All Posts Under noorte värk

Hetkeemotsioon?

Kogu kehast käib võpatus läbi. Ärkan, tundes kuidas nägu on nutmisest märg ja pisarad siiani voolavad. Rahvast täis tuba, kuid abi ei saa paluda, õigemini nagu ei oskakski. Mida ma vastaks, kui nad küsivad, mis on mu probleemiks? Ma ei tea veel isegi, mis mul viga on… Tunnen, kuidas miski suruks justkui mulle pähe, suruks seinu mulle ligemale, tunnen seda valu isegi lamades. Tõusen püsti ja kõnnin välisukseni. Seda avades pahvatab mulle näkku külm niiske õhk, mis tollel järjekordsel pohmellihõngulisel pühapäevahommikul igati kaskuks on. Hingeldan siiani, aga püüan ennast rahustada keskendudes. Loon enda jaoks fookuse ja pühin põskedelt pisarad. Samal ajal tundes, kuidas hingamine läheb paika. Esimene täisväärtuslik hingetõmme. Pildi selgenedes on siinne maavaade ürpis täiuslik, isegi ise seda tegelikult mitte olles. Ma ärkan oma voodis, kogedes taaskord üht hetke minevikust, mis mind viimasel ajal painama on hakanud. Esimeset peost saab varsti aasta. Aasta teada neid imelisi, kuid kindlasti väga kahekülgseid inimesi. Kuid seda inimest, kellele helistati kui juba väljas oli pimedaks läinud ja tänavavalgustid põlesid ühel oktoobrikuuõhtul ei eksisteeri enam. Talle tekitas ekstaasi, et temasugusele omaette hoidvale tüdrukule hilja õhtul kõne tuleb. Tundus kuidagi tark sellest kinni haarata. See armas väike ninatark tüdruk. Ta… kadus Viru valgete klaaspudelipõhjadesse ning Golden Marlbolo filtritesse. Mitte keegi meist ei ole enam samasugune. Kurvad harjumused on tekkinud ja ma saan sellest aru. See aasta vedas meid kõiki nägu maas lohisedes vastu kive ja kändusid järgi. Kellel näo kividest sisse tagudes ja kellel nägu õrnalt kriimustades. Mõeldes, oma teadvuses ringi tuhnides meenub mulle luuletus, mis ma hetkeemotsioonide najal tookord kirjutasin. Iga rida on siiani peas selgemalt kui seebivesi: Nüüd ma ei taha lasta lahti… Sest ainuke emotsioon tekib, Kui all paar tabletti ja pudel lahti. Kuldseid marbsi pakke käinud, Juurde toomas nii mitmeid kordi, et see Homseks meelest läinud. Käed värisema paneb puhas õhk, Peas surub tellis, kõrgrõhk. Kisud enda hinge lahti, Järgmine pill, Sotsialiseerumine vaevaks, Pole mahti. Keskendun nüüd oma hommikule. Iga päev, kui ma ennast soojade linade vahelt külmas toas välja suudan ajada, hakkan ma kiirustama. Kiirustan, et panna peale meik, et katta kõik iluvead, mis läbi mind ümbritseva keskkonna ja sisemise paanika ma omale  ette olen mananud. Ma olen rahulik, vaadates end viimast korda peeglist. Nägu katab väsimuseloor, ilma milleta ma ennast enam ei mäleta. Ega vast ei tunnekski ära. Näen välja siiski üsna inimlik, kuid mitte kunagi sajaprotsendiliselt see, mis  ma tegelikkuses tahaksin olla. Riietudedes üleni musta lükkan veel jalga ka mustad nahast ketsid. Uksest väljudes ümbritseb mind igalpool udu ning õhk on tavalisest raskem. Sammun kiiresti läbi elamurajooni, üle raudtee jõudes ühe autoremondikoja ja mööblipoe juures olevale asfaltplatsile. Võtan kotist oma pooliku suitsupaki, süütan sealt ühe ning jään kaugustesse vaadates oma peaaegu igapäevast rutiini täitma. See annab mulle hommikuks hea tunde. Käed hakkavad värisema, kuid ega hea ilma halvata tule.

255 0 1 0
Massive Presence Website