Tere tulemast depressioon, mu vana sõber

In SNAP

Tere tulemast depressioon, mu vana sõber.

 

Märkasin ühe neiu kirjutist depressioonist ning tekkis rahuldamatu tahtmine lisada juurde enda kogemus ja teadmised.

Ma ei kirjuta ilusasti ega kirjanduslikult, sest mul on kõrini enda kaitsmisest ja sellest, et mind söandatakse isekaks nimetada, kui ma enda eest julgen seista. Ma tahan olla võimalikult siiras. Mulle öeldakse, et ma toon ettekäändeid ja peidan haiguse taha, et ma ei võta vastutust. Kui nad teaksid, et nende viha minu vastu on vaid pisike killuke võrreldes sellega, milline viha mul on iseenda vastu.

Ma ei hakka valetama ja ma ei ole seda varjanud, et mul on depressioon. Mul on aastaid depressioon olnud. Vahepeal alla surutud ja ära peidetud, enamasti aga minust endast jagu saanud. Olin kuusteist, kui hakkasin antidepressante võtma. Nüüd olen kahekümnendates ja neelan neid veel rohkem ning koos teiste ravimitega. Tunnen, et need võtavad valutorke ainult pisut alla, nii palju, et ma suudan elus olla. Ma ei ole enam ammu olnud täiel määral funktsioneeriv inimene. Häbenesin ka vanasti tembeldamist, aga selle haiguse häbenemine on osa probleemist. Häbenemine põlistab tabu. Häbenemine tähendab, et sa tunned enda pärast häbi. Aga me kõik depressioonikannatajad vihkame iseennast üle kõige. See on meie ülim ideoloogia.

Ma enam ei häbene, et ma olin psühhiaatriakliinikus (hullaris) oma haiguse pärast. Ma enam ei häbene, et vaatamata kõigele ei taha ma ikka mitte midagi teha, ka mitte pikutada ja lakke vahtida, sõpradega aega veeta, õppida, töötada, elada. Motivatsioon ja õnnetunne on minu jaoks võõrad asjad. Kas keegi „normaalsetest“ saaks mulle need kaks mõistet palun lahti seletada?

Sikul on oma depressioon. Minul on kliiniline depressioon. Üks ei ole teisest hullem, meeleoluhäired on omaette spekter. On bipolaarsus, on depressioon, on kliiniline depressioon, on maania jt.

Mis tunne see on? See võiks teil olla esimene küsimus. Aga alati on esimene reaktsioon ikka: „Sa pead lihtsalt teisiti mõtlema“. Nagu keegi teist teaks, mis see on? Ja need on iga depressioonikannataja esimesed tuhat sammu. Kui see aitaks, ei oleks depressiooni olemas. Võib-olla peaks suhkruhaige ka mõtlema teisiti, et keha toodaks rohkem insuliini? Või see iganenud repliik: „Sa pead endale tegevust leidma“. Tühja see terve meditsiiniline doktorikraad, aastaid residentuuri ja selle peale veel aastatepikkune karjäär väärt on, sest te teate ju paremini kui arstid, eks? Ükski tegevus enam ei rõõmusta, saate aru? Selle haiguse taga ei ole mingeid süngeid mõtteid, ei ole mingit enesehaletsemist. Inimesel ei ole enam mingit muud emotsiooni kui purustav, enda all lömastav ja kõike muud lämmatav fundamentaalne kurbus ja sellega kaasnev lakkamatu väsimus. Mitte ükski mõte ei ole selle taga, mitte ükski mälestus või sõna. Sa võid mõelda päevad läbi ükstahes millest ja teha ükstahes mis rõõmsat tegevust, aga sul ei ole rõõmutunnet, ei ole vihatunnet, ei ole midagi muud kui see üks mustus, mille tahaks enda seest lihtsalt välja saada. Kas või ennast ära tappes, peaasi et ei peaks seda enam tundma. See on nii valus ja raske. Ja see on osa sinust. Sinu enda aju teeb seda sulle.

Ja see ei aita, kui sa räägid. Miks peaks rääkimine aitama? Sellest ei saa isegi enamjaolt aru, sest see lihtsalt on. Ja kui ma räägingi, siis selleks, et teised ei süüdistaks ennast või mind. Kui teised oleks süüdi, ei oleks ma teiste lähedal. Kui mina oleks süüdi, oleks ma selle ise korda teinud.

Kas te teate, mida minu rohud teevad? Keda neurokeemia ei huvita, võib edasi kerida. Ma toon välja, mida ma võtan iga päev, kui palju ja mida see teeb (Wikipediast):

 

Duloksetiin (peamine toimeaine) 60 mg

Kui neuron (närvirakk ajus) kannab edasi närviimpulssi kahe retseptori vahel, siis kasutab ta selleks kindlaid kemikaale. Kaks sellist kemikaali on näiteks serotoniin ja norepinefriin. Nende kemikaalide üheks teiseks peamiseks ülesandeks on kontrollida meeleolu.

Mina tarvitan ravimeid, mis takistavad serotoniinil ja norepinefriinil tagasi minna närvirakku pärast närviimpulsi edasikandmist. Need lasevad seevastu dopamiinil just paremini naasta närvirakku pärast närviimpulsi edasikandmist – dopamiin tekitab head tuju. On uuringuid, mis väidavad, et depressioon esineb osaliselt lisaks muudele põhjustele ka teatud põletikku tekitavate valkude tõttu kesknärvisüsteemis. Lisaks muule vähendavad minu ravimid ka nende valkude esinemist.

 

Mirtazapiin (peamine toimeaine) 15 mg

Blokeerib mitmesuguste serotoniini retseptorite tööd rakkudes, kaasa arvatud neuronites, kuid „sihib“ just neid retseptoreid, mis kasutavad serotoniini närviimpulsi edasiandmiseks, ehk valdavalt neuroneid. Blokeerib mõnede alfaretseptorite aktiveerimist üleüldse – seda kindlates ajuosades. Alfaretseptorid kontrollivad kesknärvisüsteemis närve, mis tegelevad kindlate teadvustamata närviimpulsside edasikandmisega – näiteks reaktsioon sellele, mis on inimese arvates halb või ohtlik sündmus. See ravim aitab kaasa kolmele dopamiini retseptori tööle, blokeerib üht retseptorit, mis toodab põletilikulisi aineid kesknärvisüsteemis, ning blokeerib üht retseptorit kesknärvisüsteemis, kus sellel on koos teiste närvirakkudega kindlad ülesanded – näiteks söögiisu, puhkamise, seksuaalse erutumise, nutmise jt protsesside kaasaaitamine.

 

Lamotrigiin 100 mg

Need ravimid ei lase teatud (positiivselt laetud) naatriumi molekule ja kaltsiumi molekule läbi rakumembraani (raku välimine kiht). Selle tagajärjel väheneb glutamiinhape väljalase teatud rakkudel eesajus. Eesaju üheks ülesandeks on tujusid stabiliseerida ja see toimemehhanism aitab eesajul seda ülesannet kergemini läbi viia.

 

Lisaks kõigele sellele, kontrollin, et mul oleks piisavalt D, C ja B vitamiine, kuna kliinilised uuringud on seostanud nende vitamiinide puudumist teatud meeleoluhäiretega.

 

Mina saan enda neuronite ja teiste rakkude tööd sama palju mõjutada, kui näiteks ilma käeta inimene saaks sundida mõttejõul enda rakke uueks käeks formuleeruma panna. Loomulikult on võimalik teatud meeleharjutustega ja psühhoteraapiaga väga spetsiifiliste neuronite tööd mõjutada, aga tervet kesknärvisüsteemi sundida teisiti talitsema panna on võimatu. Ei aita tervislik toitumine, ei aita lilled ja liblikad, ei aita lakkamatu tegevus.

Ma ei joo tilkagi alkoholi, ma ei suitseta, ma ei tarbi ühtegi mõnuainet ning ma ei võta isegi selliseid ravimeid, mis sõltuvust tekitaks.

Ja ma saan teist kõigist aru, kurat võtaks, te proovite ennekõike oma soovitustega mind parandada, mitte õppetunde ja manitsusi jagada. Aga see ei aita. See teeb haiget, see paneb just mõtlema, et miks mina „normaalne“ ei ole, miks mina ei saa hakkama nagu teised, miks mina olen teistest halvem ja miks ma ise olen kõiges selles süüdi. Aga aastatepikkune depressioonipõdemine on õpetanud, et ma ei ole selles süüdi. Ja mul on kõrini, kui keegi söandab mulle öelda, et olen. Ma proovin iga kuradi päev nii palju: ma loen selle kohta, ma teen meeleoluharjutusi, ma toitun õigesti, ma käin psühhoteraapias, võtan rohtu, magan regulaarselt, leian tegevust, teen puhkepause. Ja see on nii kuradi raske. Alati öeldakse, et on vaja kedagi kõrvale. Mina olen näinud, et kõik nad jooksevad ära selle haiguse eest, nagu oleks see nakkav. Üksinda võitlen ma selle vastu paremini.

4 Comments

  1. Mul on nii hea tunne, et ma sain sind julgustada, et kirjutada ka see jutt. Eriti meelitatud olen selle üle, et sa oled mind isegi veel maininud. Aitäh sulle. Kindlasti saad selle jutuga kuulsamaks kui ma, sest ma pigem kirjutasin enda jaoks, aga sinu jutt on selline tõsisem 😛 Ole tugev & sa võid mulle alati kirjutada, kui sa soovid 🙂

  2. Ma püüan sulle oma kogemuse õnnetundest lahti seletada. Mõnikord kui midagi üli-faking-head juhtub, mida olen kaua oodanud ja lõpuks see midagi juhtub, tekib joovastav õnnetunne, mis tundub peaaegu kaifina. Aju oleks nagu meeletu koguse õnnehormooni sulle laksinud. Täielik adrekalaks, süda taob meeletult, käed värisevad, tahaks kõigile inimestele rääkida, mis põhjustab minus seda meeletut õnnetunnet, sest see tunne ei mahu justkui minu sisse enam ära. Reaalselt ei suuda paigal püsida – sellistel õnnetunde hetkedel olen põrandal üles-alla hüpanud, ühest toast teise jooksnud, treppidest alla õue, ümber maja ja tagasi tuppa. Õnnetunne on nii suur, et ei suuda füüsiliselt paigal püsida. Suu on kõrvuni, mitte otseselt naermine, kuid kramplik naeratus, mida ma ei ole suuteline näolt pühkima. Tahaks kogu südamest karjuda, ükskõik mida, lihtsalt erutusest kiljuda. Selline tunne nagu midagi heliseks väga kõvasti minu sees. See on armumise-ajal-liblikad-kõhus-tunne, mis kestab küll lühemat aega, kuid on kordades intensiivsem.

  3. Liginedes vaikselt keskeale, olen ka ise selle teemaga kimpus olnud üle 15 aasta umbes. Mingi aeg arstide juures käimisest loobusin, sest eraarstid maksavad raha ning paldiski mnt omad vaatavad sind lihtsalt “tere simulant” pilguga.
    Aga sellega õpib elama, vähemalt minul see õnnestus. Mõnel lihtsalt ehk on seda rohkem kui teistel. Isiklikult olen õppinud end läbi oma depressiooni defineerima. See on osa minust ning ma ei peaks seda kuidagi häbenema või ennast seepärast teistest kehvemaks pidama. Pigem, kui aus olen, mulle kohati meeldib see inimene kes ma olen tänu sellele.

    Samuti nõustun, et kui inimene analoogset asja pika aja vältel kogenud ei ole, ei tasu temaga sellest rääkida, sest üldjuhul seda lihtsalt ei mõisteta ning igasugu soovitused, et “saa üle” või, et “mis su elul viga on”, ajavad ainult rohkem närvi.

  4. Tere…

    Hea jutt oli see, tundsin end ära. Olen pea 35 juba, kuid enda depressioonist sain teadlikuks võibolla aastapäevad tagasi alles.Arsti juures ei käinud, ise otsisin infot nö. sümptomite järgi. Selle jutu leidsin nii, et kirjutasin guuglisse `ma ei tunne midagi`. Tegelikult tunnen küll, kurbust, viha , tühjust ja kaastunnet. Kes teab see saab aru.

Submit a comment

Massive Presence Website