tiinekaluule vol 1

In POPNIHILISM

Üksinda olla on tore kui oskad üksi olla sellest suuremat lärmi tegemata. Mulle meeldib olla üksi ja üksinda. See ei hirmuta ega paina mind. Fuck it, aga tunnen ennast mingi tulnukana, sest siin omas keskkonnas, mis mulle kujunenud on, pole ühtegi teist inimest, kes hindaks üksi olemist nii palju kui mina. Minuvanused flipivad tead kuhu ära, sest pole armastust, vanemaid, elu on sitt ja mida muud veel.

Tegin luulet. Lugege või ärge lugege. Anyway. Here’s something I didn’t even title.

ei söö ega haava mu üksindus mind
ta mind õrnalt paitab ja on toeks
hinge sisse mull’ mõnikord nukrus poeb
ta sääl siis nukralt laulab kui leinalind
sellest üle mul saada raske ei ole
ei tundu see mu jaoks ei hirmus ei kole
vaid lõputult sulle rääkida võinuks
kui palju ma sellest olen võitnud
kuid sina mu jaoks ei eksisteeri
mul pole sind
sa ei tule mu juurde
sa ei hoia mu hinge
sa oled nii kaua olnud kadunud
ja tasapisi tundub et
küllap pole ma sind kunagi leidnud
kuid armastus tulevikust
tean et võin ka mitte kohata sind
kuid palun ma palun nii väga ma palun
hellalt palun kohtle mind
kui tuled tule igaveseks
kui korraks soovid tulla
ära tule üldse

Submit a comment

Massive Presence Website