travelin thru

In STREETNIHILISM

ma ei viitsi enteda puhtaks kirjutada, tuleb, nagu tuleb.

see oli memorial day weekend, ja mina olin new yorkis. täiesti üksinda. jumala üksi, jumalaüksi. need on erinevad olekud, muide. äralennuhommik, seega läksin hostelist otse central parki, leidsin mõnusa koha omaette olemiseks, rullisin viimase joindi, tõmbasin paar õrna mahvi ja jätsin ta sõrmede vahele kustuma. (ja see muuseas, see on kanepikultuur, vaata ka: veinikultuur; sigarikultuur jne). kookosmahl! viis pluss kampus, mõtlesin. olin varunud kaks pudelit kookosmahla ja mangosalati. kõik timmis. seljakott külili jalgade alla, hõlst kokkumurtult vastu puutüve. +25’, mõnus.

minu künka alt läks väike kruusarada, inimesi oli vahepeal palju ja siis tükk aega üldse kedagi ja siis jälle palju ja. ühel hetkel ilmus minust veidi allpool oleva suure puu tüve tagant aelglase kõrge kaarega (treenitud lihases) jalg ning maandus lamedal kivil. jala järel tuli ülejäänud keha omanik aeglaste käesirutustega. kutt, kuskil 35 või nii. tüübi teekond jätkus kolme-nelja samasuguse aeglase sammuga mööda künka-äärt, üle puujuurte ja kivide. ahaa. veel viis tüüpi. kõik spordiriietes ja jäljendavad püüdlikult esihiilija sooritust. silmi pööramata koban taskust telefoni, saan kätte ja teen pildi. see esimesena ilmunud kutt vaatas just siis minu poole, märkas, et mina neid märkasin, viipas ja astus paar sammu minu poole. hakkasin naerma, tõusin püsti ja hüppasin paar kivi allapoole.

“what are you doing?”

“oh, it’s a ninja group. can you send us the photo?”

“aha. yeah. sure.”

“thanks.”

“but so, what do you… do?”

tüüp vaatab aegluubis ülesmäge ukerdavaid kujusid. “you know, ninja stuff.”

“I see. what’s the name of your ninja group, where should I send the picture?”

“oh, it’s called train deep. because ninjas train deep,” noogutas ta viisakalt ja kargas kiirete sammudega ülesmäge, et järgmise puu juurest uue, tõesti erakordselt aeglastest liigutustest koosneva kavaga jätkata.

hispaanias jäin ükskord mägedest alla tulemisel hilja peale, niisiis pidin paluma kohaliku vanamehe (ainus, kes peale umbes tunniajast otsimist selles mägilkülas tänavale juhtus sattuma) abi. papi oli sümboolse tasu eest nõus mind üles suuremasse külla sõidutama, et saaksin sealt bussiga tagasi saare teisele küljele enda linna. umbes poolel teel, või olgu, mul polnud aimugi, kas oli poolel või kus. igatahes, mingil hetkel teatas ta, üks käsi roolil, naeruse näoga minu poole pöörates, et pimedas võtab iga mägielanik sõiduoskuse kindlustamiseks enne rooliminekut paar pitsi alla. kes ei võta, on turist ja siis “nad maksavad kasvõi 200€, et sa nad alla viiks. miks me siis ei vii!” aga kes võtab kolm, võiks mitte sõita, lõpetas ta õpetliku tõsise noodiga. hingeõhust sain aru, et räägitu polnud mitte tüngategemiseks, vaid tõelevastav teadaanne universumile üleüldiselt.

“vaata, seal on bussipeatus, võib-olla paar tundi pead ootama, aga siit üks veel kindlasti läheb, noh, hästi, kohtumiseni!”
tänasin, läksin paviljoni, viskasin seljakoti maha ja vaatasin seinalt sõiduaegasid. kümne minuti pärast. braavo, käberlinski. kõik tuleb mul välja.

aga üks teine kord oli nii, et eksisin peaaegumeelegakogemata malaga lähedal ära ja sattusin mingile päris suurele tühermaale. kuna suund oli enam-vähem õige, tundus ainus loogiline (ja õige) valik lõigatagi nimelt üle selle tühermaa. kui olin natuke maad kõndinud, kuulsin vilet, sellist spetsiifilist inimese vilet, kes oskab igasuguseid vilesid teha. siis koera käppade seisma jäämise häält, ja siis inimese seismajäämist. ahaa, vat siis, okei. minu ees oli peatunud must pitbull ja natuke eemal ühe poollagunenud müüri nurga taga paistvalt vedrudiivanilt tõusis püsti kiilakas, ägedates alt kitsenevates nike dressides mees.

pitbulli selja taga seisis noor kutt, kindla peale tolle teise vend. täiesti kindlalt. poiss hoidis käes musta, punase ja rohelise seguste nööride ja sulgedega tehtud “unenäopüüdjat”. nike-mees kutsus koera mingi käsklusega enda juurde istuma, haaras diivani kõrvalt mingi suht toeka puukasti, lõi selle jalaga minu ette kruusaplatsile ja noogutas, jälle selle säravvalge naeratusega, et palun istu. viipasin tervituseks nooremale vennale ka ja “of course, thanks,” istusin oma kasti peale. täitsa tore, naeratasin vastu.

“relax, just wrong timing, let’s smoke. and then, you know, time will be fixed again. I know where you’re going.”

selge pilt. vaatasin ruttu alla oma hõlstitasku poole – coca cola. võit! “this is great timing, you know, I like when time is fixed,” vastasin kergendatult ja sügavalt välja hingates. nägin, et tüüp oli bongi juba ära täitnud ning lõi tšäksist taimele tule peale.

“it’s really good for you that you go alone, you know. just like this, it’s good. no fear, fear is a… how do you say. fear – lies. breaks time. so, everybody should go alone sometimes,” lai naeratus, “to fix the time, you know,” lause lõppedes tuli mehe suust veidi veel suitsu. ta ulatas bongi mulle. võtsin väikese sõõmu ja hingasin sisse. mõnus, mahe. “really tasty. what is this?”, küsisin välja hingates, aga tüüp oli pea pööranud hoopis vilistama hakanud venna poole. natuke teistmoodi vile kui see, mida mina enne kuulsin. aga ka väga ilus. nike vaatas tagasi minu poole. lai naeratus.

“amnesia. time is fixed now. train station is right… there, maybe 600 meters, left from the yellow big building. really easy.”
“thanks. nice dream catcher,” noogutasin noorema venna poole, võtsin lonksu coca colat ja kõndisin rongijaama, mida ma tõepoolest otsimas olin.

jäär: you will find exactly what you’re looking for, and it won’t be enough.

Submit a comment

Massive Presence Website