekkeid – avastasid nad, et sotsiaalmeedia horisontaalne mudel tekitas veel hullemat konformismikultuuri, kui endine oligi. Tegelikult jagasid inimesed oma arvamust Snowdeni vastuolust näost-näkku palju meelsamini kui sotsiaalmeedias (86% vs 42%); ja regulaarsed sotsiaalmeedia kasutajad olid palju varmamad enesetsenseerijad ja grupismõtlejad nii onlainis kui offlainis, nendega võrreldes, kes polnud regulaarsed sotsiaalmeedia kasutajad:

Mõned sotsiaalmeedia loojad ja toetajad on lootnud, et sotsiaalmeediaplatvormid nagu Facebook ja Twitter võivad luua piisavalt erinevaid diskussioonipaiku, et need, kel on vähemusvaated, tunneks end oma väljendustes vabamana, laiendades nii avalikku diskursust ning lisades igapäevasele poliitarutelule uusi perspektiive.

Lõppeks viitavad tulemused, et Snowdeni puhul ei pakkunud sotsiaalmeedia uut hääletoru neile, kes oleksid muidu vaikida võinud. Enamgi veel, kui inimesed arvasid, et nende sõbrad ja jälgijad sotsiaalmeedias ei nõustu nendega, siis ütlesid nad, et väljendavad oma vaateid Snowdeni-NSA loo osas vähem tõenäoliselt nii netis kui ka muudes kontekstides, nagu sõprade, naabrite ja kaastöötajate kogunemistel.

Seda düstoopilist e-konformismi ei suutnud isegi Dorenko 2008. aastal horisontaalsest lääne tsensuurist jaurates ette näha…

Charlie Hebdo veresaun pakkus veel ühe sünge näite sellest, kuidas sotsiaalmeedia horisontalism konformismi ja tsensuuri nendelesamadele gruppidele peale surub, kes arvavad end väljaspool vanamoodsat peavoolu konsensust olevat.

Võtame näiteks selle valguse kiirust ületava viisi, mil kõige populaarsem Anonymouse twitterikonto, @YourAnonNews – tänapäevase radikaalse aktivismi sümbol – CH veresauna osas Vasak-Twitteri parteiliini järgima hakkas. Paaris tviidis näed sa konformismi lahti rullumas, üle valguse kiiruse ja aegvõttega, peaaegu koomiliselt, minnes mõistlikust raevust “arutu veresauna” üle:

kaasajooksikutest konformistlike hashtaggijateni:

ja sealt vastukonformistideni, kes hakkasid Vasak-Twitteri vastukonsensusega ühte jalga käima:


Peale Charlie Hebdo veresauna pommitas mu oma twitterifiidi Vasak-Twitteri satiiripolitsei, selle eest, et ma mõrvatud karikaturiste karistuse ära teeninud “rassistidena” hukka ei mõistnud. Tõestusena tviitisid enamik neist satiirihäbistajaist ühtsama CH karikatuuri Prantsusmaa mustast justiitsministrist pärdikuna kujutatuna, täielikus teadmatuses sellest, mida see pilt esindas. Lamendatud, dekontekstualiseeritud Twitteri sotsiaalmeedia – milles tähendusel on enese seletamiseks 140 tähemärki – muutus väidetavalt “rassistlik” Charlie Hebdo karikatuur tõhusaks häbistusrelvaks, hoolimata sellest, et Vasak-Twitter tõlgendas seda vabalt ja idiootlikult valesti. (Selgus, et eeldatavalt “rassistlik” karikatuur oli tegelikult pilge paremäärmusliku Rahvusrinde rassistike rünnakute suunal, mis musta justiitsministri vastu suunatud olid, nagu oli lugu ka teiste “rassistlike” karikatuuridega, mida lehvitati tõestamaks, et CH oli veresauna ära teeninud.)

Twitteri horisontalism ei lamenda vaid vanu elitistlikke suhteid (nagu lugeja ja twitterikasutajast ajakirjaniku vahel) – see lamendab ka aega ja ruumi, kultuure, kontekste ning ajusid. Sellel on komme võimustada kergeusklikke idioote ja solvumisnarkomaane, kes oma teadmatust voorusena esitavad. Ja reptiilne teadmatus ongi sotsiaalmeedia horisontaalses mudelis voorus. Ja seetõttu jõuad sa mingil hetkel tõdemuseni, et nendega pole mõtet vaielda. Kogu platvorm võib sama mürgine olla, kui komodo varaani igemed.

Ning see on üks moodus, kuidas sotsiaalmeedia lääne horisontaalsele tsensuurile hoogu juurde annab. See on ka masendav näide sellest, kuidas ja miks agressiivne satiir sotsiaalmeedia horisontaalset, peer-to-peer tsensuuri üle ei ela. Sotsiaalmeedia emotsionaalne füüsika saab alati soosima vooruslikku ignorantsust ja poolpidust, demagoogilist moraalitsemist satiiri komplitseerituma iseloomu üle. Tõeliselt suur satiir, selline, mis igaüht ebamugavust tundma paneb, on selles kuumas ja lamedas kliimas hukule määratud.  Isegi Colberti ohutum, eeslinlik satiir – ilmselgelt iga idioodi jaoks “ma teen lihtsalt nalja!” sildiga varustatud – sattus #CancelColbert kampaania raames äärepealt sotsiaalmeedia satiirihäbistavate puhastuste ohvriks .

On fakt, et tänapäeval hurjutataks Swift Twitterist minema, kuna ta “reklaamib laste kannibalismi kui Iirimaa vaesusprobleemi lahendust”; demagooglikud satiirihäbistajad teeks teda maha, sest ta “lööb alla, mitte üles” – sest nagu iga sotsiaalmeediastalinist sulle ütleb, “satiir peaks lööma üles, mitte alla.” Ning see kõik viiakse ellu ilma Kremli tsensorite tahumatute ja vägivaldsete meetoditeta – tänu oma detsentraliseeritud uuele utoopiale teeme me seda endale ise.

GULLIVERI TVIIDID

Nagu ma ütlesin, see kõik on minu jaoks väga isiklik. Sest kui ei ole kohta Colberti tossikesesatiirile – või kultuuriliselt stagneerunud ’68 aasta Charlie Hebdo satiirile, mis on prantsuse beebibuumerite radikalismi institutsionaliseerunud relikt – siis on mõistlik eeldada, et The eXile’i satiirile on veel vähem ruumi, kuna see oli palju agressiivsem, väljakutsuvam, radikaalsem ja anarhilisem, kui miski, mida ma sestpeale näinud olen, kui mind  2008. aastal USA-sse tagasi kolima sunniti. Esiteks ei saaks 90ndate lõpu Venemaa ja tänapäeva Ameerika kontekstid erinevamad olla, ning lamendatud sotsiaalmeedia 140-tähemärgilises keskkonnas oleks see veelgi arusaamatum.

90ndate Venemaa oli see, kus neoliberaalne kolonialism saavutas oma groteskse ning surmava tippmargi – Moskvas kubises lääne neoliberaalsetest misjonäridest, kes rakendasid Venemaa poliitökonoomia ümberkujundamisele tohutut kontrolli, mille tagajärjel riigi SKP langes 60 protsendi võrra, oodatav eluiga kukkus kokku ning sellest, mis oli olnud maailma kõige võrdsem ühiskond, loodi maailma kõige ebavõrdsem.

Sõna otseses mõttes miljonid varisesid liigvara oma haudadesse; vägistamine ja prostitutsioon muutusid põhimetafoorideks… ning mis selle kajastamise veelgi sürreaalsemaks ja kohutavamaks tegi, oli kogu selle vägivalla ja õnnetuse saateks kostvad vagatsevate läänlaste jutlused, mis ülbitsesid venelaste ebamoraalsete, illiberaalsete, “tagurlike” suhtumiste kallal, süüdistades patsienti selles, et ta ei reageeri katastroofilistele lääne juhitud neoliberaalsetele reformidele õigesti. Sellist lugu ei saa edasi anda Chomsky-vasakute sünges ja huumorivabas keeles, mitte ilma reaalset kogemust lamestamata ja asjastamata… sellist haiget ja vägivaldset lugu on õigem edasi anda läbi haige ja vägivaldse satiirilise ajakirjanduse, mis liikus selle sees, mitte selle kohal…

Igal juhul on tagasivaates asja iva see: selge, et seda sorti agressiivne satiir, millega me The eXile’is eksperimenteerisime, oli võimalik ainult selles ebatavalises olukorras, selles veidras ja võõras kontekstis – kokkuvarisenud impeeriumis, mida neoliberaalne kolonialism veelgi räsis, nii et riigis, kus tsensuur oli ainult vertikaalne ja mitte horisontaalne, ja vertikaalne võimustruktuur oli varemetes, polnud tegelikult tsensuuri õieti ollagi – see oli risk, mis vääris võtmist. Kuid tagajärjed, kui sind sihikule võeti, olid potentsiaalselt karmid.

Põgenesin Venemaalt 2008. aasta keskel kiiruga – vähe aega peale seda, kui mu leht kinni pandi, röökis Putini partei kõrgem duumasaadik (ja endine Putininoorte “Nashi” liikumise juht) vene raadios, et ma olen “ekstremist” – ja ma mõistsin väga kiirelt, kohe kui ma Ameerikasse jõudsin, et sellise satiiri jaoks nagu The eXile’is tehti siin kohta ei olnud. Kõik oli liiga erinev; sama satiir ses rikkas, mugavas, kultuuriliselt stagneerunud Ameerika kontekstis näiks lihtsalt munnimängimise või millegi hullemana. See ei ärataks kedagi üles ega sunniks kõrvu lahti, nagu hea satiir seda peaks. See poleks isegi naljakas, see lihtsalt irriteeriks. Ainus võimalus selles stagneerunud kultuuris oleks satiiri massiivselt maha tõmmata ja selgelt märgistada, nii et isegi kõige ebaausamad idioodid ei saaks sellest mööda vaadata, sest sellel sõnasõnalisel kultuuril on vaja sõnasõnalisi silte: Vaata, me oleme paroodia! Vaata, me oleme nagu Hunter S.Thompson, ainult et ohutum!

Üks kõige paljastavamaid reaktsioone Charlie Hebdo veresaunale tuli Jon Stewartilt, kes kurtis, et “komöödia ei peaks olema julguseproov”. See kirjeldab üsna hästi kaasaegse ameerika liberalismi kurba olukorda, ja seda, miks nii suur osa meie satiirist tundub aegunud. (Ma isiklikult ei mõista, mis koomika kirjutamise mõte on, kui see ei ole julguseproov – see on koomika põhieelis teiste žanrite ees: see on julgem ja ütleb meile valusaid tõdesid, mida me muidu neelata ei suudaks… aga mida mina ka tean, ma pole vähemalt kuus aastat naljakas olnud.)

Selles kontekstis muutus vajalikuks võtta palju sirgem, palju vähem satiiriline lähenemine võimuga võitlemisele – “loole”. Aga siis, peale siia tagasi tulemist 2008. aastal juhtus naljakas asi: mida enam meie USA ajakirjandus võimureid närvi ajas, seda rohkem langesime me laimukampaaniate ohvriks, mis on ainult võimendunud, kui sotsiaalmeedia meie kultuuri horisontaalset tsensuuri turbovõimendas. Laimu on tulnud erinevatest allikatest: valgete ülimuslaste, meesõiguslaste, libertaarsete trollide ja kohatiste liberaalsete memmekate poolt – kuid kogu laimul on üks ühine atribuut: nad kõik lähtuvad The eXile’i satiirilisuse eitamisest.

Iga tänane laim, mis meie vanu eXile’I artikleid tsiteerib, väidab kategooriliselt, et The eXile ei olnud sugugi satiiriline, vaid pigem “non-fiction”, “memuaar”, või midagi sellist. Et meie Moskvas baseeruva ajalehe kurikuulsalt šokeeriv ja ennekuulmatu satiir oli tegelikult pihtimuslik non-fiction autobiograafia, sajaprotsendiliselt faktuaalne ja objektiivne ning sajaprotsendiliselt kontekstuaalselt 2015. aasta Ameerikasse üle kantav. Naljakas – mittenaljakal moel – on selle juures see, et Kremli tsensorid panid The eXile’i kinni just nimelt seetõttu, et Putini valitsuse all ei toimi satiir õigusliku kaitsena.

Siin Ameerikas eitatakse satiiri täielikult, et meie ajakirjandust vaigistada. Kuna satiir on seaduse (ja kultuuri) kaitse all, on strateegiaks The eXile’iga mitte kursis olevaid inimesi veenda, et satiir ei olnud satiir. Nad tahavad meile öelda, mida me kirjutasime; ning oma definitsiooni ja žanrit peale surudes kasutavad seda tsensuuriks, laimates meie ajakirjandust. See on selline orwelliaanlik mõttepolitsei, et Orwellgi poleks suutnud seda ette kujutada: satiiriliste kirjutiste ümberdefineerimine ja žanriväänamine “non-fictioniks” et tsenseerida… seeasemel, et minevikku kustutada, muudetakse minevik relvaks, loova mõistuse žanrit ja eesmärki retroaktiivselt redefineerides.

Kui trollidel on meie suhtes õigus – valgel ülimuslasel, kes on oma tüdruku koljuluu murdmise eest vangis; või GOP laimukunstnikul, kes Twitterist vägistamisohvrite laimamise pärast minema löödi, või Pentagoni anarholibertaarse Tor Projecti alltöövõtjatel, või mõnel juhuslikul liberaalsel memmekal, kes nende võimuvagunile hüppab – kui neil on õigus, öeldes nüüd, mida meie mõistused toona tõesti mõtlesid ja mis žanrit me The eXile’is tegelikult silmas pidasime, et see, mida me satiiriks pidasime, oli kogu aeg “non-fiction” või “autobiograafiline non-fiction”, teadsime me seda siis või mitte, nagu nad väidavad… kui neil on õigus, siis on meil muidugi persses. Päris paljudel inimestel on veel persses, sest selline lamendunud horisontalism tähendab, et sa ei kontrolli isegi omaenda loovat mõistust, oma ajaloolist konteksti, oma sihte, oma toodangut – kõik on nüüd sotsiaalmeedia hüperkonformistliku massi kätes.

Ma ei tea, see kõik on päris veider, ja samas päris tõsine. Ma pole kunagi varem seda tüüpi tsensuurist kuulnud – tsensuur läbi kirjanikule sellise žanri peale surumise, mida tal kunagi plaanis polnud. Stalini tsensorid tegid midagi taolist, kui nad “valet” loovkirjutust ja kunsti ümber sildistasid ja ümber kategoriseerisid – lahterdades “vale” kunsti “kõrvalekalduvaks” või “kontrrevolutsiooniliseks” või “kodanlikuks”, hoolimata autori soovist – ning seda surmavate tagajärgedega. Ka religioossed fundamentalistid armastavad oma kategooriaid ja žanre kirjanikele peale suruda, ning kohati lähevad nad ka tegudele.

Igal juhul ei saa vältida aegu, kus elatakse, ega rõhttsensoreid, kes satiirile menti panevad, nii et ükspäev postitasime me lühikese nimekirja mõnedest väljaannetest, mis on The eXile’i “satiirilisena” kirjeldanud – sest miski pole liiga alandav ses horisontaalses idiootsuses, kus me elame. (Kes rohkem teada tahavad, siis Vanity Fair avaldas The eXile’ile paar aastat tagasi suure järelhüüde.

Miski sellest pole liiga naljakas – satiiri koha pealt sotte sirgeks seadmises – või vähemalt nüüd pole see naljakas. Võib-olla paari aasta või aastakümne pärast on see jälle naljakas, kui me nii kaua elame. Aga mitte praegu. Aga ma pole ise ka praegusajal väga naljakas, mitte peale seda, kui mind Venemaalt välja saadeti. 21. sajandi Ameerika, tuleb välja, on üks ebanaljakamaid paradigmasid, milles kinni olla, peale pronksiaja.

Me proovisime metsikut satiiri NSFWCORP-is tagasi tuua, mis alustas 2012. aastal ja kuulub nüüd Pandole, kuid seal sattusime vastuollu samade kultuuriliste jõududega: vale kontekst, vale publik, horisontaalne sotsiaalmeedia poolt võimendatud tsensuur ja selle lihtsameelsete vihanarkarite leegionid… Pole mingi üllatus, et Taibbi “Racket” kunagi kohalt ei võtnud, kogu oma haibi ja raha ja lubadustega. Mis iganes meile Racketi juhatuse ja personaliprobleemide kohta ka ei räägitud, ma olen kindel, et Taibbi avastas sedasama – selles rumalas lamedas paradigmas ei ole satiiri jaoks tõelist kohta, eriti, kui see on riske võttev satiir.

Illustratsioon Brad Jonas

tlk. Martin Luiga

5 Comments

  1. Illustratsioon on vigane. Anon on lubanud omale varemgi vastuolulisi ütlusi. Tasub täheldada, et kui Anon ütleb, et “olen Charlie” on 700+ laiki all, ning sellel kus ütleb “tegelt ei ole kah”, on 150 midagi. Seega ei saa öelda, et Anon konformeerus, Anon lihtsalt sagis infotulvas edasi-tagasi nagu nad ikka teevad.

    Venemaast ja 90-ndatest. Kui Jeltsinile nõu andjatega oleks kaasa tulnud samaväärne hulk otsest abi, nagu tuli Ida-Euroopas, võib-olla me poleks selles sitas praegu. Aga, Venemaa ja teatud mõttes ka Ukraina olid mõlemad kas liiga suured või (eriti Venemaa puhul) liiga ebamugavad, et tõhusalt aidata… ning Kesk-Aasia lihtsalt unustati. Ning Jeltsin tegi oma reformid umbropsu ja kiiruga, ebapiisavate vahenditega ja tulemus oli vaieldamatult ränk. Seda saanuks ära hoida. Aga, nüüd on hilja nukrutseda, et autoritaarsuse maine nostalgia läbi taastus. Minevikku ei muuda.

    • Et kui Venemaale oleks õigel hetkel kopteri pealt kottide viisi raha alla visatud, siis valitseks seal praegu demokraatia? Igasuguste revolutsioonide traagika seisneb selles, et kõigepealt tekitab vana režiim väljapääsmatu olukorra, kus vanamoodi ei saa enam valitseda ja inimesed ei taha kah enam. Siis tuleb revolutsioon – deklaratsioonid, manifestid jms. Aga kuna paberile pandud üllad ideed iseenesest majandust mülkast välja ei too ja ancien régime’ist pärit allakäik jätkub vastupandamu inertsiga, siis juhtub see, et uus kord kompromiteerib ennast nii ära, et talle omistatakse kõik hädad, mille juured tegelikult ulatuvad kaugemasse ajajärku ja ka sügavale inimeste pähe, mis sest, et on alanud uus ajastu.

      Amesi viga seisneb minu meelest nimelt selles, et ta omistab nõukogude ajast pärinevad majandushädad minisugusele ‘neoliberaalsete misjonäride’ tumedatele mahhinatsioonidele, samas kui peaks olema selge, et üleminek sotsialismilt kapitalismi ei saagi olla lihtne ja toob kaasa kohutavaid tagajärgi. Pigem tekib küsimus, et kas on mõtet finantseerida riiki, kus on juurdunud arusaam, et kõik raskused tulenevad revolutsioonist, demokraatiast ja liberaalsest majanduspoliitikast, aga mitte nõukogude pärandist. Kui jah, siis kelle kätes see raha lõpetab?

  2. “Venemaast ja 90-ndatest. Kui Jeltsinile nõu andjatega oleks kaasa tulnud samaväärne hulk otsest abi, nagu tuli Ida-Euroopas, võib-olla me poleks selles sitas praegu.”

    Jah, ma olen sellega suures osas nõus. Teisest maailmasõjast tuldi edukalt välja tänu Marshalli plaanile, kuid vastupidine näide Esimese maailmasõja järel oli veel selgelt meeles, mis tõi kaasa Hitleri võimuletõusu. Külma sõja lõpuks oli see meelest läinud. Lisaks veel see, et paljud ikkagi soovisid külma sõja jätkumist ja polnud huvitatud Venemaa kuvandi muutumisest, seda juba uues olukorras, sest seda peeti mugavaks ja turvaliseks süsteemiks, kus vastaspool on höästi teada ja ette aimatav.

    • Pärast II maailmasõda valitses Lääne-Euroopas mineviku osas konsensus (mida ilmselt võimendas kommunismitont ida pool), samas kui suhtumine I maailmasõja tagajärgedesse ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemisesse oli tohutult palju ambivalentsem. Marshalli plaani edu seisnes selles konsensuses, aga kui finantseerida riiki, kus valitsevad ületamatud seesmised vastuolud, siis tähendab see raha tuuldeloopimist.

  3. Pff, id tsenseerib juba inimese sees ego ja kuidas sa teed vahet moraalil ja moraalipolitseil? Ehk siis -ühelt poolt kardad peeglisse vaadates süütunnet ja teiselt poolt teistele otsa vaadates häbitunnet.

Submit a comment

Massive Presence Website