All Posts Under koolis pole hea

ärandatud koolikott

Lõpuks kostub kaua oodatud koolikella plärin, mis kuulutab tunni lõppu. Jess!  Ühtlasi on see märk  sellest et minu jaoks on tänaseks tunnid lõppenud. Kiirelt lükkan oma vihikud lillelisse koolikotti ja suundun klassi ukse poole. Natuke närviline olen ka. Täna polegi mind poiste vetsu lukustatud või mu koolikotti aknast välja visatud…  Tegelikult pole täna keegi proovinud minu kulul mõnd lolli nalja teha ja see teebki rahutuks, sest nii hästi mul tavaliselt ei lähe. Aga ehk joppab ja annan endast parima, et võimalikult kiiresti garderoobi jõuda. Jope selga, jalanõud vahetatud – minek! On ilus kevad ilm, päike paistab ja enamus lund on sulanud, vaid mõned üksikud määrdunud porised lume künkad on veel kõnnitee ääres. Bussi peatus on koolimajast vaid paarisaja meetri kaugusel ja täna olen ma peatuses esimene ja ainuke koolilaps. Tuju aina tõuseb. Olles jõudnud minutikese omaette rõõmustada, näen kuidas peatuse suunas on kahtlaselt tempokalt liikumas kolm minu klassiõde. Oh kurat, see ei saa olla midagi head. Eriti kavalalt irvitavate nägudega jõuavad näkid peatusesse ja hetkega oleks nagu nende käed minu külge liimitud. Seljast tiritakse mu koolikott. “Ega sa koju ju ei lähe?!” kõlas tinglikult tüdruku hääl. Ei…. Ilmselt sinna ma niipea ikka ei jõua… Tšikid paistsid mu koolikoti üle eriti rõõmsad olevat. Bussi saabudes käsutati mind peale ja algas sõit kuhugi kohta, millest mul veel aimugi polnud. Minu kaaperdatud koolikott käes, sosistavad plikad omaette midagi äärmiselt naljakat. Mu ärevus kasvab iga sekundiga. ärjekordne peatus. Tüdrukud kolistasid end bussist maha ja mina sunniviisiliselt nende järgi. Tundmatu peatus Lasnamäe kanalis, kus polnud elumaju, oli vaid sild ja kanali peal rohused künkad mõne põõsaga. Tüdrukud võtsid suuna küngastele, ei jäänud muud üle kui neile järgneda. Vaid künkad, natuke põõsaid, eemal veidike võsa ja kaugemal paar vana kortermaja ja siis üks eriti pirakas auk. Karjääri moodi augus oli loomulikult vesi ja vaatamatta suurele kevadele kattis tervet seda veehoidlat jää. Usinasti liikusid plikad järsust kaldast alla ja peatusid alles jää serva ääres. Soojalt paistev kevadpäike oli ka jääle mõjuma hakanud ja ääred olid juba veeks muutunud. Õudusega vaatasin sügavaid pragusid jääs ja oli kuulda kuidas selle pind praksus. Halb. Väga halb. Järgmisel hetkel lendas mu kott jääle ja nii neetud kaugele. Sel hetkel sai mulle selgeks mis eesmärgil oli mind kaasa lohistatud. Minul oli auväärne ülesanne jääd testida. Mind tabas täielik jää foobia. Paanika. “Sa pead oma koti ära tooma!” kõlas mu tagant kärsitu hääl ja keegi hakkas mind ettepoole nügima. Varbad peaaegu vees, astusin sammu ette ja seisingi kangestunult jääl. Nagu šhoki seisund, isegi nutta ei suutnud, lihtsalt seisin seal ja vahtisin ainiti eemal vedelevat koolikotti. Klassiõed polnud sugugi mitte rahul sellega, et ma kohe oma kotti päästma ei tõtanud ja käsutav hääletoon kaldalt muutus aina kurjemaks ootuses et ma kaugemale jää peale liikuma hakkan. Tühjade kätega kaldale naasta ei saanud – see oli selge!! Ainuke võimalus oli kott jäält päästa. Kramplikult oma jalgu mööda jääd libistades ja edasi nihkudes jälgisin hirmuga enda jalge alust, kuidas põhi kaduma hakkas, kuni ma seda enam ei näinud. Mõned meetrid veel ja Käes! Kergendustunne. Paar sügavamat hingetõmmet ja vaikselt libistades võtsin suuna tagasi kalda poole. Järsku kõlas kajav müts vastu jääd millele järgnes ragin. Õudusega vaatasin kivi mis oli kukkunud minust veidi maad eemale ja…

238 0 1 1
Massive Presence Website