Tähendustest, pühadest ja pühakutest.

In SNAP

Jälle ja jälle. See neetud 9. mai. Aga sel aastal kuidagi eriti neetud. Vähemalt meie meedia ja poliitikute käitumise järgi. Sel aastal, kui me oleme juba oma NATO-liitlaste vägevate nähtamatute moodsaimate lennukite ja maailma parimate abramsite kaitse all, on 9.mai pühitsemine muutunud millekski selliseks, mis on riigivastase tegevuse ja riigireetmise piiri peal.

Ja nendeks riigireeturiteks on tunnistatud ca 1/3 Eesti elanikkonnast, sealhulgas mõned “ajudeta poliikud”, kes on osalised selles riigivastases kuriteos. Sest nemad ei leina koos eesti rahvaga, vaid pidutsevad koos vene rahvaga, kes mitte kuidagi „ei saa aru, mis maal nad elavad“.

Või ikkagi see rahvas saab aru, aga ikkagi pühitseb? Kas võib nii olla, et normaalne euroopalik venelane seda pühitseks? Saab ikka. Ja mitte võib, aga isegi peab, senimaani kui ta on täielikult assimileerunud – loe – võtnud endale omaks mingi muu etnilise ja kultuurilise identiteedi. Seepärast ongi nii, et kuni kohalik venelane pole muutunud 146% jagu eestlaseks, ei saa ega tohi temalt võtta tema  9.mai tähistamist.

Euroopalik venelane saab leinata kas 1917. oktoobri sündmuste puhul, 1937-38 aasta repressioonide puhul, MRP allakirjutamise aastpäeval, 21.juuni (1940) puhul, isegi 22.september 1944 või 11. veebruar 1945 puhul. Räägimata nt. 1968. aasta Prahas toimunu puhul. Aga mitte 9. mail.

Miks nii? Küsib ehk keegi harudlane lugeja, kellel oli julgust ja kannatust jõuda selle kohani, trotsides riigireetmise tunnet.

Noh, siin siis seletus spetsiaalselt eestlaste jaoks.

Kallid kasmaalased, me teame, et eesti rahvas elab pidevas eksistentsiaalses ohutundes. Selle nimi on haihtumisoht. Haihtumine, kas läbi mingi traagilise ajaloosümdmuse või lihtsalt vaikselt hääbudes.

Suurel vene rahval seda pidevalt suruvat tunnet pole. Aga see on talle tuttav. Haruharva, aga tuttav. Eksistentsiaalse hävimise ohutunne.

Ja just see ohutunne tuli Venemaale aastal 1941. Ja selle nimeks oli Natsi-Saksamaa. Võib vaielda lõpmatuseni, kes on selles süüdi, et see oht saabus Venemaale. Kas Nikolai II koos Rasputiniga, Lenin-Trotski-Stalin koos Zioni tarkadega, Churchill koos Rothschildiga või vene rahvas ise oma “aggressive olemusega”. Pole tähtsust. Lihtsalt hetkest kui totaalse hävimise ohutunne saabus kohale – muutus kõik muu tähtsusetuks. Sellest hetkest sai see sõda Isamaaliseks (“Отечественная») ja Pühaks («Священная»). Punkt.

Ja seesama 9.mai, mida meie peaminister nimetas “veel õudsema okupatsiooni sümboliks” ei oma venelastel mitte mingit seost NL kuritegudega. Selleks on muud tähtpäevad, mida ma olen üleval osaliselt ka kirja pannud. See on vene rahva päästmise, vabastamise, ülestõusmise sümbol.

See, et NL-iidus prooviti sellele omistada ka  Euroopa vabastamise sümboolsust (Ida-euroopalastele see aga oli vastupidine sümbol), pole enam mingit tähtust. Ühe selle asjaolu tunnuseks ja tunnistuseks on see Eestis nii vihatav  Püha Võidukandja Georgi lindike. Selle lindikese idee on just raskuspunkti üleviimine NL-iidu peetavalt (koos kogu selle nõukogudeliku sümboolikaga) 2. Maailmasõjast just Vene rahva päästmise ja ülestõusu poole.

(Siin on muide seletus, miks reaalne II Maailmasõja lõpp ei oma venelastele mingit tähtsust – see oli lihtsalt mingi NL sõda mingi Jaapaniga, mis oli muidugi vana rivaal, aga kindlasti mitte eksistentsiaalne oht).

Ja asi toimis. 9.mai võrdub nüüd ka mujal maailmas, kus elavad NL ja VF päritolu inimesed, just vene identiteediga. Mitte veel päriselt ja täielikult, aga nii kuidas lahkuvad viimased veteranid, üha rohkem ja rohkem.

Seetõttu siis tähendab Eestis võitlus 9.mai vastu sisuliselt võitlust mitte NL kuritegudega, vaid vene rahvuse identiteediga. Kui mõtekas see on, ma ei tea. Võib muidugi arvata, et Venemaa ja vene rahvuse olemasolu on iseenesest suurim eksistentsiaalne oht Eesti jaoks, ja sellega ongi kõik võitlused õigustatud.

Aga kui dissidentlikult vaadata ajaloole, mitte nende muinasjutude kogumikute peale, millele austatud Mart Laat omistas nime “Eesti Ajalugu”, siis asi läheb ka natuke keerulisemaks.

Erinevalt nt. Poolast ja Leedust, kes eksisteerisid riikidena ja koondrahvana isegi enne Moskva Tsarstvo võimu alla jõudmist, ja ka kaasaegseteks “poliitilisteks rahvusteks” formeerusid üsna varakult – olles igavesti Venemaa nii rivaalid kui ka Venemaa ja vene rahva de-facto algatajad – on Läti, Eesti ja Soomega on hoopis erinev lugu.

Nende jaoks Vene Impeerium oli pigem emaka rollis. Võib olla, et see oli kasuemakas. Aga ikkagi.

Just Venemaa sees said erinevatest sugulashõimudest kokku suuremad, euroopa mõistes “pärisrahvused”. Ja just Venemaa sees praktiseeritud autonoomiad, kus juhtmises said tasapisi osaleda ka kohalikud inimesed (mitte ainult rootsi- või saksa päritoluga härrad), said aluseks Soome, Eesti ja Läti riigistruktuurile ja riiklusele.

Nii et kui see eksistentsiaalne oht ikkagi eksisteerib, siis see on vähemalt noh, mitte  10 000 aasta vältel igikestev. Pigem selline perekonnavägivalla taoline igand. Ja ma ei tea, kas selle “venemeelsuse” pideva kiusamisega me seda ka vähendame. Sest “venemeelsus”, samamoodi nagu “eestimeelsus”, on lihtsalt rahvusidentiteedi osa. Mis iseenesest ei või olla headus või kurjus. See lihtsalt on.

Nii et jällegi. Ma pigem tunnen ohtu selles, et praegune eesti eliit tuli toime osa Eesti elanikkona rahvusliku identiteedi demoniseerimisega, pannes 9. mai pühitsemine ühte ritta riigireetmisega.

Kui tark see on? Aga ei, eriti tarkust meie ülemkihilt ma ei ootagi. Pigem omakasu kõhutunnet, mis üks kord neile sosistab – „Stop, poisid. Hvatit!“.

Nii et elan edasi selles lootuses. Ja ka lootuses, et tegin asjad eesti poolele natuke selgemaks.

С Победой и за Свободу!

14 Comments

  1. Mis asi on lein? Kuidas leinab vene rahvus? Mulle tundub, et 9. mail pole midagi pistmist leinaga. Surematud polgud, auvahtkonnad, mürsikueas lapsed vormiriides ringi marssimas. Võibolla ma ei tea, mis asi on lein. Ajalugu on kehv sõna, ma kasutaksin sõna “lugu”, sest igal perel on oma lugu ja seisukoht. Minu vanavanaisa mobiliseeriti vägivaldselt natsi-armeesse, ma ei oska tunda selle üle piinlikust ega olla uhke, sest ta pommitati surnuks enne, kui ta rindele jõudis. Põhimõte on selles, et hauapaika ei tea keegi täpselt, eks ta kuskile Narva maanteele teetäiteks pandi. Tema mälestamiseks on hauakivi surnuaial sellel platsil, kuhu on maetud ülejäänud pere. Minu vanaisa lein seisnes selles, et ta augustikuus käis ja pani hauale küünla. Kõik.
    Ahjaa, fašistiks jäi mu vanaisa võitjate pool sõdinute silmis taasiseseisvumiseni. Kuigi 8aastase poisina jäi isata. Vähemalt säästis isa surm teda Siberist. Midagigi head.

  2. Sellele kirjutisele oli eessõna, põhjustusena, miks see üldse oli paberile pandud:
    “kirjutis, mis kindlasti kutsub esile vastuväited igalt poolt, aga mis püüab ära seletada, miks meie valitsus ja meedia käitusid viimastel päevadel, olles NATO liitlaste kohalolekuga julgustatud, ebamõistlikult ja destruktiivselt. Võib ikka selle sisu mitte aktsepteerida, vaidlustades iga sõna ja lause, aga tegelikult asja iva kõige paremini formuleeris Andrei Hvostov: “FB kokkuvõte täna, 9.mail. 1 miljon eestlast pole ikka veel suutnud 150 miljonile venelasele selgeks teha, et 9.mai ei ole mingi pidupäev.
    Olukord on, pehmelt öeldes, uhhujaabne””

  3. Kindlasti on Loondel ja Ivanovadel õigus käia 9 mail pronssõduri juures ja ajada ükskõik kui lolli juttu. Aga samamoodi on teistel inimestel õigus see hukka mõista. Punkt.

  4. See et Vabadussõja ajal oli eestlaste poolt sisuliselt hävitatud Valgest Armeest, mis oli eestlaste liitlasteks, okkupeeritud venekeelsed Petseri alad, hävitatud osa eesti ühiskonnast vasakpoolsete vaadetega, et tee sellest asjast mingit ajaloolist pattu eesti dentiteedi jaoks. Ikka vabadusvõitlus. Umbes sama ka siin.

  5. üks osa meie ajaloo koolikiusatustest on suutnud aja möödudes oma kiusajatele andestada ja võtavad noil aegadel sündinut fataalse kogemuse osana…teised , nõrgema vaimu ja suurema “valukehaga” indiviidid seevastu tunnevad püha kohustust , igavesest ajast igavesti , noid kunagisi kiusajaid vihata vargsi ja avalikult ja seirata ka nende “kiusatute” järele , kes ongi suutnud andestada ja leppida muutumatute tõsiasjadega…

  6. sa meie ajaloo koolikiusatustest on suutnud aja möödudes oma kiusajatele andestada ja võtavad noil aegadel sündinut fataüks oalse kogemuse osana…teised , nõrgema vaimu ja suurema “valukehaga” indiviidid seevastu tunnevad püha kohustust , igavesest ajast igavesti , noid kunagisi kiusajaid vihata vargsi ja avalikult ja seirata ka nende “kiusatute” järele , kes ongi suutnud andestada ja leppida muutumatute tõsiasjadega…

  7. üks osa meie ajaloo koolikiusatustest on suutnud aja möödudes oma kiusajatele andestada ja võtavad noil aegadel sündinut fataalse kogemuse osana…teised , nõrgema vaimu ja suurema “valukehaga” indiviidid seevastu tunnevad püha kohustust , igavesest ajast igavesti , noid kunagisi kiusajaid vihata vargsi ja avalikult ja seirata ka nende “kiusatute” järele , kes ongi suutnud andestada ja leppida muutumatute tõsiasjadega…

  8. Naljakas mõelda, et rahvusliku identiteedi aluseks pole kedagi paremat võtta kui ajaloo kõige jõledam massimõrtsukate punt.

  9. Sorry, aga kas tõesti tekitab see teema kelleski veel sellist kirge, et neid truisme uuesti läbi nämmutada nagu iga kord 9ndal mail, kuigi Eestimaa paljukannatanud pinnal ei ole ühtki inimest, kelle peas see teema poleks juba sellisel kujul läbi käinud, umbes et neil on kah õigus, aga meil on kah ikka õigus jne.jne.? Kaua võib seda sitta ajada? Ajalugu nämmutavad need, kes on ise absoluutselt võimetud ajalugu tegema a la kes ei oska, see õpetab. Mida see Jüri Ratas siis ütles, mis vääriks sellist kommentaari, et eliit “tuli toime osa Eesti elanikkonna rahvusliku identiteedi demoniseerimisega, pannes 9. mai pühitsemine ühte ritta riigireetmisega”. Wft nagu misasja? See, mida Jüri ütles, seda on plärtsutud oma 50 aastat juba ja ei ole mingi uudis mitte kellelegi. Et järgnes teine okupatsioon? NO shit Jüri, tegelt ka vä?! Oioioi nüüd vaatan küll venkusid teise pilguga. Jüri demoniseeris ära. See, kui ma viin lilli pronkssõduri hauale tänutäheks, et “pommid ei kukkunud enam kaela”, on mingi ülimalt lahja statement, mis ei vääri tegelikult mitte mingisugust erilist tähelepanu. Ja need on meie noored poliitikud ja ajakirjandus, mis üritab kivist vett välja pigistada ja tõi üllatuslikult kaasa siinse teksti, mis püüab seletada midagi, mida iga tola võib täpselt samasugusel kujul igal jumala aastal uuesti heietada, ilma, et selles oleks mingi kasulik iva kellelegi.

  10. Loe Solzenitsõni. Enamik Lääne-Venemaa elanikest olid sõja algul õnnelikud, et sellest oma värdjast Stalinist, saadi, sajad tuhanded ühinesid Vlassovi armeega, kelle eesmärk oli traditsioonilise Venemaa taastamine 1937. aasta piirides. Alles pärast seda, kui Hitleri debiilse rassipoliitika olemus selgeks sai, hakkas venelaste meelsus muutuma. Oleks Hitler lubanud talupoegadele maaomandi tagasi, saanuks sõda kiiresti teistsuguse lõpu. Ja isegi, pärast reality checki 1943 voorisid paljud Kubanimaal sakslastega kaasa, et mitte võidukate “omade” kätte jääda.
    See kõik ei muuda küll fakti, et jah 9. mai on vene rahva jaoks oluline päev, aga et sellest on tehtud Putleri juhtimisel agressiivne militaristlik, “surematu polk” “Na Berlinu” püha, on sitt.

Submit a comment

Massive Presence Website