Tai naiste iseärasused

In POPNIHILISM

„Kuule,” küsib Toomas, „miks neid prostituute siin Tai maal nii palju on?”

Nad istuvad ühes Walking Streeti baaris. Toomas on jutule saanud baari perenaisega, 40-ndates aastates Muiga. Baar on veel suhteliselt tühi, õhtu veel varajane.

„Mis prostituute?” imestab Mui. „Mina pole küll ühtegi näinud. Pealegi on prostitutsioon Tai maal seadusega keelatud.”

„Ah nii?” imestab ka Toomas. „Aga kes need tüdrukud siis on, kes siin igal pool baarides istuvad?”

„Ah need… Need on lihtsalt teenindajad, muud midagi.”

„Aga miks nad alati kiljuvad, kui keegi mööda juhtub minema?”

„Miks mitte? Eks nad ootavad ju kliente.”

„Kliente?”

„Jajah. Igal äril on ju kliente vaja.”

„Ja mida nad siis klientidele pakuvad?”

„Noh, jooke muidugi, enamasti tahetakse õlut. Ja siis ka seltskonda, et mõnus oleks.”

„Seltskonda? Mis mõttes?”

„Ikka meelelahutuseks, milleks siis veel?”

„Aga neid saab ju ka kaasa kutsuda?”

„Saab muidugi, kui tüdruk nõus on.”

„Ja selle eest tuleb maksta?”

„Jajah, maksta tuleb baarile, et tüdruk endale vaba õhtu saaks. 300 kuni 400 bahti, sõltub baarist.”

„Vaba õhtu?”

„Jah, sest tüdruk ju peab töötama seal baaris. Kuidas ta muidu saaks sealt ära minna.”

„Ja mis ta selle vaba õhtuga siis teeb?”

„Teeb mida tahab.”

„Näiteks läheb sellesama kliendiga minema?”

„Nojah. See on ju loomulik, sest see klient ju maksis selle raha.”

„Ja kuhu nad siis lähevad?”

„See on juba nende omavaheline asi. Aga enamasti minnakse sinna hotelli, kus klient peatub.”

„Hotelli? Hotellituppa, mõtled?”

„Jajah.”

„Ja mis nad seal teevad?”

„Noh, teevad, mida tahavad muidugi. Saavad lähemalt tuttavaks, ilmselt.”

„Seksivad?”

„Heade tuttavate puhul pole selles ju midagi imelikku.”

„Ja pärast mees annab tüdrukule raha?”

„Jah, enamasti ikka.”

„Mille eest?”

„Noh head tuttavat tuleb ikka toetada.”

„Toetada?”

„Ikka võib ju selguda, et tema uuel sõbral on mõni mure. Kuskil maal kodus on pühvel jalaluu murdnud või vanaisal prille vaja või riisipõld vee alla jäänud.”

„Aga see on ju vale?”

„Kuidas nii?”

„Minu teada riisipõllud ongi enamasti veega kaetud.”

„Noh, aga mis seal siis valet on?”

„Ahjah, muidugi.” Toomas rüüpab lonksu õlut ja pärib edasi. „Ja siis mees aitab?”

„Jajah. Õllebaaride tüdrukutele antakse tavaliselt tuhat bahti lühikese aja puhul, pika aja puhul poolteist või rohkemgi.”

„Lühike ja pikk aeg?”

„Jajah, oleneb sellest, kas tüdruk on temaga vaid paar tundi või jääb hommikuni.”

„Et kui hommikuni jääb, siis tuleb rohkem aidata?”

„Nojah.”

„Et selle aja jooksul saab nagu rohkem muresid kuulda, mis lahendamist vajavad?”

„Einojah, enamasti neist muredest ei räägitagi eriti. Mees ainult võibolla enne küsib, et palju sa lühikese või pika aja eest tahad.”

„Et haiget pühvlit ravida?”

„Näiteks. Aga kui asjaga tuttav ollakse, siis ega nendest pühvlitest eriti nagu juttu ei tehtagi.”

„Et nagunii tuleb maksta?”

„Jajah.”

„Aga kuidas nendes go-go baarides on?”

„Nood tüdrukud on veidi kallimad.”

„Tüdrukud kallimad?”

„Ei noh, see baarimaks on suurem, enamasti 800 bahti või isegi rohkem.”

„Ah see maks, et tüdruk saaks vaba õhtu?”

„Jajah.”

„Aga tüdrukule tuleb ka rohkem maksta?”

„Enamasti jah.

„Et nendel go-go baaride tüdrukutel on siis nagu suuremad mured?”

„Jajah, ikka.”

„Aga ega sellepärast pole ju vaja muretseda?”

„Ega ole jah. Tüdrukutel on lihtsalt hea meel, kui neile raha antakse.”

„Aga mida nad siis teevad, kui on piisavalt tuttavaks saadud ja raha käes?”

„Tavaliselt tuleb tüdruk siis baari tagasi.”

„Tuleb tagasi? Aga ta sai ju vaba õhtu?”

„Nojah, aga võibolla keegi veel tahab temaga lähemalt tuttavaks saada.”

„Ahjah, muidugi.”

„Ja siis võibolla veel kolmandatki korda?”

„Jajah. Meil oli siin üks kena tüdruk, ühel õhtul käis vist koguni neli korda lühikeseks ajaks ära.”

„Erinevate tuttavatega?”

„Muidugi.”

„Ja kõik aitasid teda?”

„Loomulikult.”

Toomas rüüpab õllekest. Talle hakkab selgeks saama, et Tai maal tõesti prostituute ei ole.

„Aga kuule, kuidas nagu saaks tüdruku päriselt endale,” küsib Toomas. Ta on ka Muile joogi ostnud. Näib, et juttu jätkub kauemaks.

„Päriselt?” küsib Mui.

„Noh, selles mõttes, et ta enam teiste meestega ei läheks.”

„Ah selles mõttes! Jajah, selleks tuleb ta baarist välja osta.”

„Välja osta?”

„Nojah. Tuleb baarile maksta suurem summa, et tüdruk saaks sinuga päriselt tulla ja ei peaks enam üldse selles baaris töötama.”

„Ahah. Kui palju see on?”

„Sõltub baarist, aga enamasti midagi 10 tuhande ringis.”

„Ja siis võib tüdrukuga minna päriselt?”

„Jajah. Tegelikult võib tüdruk igal ajal baarist minema jalutada. Aga kui keegi juba küsib, et kui palju selle eest maksma peab, siis tahetakse enamasti ikka raha ka selle eest.”

„Hm.” Toomas jääb korraks mõttesse. „Aga mis siis edasi saab?”

„Noh,” Mui naerab veidi. „Mida ikka. Enamasti hakatakse koos kuskil ringi käima esialgu.”

„Ringi käima?”

„Nojah, mees on ju siia puhkusereisile tulnud, tahab ringi vaadata ja võtabki tüdruku kaasa.”

„Ja maksab tüdrukule selle eest?”

„Ei, otseselt enam mitte.”

„Kuidas siis?”

„Noh, kui nad koos käivad ja ringi reisivad, siis mees muidugi maksab kõik reisikulud ja öömajad ja söögid-joogid.”

„Ja see on kõik?”

„Ei, mitte päris.”

„Jälle surnud pühvlid?”

„Eh,” Mui naerab juba laginal. „Seda enam mitte. Aga tüdrukule on hädasti vaja uut mobiiltelefoni näiteks. Sellist stereoheliga, kolme ekraaniga, värvilist ja internetiga.”

„Ahjah, muidugi.” Toomas mõtleb murelikult oma odava Nokia peale. „Ja mida veel?”

„Noh, kuldkaelakee on ka hästi vajalik, sest see näitab, et teda armastatakse.”

„Armastatakse?”

„Jajah, mida rohkem raha antakse või kingitusi tehakse, seda rohkem ka armastatakse.”

„Ja kuldkaelakee näitabki seda siis?”

„Jajah. Muidu veel mõeldakse, et ta on nagu miski prostituut.”

„Ja siis enam ei mõelda?”

„Noh, vähemalt tüdruk seda niimoodi räägib.”

„Oh.” Toomas uurib edasi. „Ja mis siis edasi saab?”

„Tavaliselt kaob see kaelakee varsti ära.”

„Kaob ära?”

„Jajah. Noh, varastatakse või röövitakse või kaotatakse kuhugi.”

„Jah?”

„Nii juhtub sageli. Tüdruk on muidugi selle peale väga õnnetu. Ikkagi kallis kingitus ja armastuse tähis.”

„Mida siis tuleb teha?”

„Noh, tuleb talle uus kaelakee osta, juba kallim, ja veel sõrmus või veel midagi.”

„Ja siis kaovad need ka ära?”

„Ei, tavaliselt lendab mees varsti ju kodumaale tagasi.”

„Kui on kõik vajalikud asjad tüdrukule ostnud?”

„Jajah. Ja hakkab talle edaspidi raha saatma, sest tüdruk ju tuli baarist ära ja tal ei ole enam sissetulekut.”

„Ahjah, muidugi.”

„Ja tüdruk jääb teda siis truult ootama?”

„Mõnikord jah. Aga enamasti läheb baari tagasi.”

„Uusi suhteid looma?”

„Jajah.”

„Ja too eelmine mees saadab talle ikka raha?”

„Muidugi.”

„Ja siis leiab tüdruk järgmise, kes ta baarist välja ostab, kingitusi teeb ja raha hakkab saatma?”

„Jajah, võib juhtuda küll.”

„Ja siis veel kolmanda, jne?”

„Noh, eriti palju niimoodi ka ei saa. Aga enamasti on tal veel ka oma tai mees või armuke, kellega ta tegelikult koos elab.”

„Ja too mees teab kõike?”

„Noh, kas just kõike, aga enam-vähem jah.”

“Aga tema vanemad?” uurib Toomas edasi. “Kas nemad ka teavad?”

“Eks ikka,” lausub Mui. “Perekonnale ju saadetakse raha, nemad seal maal ju hoolitsevad tema lapse eest ja üldse.”

“Mis?” imestab Tom. “Kas neil on siis ka lapsed?”

“Enamasti ikka.”

Toomas jääb väga sügavalt mõttesse.

„Aga on ju ikka ka päriselt püsisuhteid tai naiste ja farangidest meeste vahel?”, küsib Toomas.

„On ikka.” Mui võtab mugavama poosi. „Paljud elavad koos, neil on lapsed, ollakse seaduslikult abielus jne.”

„Ja kõik on õnnelikud?”

„Esialgu jah.”

„Mis mõttes, et esialgu?”

„Noh, esialgu ollakse ikka õnnelikud. Aga aeg-ajalt tuleb ka tülitsemisi ette.”

„Tülitsemisi? Kuidas see välja näeb?”

„Noh, kõige kergem tülitsemine on see, kui naine enam sinuga ei räägi.”

„Ei räägi?”

„Jajah. Kõigi teistega räägib, aga sinuga mitte. See ongi kõige sagedasem tülitsemine.”

„Ohoh,” mainib Toomas. „See on küll hästi leebe.”

„Tegelikult mitte. Selline asi ajab iga mehe närvi.”

„Hm.” Toomas mõtleb hetke. „Okei, vist küll. Kaua see kestab?”

„Päev või paar, vähemalt.”

„Aga kuidas leppimine siis toimub?”

„Noh, mees peab millegagi oma süüd lunastama.”

„Süüd?”

„Muidugi. Sest mees on ju süüdi, et naine pahaseks sai.”

„Ah jah,” tuleb Toomasele midagi meelde. „Meil käib see ju samamoodi.”

„No näed.”

„Aga kuidas siis asja heaks teha?” pärib Toomas edasi.

„Noh, tuleb näiteks uus korter osta.”

„Korter?”

„Või maja.”

„Maja?!”

„Või auto. Sõltub sellest, millest varem on juttu olnud ja mida naine on tahtnud.”

„Ahah.” Toomas hakkab murelikult mõtlema oma sissetulekute peale. „Aga kui mehel selle jaoks raha ei jätku?”

„Siis tuleb osta järelmaksuga, ehk liisida,” on Muil kohe lahendus olemas.

„Ja siis saab kõik jälle korda?”

„Selleks korraks jah.”

„Aga edasi?”

„Edasi? Edasi hakkab mees arvatavasti mõtlema miski äri peale, mis raha sisse hakkaks tooma,” pakub Mui.

„Äri?”

„Jajah. Et näiteks osta kinnisvara ja seda välja rentima hakata. Või miski pood või restoran või baar või midagi sellist.”

„Ja siis hakkab raha tulema ja kõik on hästi?”

„Ei, esialgu hakkab raha ju minema sinna, sest alustamine maksab alati rohkem.”

„Ahjah, muidugi.” Toomas peab veidi aru. „Aga siis hakkab raha tulema ju ikkagi?”

„Jajah, võib tulla midagi, kindlasti. Sõltub ärist ja kõigest muust.”

„Ja siis ongi kõik hästi?”

„Nojah.” Mui uurib Toomast korraks. „Tahadki seda kõike teha või?” küsib ta.

„Ei, ma niisama uurin.”

„Ahah.” Mui mõtleb hetke. „Eriti proovida ei soovita.”

„Miks?”

„Vaata.” Mui peatub hetkeks. „Tai tibidel tuleb mõistus pähe alles kuskil 28-nda eluaasta paiku. Varem on nad kõik veidi hullud.”

„Jah?”

„Nii ongi.”

„Aga,” Toomas on hetkeks rabatud. „Mis mõttes hullud?”

„Noh, rahutud, ebapüsivad, ei suuda kunagi midagi rahulikult teha ega lõpule viia, ei tunne vastutust millegi ees ega kohusetunnet ja üldse.”

„Ja mis siis juhtuma hakkab?”

„Midagi. Algul tegeldakse äriga sõbralikult koos. Siis aga hakkab tibi sellest tüdinema, sest suurt raha sealt ju ikkagi ei tule.”

„Ja mehel ka raha juurde ei tule?”

„Just.”

„Ja mis siis edasi saab?”

„Noh, eks siis tülitsetakse muidugi.”

„Samamoodi? Et ei räägita?”

„Jajah. Aga kuna naine leiab, et mees teda enam ei armasta, siis hakkab ta üksi igalpool käima, või koos sõbrantsidega.”

„Igal pool? Mis mõttes?”

„Noh, lõbutsemas. Diskoteekides, karaokedel jne.”

„Mis ta seal teeb?”

„Mida ikka. Joob, tantsib, flirdib, ameleb.”

„Ja mees teab seda?”

„Teab või ei tea, vahet pole. Tegelikult on mees ise süüdi.”

„Süüdi? Mismoodi?”

„Noh, kui mees ütleb, et tal enam raha ei ole, siis on tal järelikult armuke.”

„Kuidas nii?”

„No vaata, kui ta enam oma naisele raha ei anna, siis ta järelikult annab kellelegi teisele.”

„Aga kui tal tõesti enam raha ei ole?”

„Kuidas nii? Farangidel on ju alati raha.”

„Ahjah.” Toomas mõtleb, et selles on ju isegi oma loogika. „Aga mis siis edasi saab?”

„Noh,” Mui vaatab jälle Toomast pingsalt. „Kui tai naine arvab, et tema mehel on armuke, siis läheb ta eriti pööraseks.”

„Pööraseks? Mis mõttes?”

„Väga lihtsalt. Tahab ära tappa, näiteks.”

„Ära tappa?”

„Jajah. Või midagi muud moodi kätte maksta.”

„Kätte maksta? Mille eest?”

„Noh, selle eest, et mees teda petnud on.”

„Kuidas petnud?”

„Mehel on ju armuke.”

„Aga kui tegelikult ei ole?”

„Mehed ju valetavad kogu aeg.”

„Aga naised ei valeta?”

„Valetavad muidugi. Aga see ei loe.”

„Mis siis loeb?”

„Loeb see, et mees on süüdi ja naise elu ära rikkunud. Naisel pole midagi, aga mehel on kõik olemas.”

„Mismoodi?” Nüüd ei saa Toomas enam millestki aru. „Mees ju ostis naisele korteri, maja, auto, äri…?”

„Jajah, see oli siis, kui mees naist veel armastas. Aga kuna ta enam teda ei armasta, siis on see kõik nüüd naise oma ja mees on kõiges süüdi.”

„Uhh.” Toomas on tõsises hämmelduses. „Ja nii kõik toimubki?”

„Sagedasti jah.”

„Ja edasi? Mis edasi saab?” Toomas on lausa ärevusse sattunud.

„Edasi võib saada mitut moodi. Arvatavasti ei kannata üks seda kõike välja ja läheb minema.”

„Niisama lihtsalt?”

„Ei. Enne toimub tavaliselt veel igasuguseid asju.”

„Näiteks?”

„Oh, sa vist ei taha teada…” Mui mõtleb hetke. „Ma olen palju lugusid kuulnud. Üks tibi näiteks võttis farangi passi ja rebis selle puruks. Teine ostis poest kummitempli kirjaga „TÜHISTATUD” ja lõi selle mehe passi sisse. Mõlemal juhul pidi mees viivitamatult Tai maalt lahkuma, kuna pass oli rikutud.”

„Uh,” ütleb Toomas, „mis veel?”

„Noh, kõik, mis iganes võiks mehele kahju tekitada. Üks varastas mehe arvuti, teine võttis krediitkaardid koos varem välja nuhitud koodidega ja tõmbas kõik rahad välja, kolmas saatis maffiajõugu teda läbi peksma ja paljaks röövima jne.”

“Päris jube,” arvab Toomas.

“Seda küll.” nõustub Mui. “Õnneks on Tai kirurgid päris osavad meeste riistade tagasi külge õmblemise osas.”

“Mis-mis?” on Toomas tõesti ehmunud.

“Noh, kõige tavalisem on ju see, et naine lõikab mehel riista küljest.”

“Päriselt ka või?”

“Muidugi.” Mui vaatab Toomast uuriva pilguga. “Aga et asi kindlam oleks, siis söödetakse see partidele.”

„Hmm.” Toomas jääb sügavalt mõttesse. Tema huvi püsisuhete vastu Tai tibidega näib olevat kuskile hästi kaugele ära kadunud.

 

Katkend valmivast raamatust “Kuidas seksist rõõmu tunda”.

3 Comments

Submit a comment

Massive Presence Website