Suveöö

In POPNIHILISM

Suvine hilisõhtu, nagu meie kliimas see tavaks on, öö on lühike, päike, aga ei mõista veereda silmapiiri taha. Seegi on üks nendest tavalistest öödest, päike on veel silmapiiril, väljas hämar kuid silm eristab kergelt seda kuldset viljapõldu, suurt tugevat kaske, mis keset põldu üksikult seisab, tema kaaslast, kes on ajahambale alla jäänud, pikali heitnud, ja nüüd taas mullaks on saamas. Veidikene eemal on hämara varjuna mets, mis on koduks metskoertele ja teistele olenditele, Luciferi jüngritele, aga ka teistele, kes olid siin juba enne kui pimedus maale saabus, kes on nii süütud. Elavad teadmatuses, et ühel päeval kogu nende liiki ähvardab inimlapse ahnus ehk ka midagi veelgi ohtlikumat. Taamal paistab ka tee, mida mööda ei ole ükski auto juba tunde liikunud.  Kogu seda peaaegu, et maalilist pilti teeb veelgi ilusamaks üksik Nõukogudeaegne vana poollagunenud betoon ehitist, mis kunagi oli pumbajaamana ehitatud. Majake on juba kinni kasvanud, seda ümbritsevad puud ning tihe põõsas, pea ligipääsmatu. Kuid siiski, keegi on sinna pääsenud, nüüd istub ta katusel, naudib kogu seda ilu, ahmides seda kuldset päikese valgust kuniks see kaob. Ta justkui ootab midagi.

Mees on noor, poleks justkui veel elugi näinud, pigem poisieas, sellegi poolest käivad ülepea tubaka ja millegi muu, vänge viski, lõhnasegu, mis on peaaegu meeldiv, samas eemaletõukav. Poiss tundub närviline ja juba võtab ta uuesti pakist välja ühe Marlboro, pakk on peaaegu tühi, mis teeb teda veelgi närvilisemaks, ta süütab sigareti ja jääb sinna samusesse liikumatult edasi istuma. Ootama.

Katuselt avaneb hea vaade ümbrusele, igasse suunda väljaarvatud läände, mida varjab tihe võsastik. Sinna oli mõningate minutite eest ka vajunud päike ja on näha juba midagi veelgi ilusamat. Midagi külma, võõrast, samas aga lummavat ja ainulaadset. Kuu heidab valgust ümbrusele. Nüüd on kadunud kõik värvid, on näha vaid hõbedast peegeldust niiskelt rohult ja punast tulukest.

Nüüd on näha ka liikumist, keegi läheneb vanale ehitisele, nõtke ja graatsiline, võib selgelt eristada pikki blonde juukseid, mis lahtiselt ripuvad, kergelt sasib tuul neid imeilusaid juukseid. Ta läheneb majale ja läheb otsejoones katusele. Lõpuks jõuab see, keda poiss on pikki silmi oodanud. Tütarlaps on noor, noorem kui noormees ise. Nad langevad otsemaid üksteise embusesse ja langevad pikali ja jäävad sinna liikumatult tükiks ajaks lamama.

Ühel hetkel tõuseb tüdruk püsti ja ütleb: „ jälle sa haised suitsu ja viski järele. Miks ei võiks ma siia tulla kasvõi ühel korral, mil ma ei peaks seda taluma ja sina olla kaine, panna kõrvale suitsupaki?“ Poiss vaid muigab ja oleks kui harjunud sellise käitumisega. „ Ma ei oodanud sind täna, täna on täiskuu.“ „Mis sest, miks sa igakord siia peitu tuled kui on täiskuu, ma ei mõista sind, pealegi on mul täna sünnipäev, kas tead kui solvav see on, kui haiget see teeb, et sa poole peo pealt lihtsalt kaod, sa oleksid pidanud nägema, kuidas kõik mu sõbrad mind vaatasid, nad haletsesid mind, kõik arvavad nüüd, et me oleme tülis.“

Poiss jäi tüdrukule otsa vaatama, kergelt vihastudes. Ta haaras tüdruku käest ja pigistas seda, nii tugevasti, et veri oli seisma jäänud, käsi oli muutumas tuimaks. „Lase lahti!“ Tundus, et poiss ei pannud seda tähele, sest ta võttis ka teise käe. Tüdruk karjus valust, hüüdis appi. Neiu arvas, et poiss oli lihtsalt liiga palju joonud ja virutas talle jalge vahele, hoop oli tugev, poiss kukkus põlvili, üleni värisedes, silmad oleks nagu süttinud, need helkisid nagu kassil pimedas öös, aga need, need olid täis õelust, kurjust, janu. Poiss oli ümber kukkunud, nüüd ta väänles, piinles valudes. Tüdruk kohkus, langes poisi kõrvale põlvili, tundis nüüd kaasa poisile, tundis süütunnet, kuna arvas, et valu oli tingitud tema löögist. Neiul ei olnud aimugi, mis oli tõeline põhjus, mis seda valu põhjustas. Aga see kestis pikalt, tüdruk kahtlustas mingisugust haigushoogu, aga tal ei olnud aimugi, kas poisil võis mingisugune haigus olla. Tegelikult ei teadnud ta midagi poisist ega tema päritolust, kuna poiss ei rääkinud ja oli sattunud nende kõrval korterisse elama vaid üürnikuna mõne kuu eest. Noormees oli rääkinud küll tihti Karpaatidest ja sealsetest ürgsetest metsadest ja piiramatust vabadusest, aga ta siiski ei olnud eales rääkinud, kust ta tegelikult pärit oli.

Neiu kargas püsti, justkui oleks välgulöök teda ehmatanud. Poiss oli muutunud, ta oli muundunud, millekski muuks, ta nägu ei olnud enam eristatav, seal oli vaid pikk habe, karv, kõrvad olid muutunud veidraks, piklikuks. Saba, TAL OLI SABA JA KOON, nagu koeral. Ta hakkas toibuma. Tüdruk toibus jahmatusest ja pööras ümber, hakkas jooksma… kile karje, valu röögatus. Ta kukkus katuselt, õnneks oli alla veeretatud põhupall katusele pääsemiseks, mis pehmendas maandumist. Tüdruk ei peatunud, ta tõusis jalule ja jooksis, üritas vähemasti, ta oli kukkudes vigastanud oma jalga. Selle aja jooksul oli ka peletis püsti karanud. Ta sörkis tütarlapsele järgi, hakkas jooksma ja justkui pöörane jahtis, saagiks oli tema armsam, see samune blond tütarlaps, keda ta äsja enese käte embuses hoidnud, käte, mida enam tal ei olnud, nüüd olid tal pikad koivad, küünised, nälg.

Tüdruk kukkus ja otsekohe oli Elajas tema jala kallal, lohistas tüdrukut tagasi, tal oli üleloomulik jõud, samas imetlusväärne olend, ilusam kui ükskõik missugune metsakutsu, koer või koerlane, sama palju tigedam ja tugevam.  Neiul õnnestus haarata kivi, ta virutas sellega, nii kõvasti kui jõudis, veel kord, kolmaski, kuni peni plagama pani.

Tüdrukul oli jõud otsakorral, ta roomas mööda maad, vaevaliselt, jõuetult, ta tundis kuidas tal teksad ihu külge kleepusid ja tundis suus magusat rauamaitset. Oimukohad tuikasid valust. Ta kuulis ulgumist, ja äkiliselt nägi eemalt valgust, ta sai sellest jõudu, ta tundis kuidas adrenaliin tema soontes voolas, ta tõusis kärmelt püsti, nagu ei oleks tal enam ühtegi vigastust. Ta astus teele.

Auto aina lähenes, sellega kiirus vaid suurenes, juht ei märganud seda noort, nii abitut olendit teel, kuniks oli liiga hilja…

Kostub veider piiksumine, mis meenutab südame rütmi, tüdruk avab oma silmad, ehmatab, teadmatuses, kus ta asub vaatab ta ringi, lõpuks märkab  ta tuttavat nägu. Ehmatab taas kord ära tundes oma õe, keda ta ei olnud aastaid näinud, viimati alles siis kui ta oma isakodust lahkus. Õde ei olnud nädala eest ka tema sünnipäeva peole ei jõudnud.

Koju jõudes peatab õde ta ukse ees. „Ma palun väga vabandust, et nii läks, sa ei tea kui süüdi ma ennast tunnen selle õnnetuse tõttu, ma tõesti ei näinud sind teel.“ „Ära muretse, ma tahan lihtsalt magama minna, küll kõik korda saab.“ Õde ei tulnud siiski ukse eest ära vaid jätkas: „anna andeks, ma tunnen ennast väga süüdi ja… su koer, tema jäi ka auto alla, aga ta ei jäänud ellu, seepärast tõi isa varjupaigast sulle uue, ma väga vabandan.“ Tüdruk oli väsinud ja ei saanud enam millestki aru, jooksis tuppa ja lukustas otsekohe ukse jättes õe ukse taha ja potsatas põrandale istuma.

Hetkega jõudis talle see kohale… „ Aga mul ju ei ole koera.“

Submit a comment

Massive Presence Website