Teeme kokkuleppe, riik

In SNAP

Hea riik, ma palun sult abi. Ma saan siin kohati juba täitsa hästi hakkama, aga ühe asjaga oleks abi vaja. Kuula mind ära, palun.

Umbes aasta tagasi öeldi mulle, et mul on veel jäänud kolm aastat. Kolm aastat hetkeni, kui mu hetkel esimese klassis käiv poeg sõpradega esimese siidri teeb, seitse aastat, kuni ta viietestkümnesena võtab napsu regulaarselt. Sellised on nö alkotarbimise demograafilised näitajad.

Mis sa arvad, mida ma neist numbritest arvasin? Muidugi – ma ei uskunud. Vähemalt ei arvanud ma, et asi nii hull saab olla. 11-aastaselt? Vaim tõrgub kujutlemast, et minu Hugo, kellele õhtuti siin Keräineni krimkasid loen, neljandas klassis lämisedes sõbra sünnalt saabub ning hetk hiljem vetsupotti emmates sappi öögib. Ei, te ei räägi minu lapsest. Need on mingid getokasvandikud, kes teil seal statistikas on, minu pere ei ole selline! Ärge, kurat, tulge mind hirmutama!

Sellest on möödunud peaaegu aasta. Väga eriline aasta. Ja tead, täna ma usun neid numbreid. 100%. See teema hakkas mind ikka nii sööma, et vahepealse ajaga olen ma suutnud oma aju erinevate uuringute ja teadusartiklitega põhjalikult läbi pesta. Jah, ma olen ära pööranud. Ma ütlen, et alko on Eesti jaoks teema. Ka sinu jaoks, riik. Nii need absoluutkogused, mida me lõpututel põhjust-leiab-alati tähtpäevadel ära joome, kui laste haigelt varajane joomisega alustamine.

Me kõik teame, et alko halvab ajutegevuse, eks? Kas sa tead ka, et aju arengu kriitiliseim faas algab 11-12. aastaselt ning kestab kuni 18. eluaastani? Ehk täpselt neil aastatel, kui arenevad välja “ma tahan, et mu lapsest kasvaks elus hakkamasaav inimene” oskused nagu otsustus-, analüüsi ja enesekontrollivõime, läbivad lapsed, tihti “vanemate kontrolli all,” alko boot campi. Kas pole irooniline?

Miks ma sellest sulle räägin? Sest mul on nüüd missioon. Ma tahan, et Hugo alustaks alkoga mitte 11-aastaselt, vaid siis, kui ta on täis kasvanud, tema aju on täis kasvanud ning ta saab isesisevalt otsustada, kas ja kui palju. Tegelt ma tahan, et meie kõigi lapsed kasvaksid suureks alkoholita. Sa ei usu, et see on tehtav? Kostub hullumeelselt? Et mida hekki – lapsed kasvavad suureks ilma siidrita? Tõenäoliselt kostubki. Ma kuulen seda päris palju, aga tead, mulle pakub lohutust mõte, et lõpuks on maailma muutnud ikka idealistid, mitte pessimistid.

Aga ära vaata riigi poole, alusta iseendast, öeldakse. Riik, sa kindlasti juba ammu mõtled, et millal kord ma sind selles süüdistama hakkan, et minu poeg tulevikus joob. Ei. Ole rahulik. Las ma räägin, mis ma teada olen saanud. Ühes on isegi terviseedendajad ja alkotööstus ühel meelel – alkokultuuri muutmiseks peab muutuma inimeste endi suhtumine alkoholi. Et kõik algab isiklikust eeskujust ning kodustest hoiakutest alkoholi. Joo poole vähem!, ütleb kampaania. Ära ole laste juuresolekul purjus!

Väga hea. Mulle sobib. Suvest saati joon poole vähem. Septembris olin nulli peal ning ka seda kirja kirjutan kaine peaga. Ainult pidudel on keeruline ilma olla – oled haige?, küsitakse. Ma ei tea, kas Hugo on mu vooruslikkust märganud, aga igatahes endal on süda kergem ja silm selgem. Nii, et isiklik eeskuju – check!

Teine asi, mida perepsühholoogid sulle ütlevad on, et tark vanem räägib oma lapsega. Mida varem alko kahjulikkusest rääkida, seda parem (ka viie-kuueaastastel on taipu, et sel teemal vestelda). Et nii on teismeeaks väärtused kinnistunud ning hoiakud alko suhtes selgemad. Selge värk. Teeme ära!

Ühel õhtul võtsingi poisiga jutuks, et kas ta teab miks suitsetamine ja alkohol on tervisele halb. Jah, teadis, et suitsetamine teeb kopsud mustaks ning sellest võib tekkida vähk, mis tapab. Ta teadis, et alkohol teeb uimaseks ning et “siis hakkad lollusi rääkima”. Just, just. Selgitasin veel juurde, et lapse kasvamisel teeb alkohol kõige suuremat kahju ajule ning aju läheb sul elus kõige rohkem vaja, nii, et aju tuleb väga hoida. Tundus, et ta sai aru ning koos leppisime kokku, et enne suureks saamist ta alkot ei proovi ka. Võimas. Tõeline triumf! Tead, sel hetkel tundsin ennast aasta isana! (muuseas, ilma sisemise tungita kellelegi vastu hambaid anda või peded ja pehmod ahju ajada).

Aga nagu tihti elus, saab triumfisaluudist allakäigu avapauk. Juba järgmisel hetkel leidsin ennast hübriidsõjas tegelasega, keda inimesed teavad alkoholitööstuse nime all, aga kes mulle meenutab pigem Randallit Kollide Kompanii filmist – kavalat sisalikku, kes suudab hetkega värvi muuta ja nähtamatuks muutuda.

Ühel õhtul, kui Misha oli hamstri ära kaotanud, märkasin, et Hugot paelub Padjaklubist veel enam pauside ajal esitatavad reklaamid. Kõigepealt “Nerfi” püstoli reklaam, siis “Lego Chima” reklaam ning siis lugu vaprast kaptenist, kes hulljulgelt sukeldub viskitünni järele ning kui kõik on ta uppunuks arvanud, väljub mitmed päevad hiljem võidukalt veest koos kadunud tammevaadiga ja muudab hetkega omaenese rannamatused eufooriliseks comeback peoks. Hugo jagamatu tähelepanu kuulus reklaamile.

Wtf?, mõtlesin mina. Ma olen siin hoolega kivihaaval ennetusemüüri ladunud, isiklikku eeskuju näidanud ning siis tuleb keegi viinatootja ning näitab seriaali vahele lahedat lugu jacksparrowlikust vahvast jõmmist, kelle elu armastus on viski. Mis toimub, kihvatasin? Pole nagu aus mäng või? Aga. Nagu turundusekspert Janno Siimar ütleb – reklaamibüroo eesmärk ongi väravaid lüüa. Viinatootja 1 – lapsevanem 0. Saan kiire sõnumi telekanalilt, et juriidiliselt on kõik korrektne – ise olete vastutustundetu, kui lasete lapsel kl 21.30 telekat vaadata.

Taandusin. Tõepoolest, tunnistan, et teinekord tõesti ei saa lapsi voodisse kella üheksaks. My bad. Aga siiski…mis saab siis, kui Hugo on 16? Peale kl 21.00 telekat ei vaata? Olgu. Las ta jääb.

Mõni päev hiljem lähen poisiga Flora-Kalju mängu vaatama. A le Coq Arenale, meie rahvuslikule jalgpalliareenile. Ostame A le Coq topsides küüslauguleivad ja Limpat ning võtame istet. “Asi on kaitses”, loeb Hugo hiidsuurelt A le Coq bännerilt…

Asi on tõepoolest kaitses, sest juba ma kuulen, kuidas Randall pareerib kaitseargumendiga, et see on ju vaid sponsorlus ning staadionil alkoholi ei pakuta. Jälle peab nõustuma. Samas ohkan ja meenutan, et Rootsi jalgpalliliidu uue rahvussstaadioni nimi ei ole “Absolut”, vaid on “Friends” – samanimelise koolikiusamisevastase programmi järgi…

Hea riik, siin ma siis palungi sinu abi. Mulle tundub, et Randali-sugusega ei ole mul lapsevanemana võimalik debatti pidada. Ma ei ole kuigi hästi ettevalmistatud juriidilis-demagoogilisteks vaidlusteks hallis tsoonis küsimustes, kas reklaam mõjutab noori tarbima või mitte või kas Laulupeo peasponsorina reklaamib A le Coq alkoholi või edendab kultuuri.

Isana sooviksin ma lähtuda tervest mõistusest, rääkida nagu inimesed räägivad ja mõelda, milline minu, minu poja ja meie kõigi lähim tulevik võiks olla. Ja mulle tundub, hea riik, et meie tulevik peab olema alkoholireklaami vaba. Kas sa saad mind selles aidata?

Alksireklaami kadumisega kaotaksime halli tsooni, kus me valutaksime südant muretsedes, kas alkoreklaamid ikka tõmbavad lapsi ja noori tarbima ja tänaseid joojaid rohkem tarbima. Ilma reklaamita oleks meil süda rahul, kuna me teaksime, et ei mõjuta.

Ma mõtlen, et pole ka palju neid, peale Randalli enda, reklaamibüroode ja meediakanalite, kes alkoreklaame pikalt taga igatsema jääksid. Kas keegi mäletab/igatseb veel tubakareklaame? Ning vastupidiselt väitele, et reklaamikeeld takistaks uute tulijate turuletulekut võib väita, et see samm võimaldaks turgu hoopis demokratiseerida, andes võimaluse Eesti oma väiketootjatele, kellel puuduvad massmeediareklaamiks sügavad taskud. Kas sa mõistad, millest ma räägin?

Seega, here it comes: hea riik, tee nii, nagu sa tegid tubakaga, tee nii, et alkoholi ei saaks reklaamida. Mitte kuskil. Mitte kunagi. Kas teeme kokkuleppe, riik? Mina joon poole vähem ja kasvatan hoolega lapsi ning sina teed alkoreklaamile lõpu. Sobib? Anna mulle võimalus minu missioon ellu viia.

35 Comments

  1. Enne ei muutu selles vallas midagi, kui tekkib piisavalt vihaseid inimesi, kes kirjutamise asemel ühiseks jõuks koonduvad. Üksikisikutel jääb võimalus telekas kinni panna või saadete salvestamise teenust kasutada ja selle sisu tutvumisel see tsentseerida oma lapsele, kui vajadus. Jah, see on jabur. Samas ma tuletan meelde, et maailmas, näiteks Aafrikas on lastel ja lapsevanematel teatud kuivemate piirkondades sitaks suuremad probleemid. Vesi-söök ja selle vähesus. Peale alko-probleemi on meil siin kindlasti muid ühiskonna kriitikat vajavaid teemasi. Mind isiklikult ajab närvi päris palju teemasi-probleeme. Närvi, ehk ei ole isegi õige sõna. Pigem nagu vangutad pead ja pomised midagi omaette, sest ükskõik kellele midagi räägid ei tule sealt konkreetselt impulssi, et minna ja kaubanduskeskuses näiteks üks viinapudel avalikult vastu põrandat puruks visata. Seda õhtul, kui järjekorrad pikad ja publikut rohkem. Hulleim, mis sinuga juhtuda võib on see, et pead pudeli 5,99 euri kinni maksma. Kes meist teeks seda? Kui paljud üldse Eestis on võimelised protestima peale sheerimise ja kirjutamise. Ühe verisooni järgi pakun välja, et alko on meie rahvuse päästevedelik. Nimelt hävitab see nõrgimad ja laseb tugevamatel ehk alko kasutamist kontrollivad inimesed ühiskonnas ja geenitabelis paremale positsioonile. Pole siin mõtet pikemalt peatuda loodusseadusel. See on karm. Joobes juhi süül hea inimese hukkumine maanteel või kooliteel peaks meist igaühe tagajalgadele ajama. Mis on saanud neist üksikutest bussijuhtidest, kes on joobes peaga bussiroolist eemaldatud? Kus on need raisad? Siin võtaksin kõik oma sõnad tagasi, et viin ongi määratud puhastu-päästevedelikuna. Ei saa see olla ju nii julm. Kindlasti alko-reklaam on vastik aga roppused “padjaklubis” või “killimine” seriaalides-filmides. Need? Pääsemise tee on tegelikult ülimalt lihtne. Tuletage meelde, kui vähe me nõuka ajal ( lapsed tollel ajal) saime vaadata televiisorit ja tuletage meelde, et teie naaber “kolja” ( loe: tundmatu) oli joodik, samal ajal, kui sina vaatasid õhtuseid multikaid tema pani pidu, kõrval korteris. Polnud ju reklaami. Oh, väga hea, praegu kirjutan läpakas seda kirjutist ja minu 4 aastane tütar istub diivanil ja kuulab kuidas Padjaklubis mitme rõhutamisega öeldi, pervo, issand missugune pervo ja …elu nõme eit. Enne seda olin just hääle vaiksemaks pannud, sest Jääaeg sai läbi. Just praegu küsisin, miks sa vaatad seda? Ta ütles, et talle meeldib. Ja see on minu 4 aastane tütar. Mis peaksin tegema? Vastus on ju lihtne, telekas kanali vahetus või kinni. Ja nii lihtne on ka selle alko-reklaamiga. Vähem telekat lapsele ja lapsevanemale. Vähemalt oma hinged päästame sellisel moel.

  2. Mina olen muidu nõus aga selle A Le Coc reklaamiga on see asi et seda saaks lihtsalt väänata kuna teoorias toodab see firma ka limonaadi (minu mälu järgi) seega staadion siiski vist ei muuda asja. Ma võin isiklikust kogemusest rääkida, et tegevus mida teed on hea, kuid sa pead aru saama sellest et arvatavasti su poeg ikkagi proovib alkoholi varem kui 18 kuid seni kuni tal endal mõistus peas ja sinu eeskuju ja õpetused on olemas ei tohiks tekkida probleeme. Ma proovisin alkoholi kui ma olin 4 kuna tahtsin teada mida mu isa joob siiani vihkan seda kraami kuna selle maitse on siiani tülgastav. Jõin ma esimest korda kui oli 13 ja pärast seda ei joonud kuni 19 aastaseks saamiseni kuna ma ei näinud põhjust. Miks ma üldse natuke vahepeal võtan ongi sellest tulenev et “tüüpilise” mehena ei julgeks ma muidu tantsima minna peol. Enamasti õpitakse kogemusest seega ära väga kurjaks saa kui ikkagi juhtub et su poeg joob (vähemalt proovib) varem kui ta saab 18. Igatahes edu ja jõudu lapse kasvatamisel.

Submit a comment

Massive Presence Website