„Teda riietatakse ja pannakse kasti“

In SNAP

Tanatoloog Lynne Halamish sellest, kuidas jätta hüvasti oma lähedastega

Tekst: Natalja Granina (Originaal tekst vene keeles).

 

Hospisabi Professionaalsete Osavõtjate Assotsiatsioon ja heategevusfond „Vera“ (Usk) korraldavad Moskvas juba teist aastat järjest arstidele ja medõdedele palliatiivabile pühendatud konverentsi. Seekord oli konverentsi ettekannete kuulajaid viis korda rohkem kui seda kavandasid konverentsi korraldajad. Rootsi, Poola, Iisraeli ja Saksamaa spetsialistid rääkisid konverentsil sellest, kuidas aidata neid, keda Venemaa arstid ei saa enam terveks ravida. Konverentsil arutati mitte üksnes meditsiinilisi probleeme, vaid peatuti ka eetilistel küsimustel: kuidas rääkida nendega, kes lahkuvad varsti siit ilmast, kas võib vahetada patsiendil pampersit seejuures patsienti solvamata. Iisraeli tanatoloog (surmaspetsialist) Lynne Halamish jutustas konverentsist osavõtjatele oma tööst surijate ja nende sugulastega. Selliseid spetsialiste on maailmas väga vähe. „Lenta.ru“ pani kirja Lynne Halamishi soovitused.

Viimastest sõnadest

On viis lauset, milliseid võib kasutada hüvastijätuks:

1. „Andesta mulle“.

Absoluutselt igaühel on see, mille eest paluda andeks: kas selle eest, et ta midagi tegi ning põhjustas sellega valu, või selle eest, et ta jättis midagi tegemata…

Esimeses Moskva hospises
Esimeses Moskva hospises. Foto: Pavel Smertnin/TASS

2. „Ma andestan sulle“.

Probleem surevate laste vanematega. Nad räägivad, et nende laps ei teinud midagi halba, ta lihtsalt ei jõudnud teha. Ma vastan: „Te veetsite viimase aasta haiglas. See juba on midagi. Ta jätab teid maha“. Mulle vastatakse tavaliselt nii: „Ta ei teinud seda meelega, ta pole süüdi“. Kuid siin pole jutt kavatsustest. Ma korraldasin ükskord seminari, kus ma jutustasin sellistest asjadest. Seminaril viibis üks medõde, kes kaotas oma 16-aastase poja, kes oli vähihaige. See medõde hakkas nutma ja jutustas, et siis kui tema poeg lahkus, siis ta nägi, kuidas kannatavad tema lähedased ning kogu aeg rääkis oma emale: „Andesta mulle, andesta mulle“. Ema aga vastas: „Sa ei pea vabandama“, kuigi tegelikult ta oleks võinud lihtsalt öelda: „Ma andestan sulle“.

3. „Ma armastan sind“.

Siin on üks nüanss – see lause peab olema tõsi. Vastasel juhul ärge lausuge seda lauset, muidu haige tunnetab valskust. Te võite öelda: „Ma tahaksin sind armastada“.

4. „Ma tänan sind selle eest, kes sa olid minu jaoks“.

5. „Jää hüvasti“.

Pidage meeles, et esimesed kolm lauseta ei puutu surma mingitki moodi. Ma ütlenneid lauseid väga tihti oma abikaasale ja lastele. Tehke ka teie nii. Keegi ju ei tea, millal ta sureb. Kui me kuulame inimesi, kes sattusid erakordsetesse olukordadesse, siis nad kahetsevad kõige rohkem seda, et nad ei suhtunud hästi oma lähedastesse ning rääkisid neile harva, kuidas nad neid armastasid.

Sellest, miks surijatega kardetakse rääkida

Väga raske on vaadata silma inimesele, kes kannatab ja kes on suremas. Me üritame seda mitte teha. Kujutage ette, et te pole ainuke, kes pöörab surijast pilgu kõrvale. Palatisse siseneb arst ja küsib: „Tere! Kuidas te ennast täna tunnete?“ ning vaatab padja või teki peale, kuid tema pilk ei peatu haigel. Medõde käitub samamoodi. Isegi haige sugulased, kui nad saavad teada kõige hullema, hakkavad külastama haiget kahekesi, tehes seda selleks, et mitte jääda lahkujaga kahekesi. Või kui nad jäävad palatisse, hakkavad nad kohe ajalehte lugema.

Foto: Gaia Squarci / Reuters
Foto: Gaia Squarci / Reuters

Kui meil tekib kellegiga pilkkontakt, siis me justkui räägime: „Te olete minu jaoks olemas“. Kui selline side puudub, siis tähendab see haigele sotsiaalset surma. Paljud inimesed ei tea, mida teha juhul kui haige küsib nende käest, kas ta sureb. Tavaliselt esitavad selliseid küsimusi need, kes tõesti lahkuvad. Võimaldage talle „lava“, laske tal end tühjaks rääkida.

Küsige surijalt, mida ta kõige rohkem kardab. Need on erinevad asjad. Üht inimest võib kohutada valu. Sellega on kõige lihtsam hakkama saada. Noor ema võib karta, et ta lapsed ei jäta teda meelde. Võib salvestada video, kus ema hakkab pöörduma oma laste poole nende sünnipäevadel, kooli lõpetamisel, pulmapäeval. On vaja võtta üks suur hirm ning jõuda selles selgusele, asetades ta „raami“. Te ei tule kunagi olukorraga täielikult toime, kuna sajaprotsendiline vastus on „Saada terveks“.

Ärge kartke naljatleda. Pisarad ja naer on kaks väga lähestikku asetsevat nuppu. See on see, mis annab meile vabanemistunde. Naer on tihti valu tulemuseks ja seepärast kasutage igat minutit selleks, mis on teil olemas: tantsige, laulge, naerge. Kui ma kohtun surijatega, siis me tihti naerame. Vahel on tegu musta huumoriga, kuid ka see töötab.

Surma põhjustest

Haigetega või nende sugulastega on vaja kindlasti rääkida haiguse põhjusest, kuna nad usuvad, et haiguse põhjus peitub neis endis. Nad on süüdi, kuna nad tegid, mõtlesid või ütlesid midagi valesti. Kui ma küsin lapse käest, mis ta haigestus, siis ta vastab tihti nii: „Sellepärast, et ma olin paha“. Ja ma ei hakka temaga vaidlema, kuna ma ju ei tea, milline ta oli. Ma vastan talle lihtsalt: „Väga võimalik, et sa olid paha, kuid see ei puutu vähimalgi määral sinu haigusesse“. Sellest tavaliselt piisab.

Haiged lapsed ei küsi: „Miks mina?“. Nad ise leiavad enda jaoks vastuse. Ma rääkisin 16-aastase poisiga, kes oli suremas. Ta ütles: „Ma panin oma eelmises elus toime palju kuritegusid ja seepärast on selles elus minu valik just selline. Kuid minu järgmine elu on suurepärane“. Mida sellise vastusega teha? Mitte midagi. See poiss tunneb, et tal on kõik kontrolli all.

Lastest kalmistul

Ma olen täiesti veendunud, et kõik perekonda kuuluvad lapsed, sealhulgas isegi imikud, peavad viibima hüvastijätutseremoonial perekonna liikmega. Suri isa. Jäi järgi kolm last. Ema ütles mulle, et ta ei soovi võtta lapsi kalmistule kaasa, kuna kardab, et matustel viibimine põhjustab lastel psühholoogilise trauma. Selleks, et lastel poleks matustel raske, tuleb neid selleks õieti ette valmistada. Kõige tähtsam on, et lapsele tuleb samm-sammult selgitada, mis aset leiab ning millist käitumist temalt oodatakse. Lapsele võib näiteks öelda, et spetsiaalsed inimesed võtavad isa keha, riietevad ta ning panevad seejärel kasti, mida nimetatakse kirstuks. See kast viiakse kuhugi kohale, kuhu on kaevatud auk ning seejärel lastakse kirst sellesse auku. Ümberringi on mullahunnik. Mullahunniku juures on palju labidaid. Inimesed hakkavad viskama mulda kirstu peale. Tavaliselt on nii, et kui esimene labidatäis muda kukub auku, hakkavad inimesed nutma. Kui sa soovid, siis sa võid samuti seda teha“.

Kui lahkunuga hüvastijätutseremoonia on traumaatiline (ootamatu surm, varajane kaotus), siis oleks hea, kui last saadaks perekonnasõber, kuid mitte sugulane. Kui omaksed kaotavad enda üle kontrolli, siis lapsega on kellel tegelda.

Selle ema, kes oli vastu laste osavõtule hüvastijätutseremoonial, viimane argument oli see, et tal endal on raske näha poegi surnukirstu juures. Ma vastasin talle selle peale: „See on osa sinu tööst, nii kaitsed sa oma lapsi“. Pole olemas ühtki ühiskonda, kus puuduksid matusekombed. Inimesed arvavad, et nii on kegem leppida kaotusega. Kui kõnedes räägitakse lahkunutest, siis on lastel õigus seda kuulda. Lapsed peavad nägema, et lahkunut leinavad mitte üksnes perekonnaliikmed. See aitab lapsel mõista, et ta pole oma lähedase surmas süüdi. Samal ajal näeb ühe vanema süles olev aastane laps, et inimesed nutavad. See on tema sisenemine kultuuri.

Filosoofiast

Ma töötasin ühe perekonnaga, kus suri noor mees, kellest jäi järgi väike laps. Lesk küsib: „Poeg tunneb kogu aeg huvi, kus ta isa on, kuid ma ei usu hauatagusesse ellu ning ei tea, kuidas pojale selgitada isa äraolekut“. Ma vastan: „Poiss on viieaastane. Ta ei küsi sinu käest hauataguse elu kohta. Ta küsib, kus on keha? Siis ütle talle seda“.

Jalutuskäik Esimeses Moskva hospises
Jalutuskäik Esimeses Moskva hospises. Foto: Pavel Smertin/TASS

Mul on meeles kuueaastane poiss, kellel oli lemmikkoer. Poiss läks kooli, poisi isa jäi aga koju. Koer jooksis tänavale ning jäi auto alla. Isa hakkas paanitsema, peitis koera laiba ning jooksis koerte varjupaika, kus leidis sarnase koera. Tõi koera koju, lootes, et keegi ei pane midagi tähele. Poiss tuleb koolist koju, imestab ja küsib: „Aga kus on Flappy?“. Isa ei saa pojale sõbra surmast öelda ning vastab, et Flappy jooksis minema. Loomulikult poeg vastab: „Lähme siis teda otsima!“. Isa teab täpselt, kus Flappy on, kuid longib alandlikult kaasa. Koera otsingute ajal püüab isa poja tähelepanu kõrvale juhtida ning räägib: „Lähme sööme midagi“, „Lähme magama“, mille peale poeg vastab: „Ma ei hakka midagi sööma ega ei hakka ka magama seniajani, kuni me Flappy üles leiame“. Nurka surutud isa pigistab endast välja: „Anna andeks, kuid Flappy jäi auto alla“. Poeg küsib uuesti. „Aga kus Flappy on?“. Ateistist isa hakkab järsku nägema valgust ning vastab: „Flappy on koos Jumalaga taevas“. Laps imestab väga ning ütleb: „Aga mida teeb Jumal surnud koeraga? Milleks talle surnud koera vaja on?“. Ärge arvake, et väikesed lapsed esitavad endale filosoodilisi küsimusi. Nad on vägagi praktilised.

Halbadest uudistest

Venemaal küsisid arstid minu käest mitu korda, mida teha juhul, kui patsiendi perekond keeldub sellest, et patsienti informeeritaks tema diagnoosist? Keda informeerida esimesena – kas sugulasi või patsienti? Arstil on moraalne kohustus ning eetikakoodeks. Me peame mõistma, et keha kuulub patsiendile. Kui patsiendil on kognitiivsed võimed ning ta on teadvusel, siis sinult tema peab otsustama: kas informeerida perekonda või mitte ja mitte kuidagi teisiti.  Ärge kunagi petke patsienti ning ärge vaadake talle ülalt alla. Ta on täiskasvanud inimene, kes peab võtma vastu otsuse. Niiviisi te peategi temasse suhtuma. Pidage ennast ülal nii, nagu te tahaksite, et ka teisse suhtutaks.

Esimene reaktsioon halvale uudisele pole alati protest ja eitamine. Kui patsient viibib pikka aega hospises, ei tunneta ta hästi, mis toimub. Tema perekond on samuti väsinud ja tema lähedased hakkavad tunnetama mõningat kergendust sellest, et nende sugulase elu on lõppenud. Kahtlemata on hakkavad tunnetama ühaegselt ka enda süüd. Palun ärge mõistke neid hukka. Pärast seda võivad patsiendid tunda valu, väljapäästutust ning rahutust. Seejärel tuleb leppimine, selle uudise vastuvõtmine ning järelemõtlemine sellest, mis saab edasi. Ja me peame aitama neil elule tagasi pöörduma. Tähtis on mõista, et ka surmava diagnoosiga inimesed pöörduvad tagasi elu juurde. Nad teavad, et nad surevad, kuid nad ei mõtle selle peale pidevalt, vaid mõningatel hetkedel. See on sama, mis Päikese vaatamine. On võimatu teha seda alalõpmata.

1 Comment

  1. Aitäh, väga mõistlik artikkel teemal, millega kardetavasti tuleb kõigil millalgi kokku puutuda. / Спасибо, очень разумная статья на эту тему, с которого, к сожалению, все вероятно имеет контакт на какое-то время.

Submit a comment

Massive Presence Website