Supercrack

In STREETNIHILISM

Viies päev. Lähen tööjuures umbes kümnendat korda WC-sse peale suitsetama. Mu tasku on täis fooliuminutsakaid, mis on kaetud põlenud pulbri jääkidega. Jätan need hilisemaks. Võtan oma autovõtme, kaevandan minigripist korraliku kuhjakese ning raputan selle enam-vähem tervele fooliumitükikesele. Silma järgi nii 20-30 mg. Aktiivne doos on 2 mg, kuid viiendaks päevaks on tolerants korralikult kasvanud.

Keeran tulemasina leegi võimalikult väikeseks, liiga suur kuumus hakkab aurustamise asemel ainet lagundama. Panen plastikust pastakatoru suhu ning annan kuuma. Fooliumil olev pulber hakkab sulama ning aurustuma. Selle aine lõhn on iseloomulik, sarnanedes kõige rohkem jobile, lisaks kerge plastiku põlemist meenutav varjund. Ilmselt nagu legomehe pauk.

Oleme sõpradega esmatarvitajatele peale tõmbamist naljatades öelnud, et tegelikult üks tüüp teebki seda nii, et tarbib terve nädala metat ja kokki, ning siis jobistab ahjuplaadile, kus ta kraami ära kuivatab. Siis müüb pärast maha. Üks asi on jobi neelata, selle kopsu hingamine on juba järgmine tase. Mõni on paranoias seda juttu ka uskuma jäänud.

Olen aja jooksul saavutanud korralikud oskused, ning ei lase midagi raisku. Mängin leegi kaugusega fooliumist ning hingan sisse suure pahvaka tossu. Hoian seda umbes 10 sekundit all ja hingan välja. Ruum täitub auruga. Kaiff on kohene, meenutades kõige rohkem kokaiini, täpsemalt cracki – puhas mõtete selgus ja eufooria, lisaks korralik energia, enesekindluse ja motivatsiooni boost. Erinevus on selles, et tegu on oluliselt tugevama ja võimsama droogiga. Kuigi kaiff on lühike, umbes pool tundi, kestab aine stimuleeriv mõju 6-7 tundi.

Pulber on muundnunud kollakaks vedelikuks, mis mõne sekundi jooksul uuesti kivistub. Fooliumil on kaks samasugust mahvi veel. Vähemalt kaks.

Kordan protsessi ja teen kiirelt 2 veel suuremat kopsutäit. Peale viimase välja hingamist juhtub aga midagi, mida pole varem juhtunud – maailm omandab kollaka varjundi, ruum hakkab kajama ning ma ei kontrolli enam oma mõtteprotsessi – mu peas on korraga sada häält ja tuhat mõtet ning need hääled ei saa omavahel läbi. Üks hääl räägib kaifist, teine tööst, kolmas sellest, milline läbikukkumine ma olen. Neljas hääl on ülemuse oma, kes mind just parasjagu vallandab. Viies käseb WC-st väljuda, kuues aga hoopis maha istuda, sest sellisena ei saa ma tagasi tööle minna. Kõik see toimub samaaegselt ning ma ei tea, millist neist ma kuulama peaks.

Lisaks kuulen teiseltpoolt ust politseisireeni, linnulaulu ja koputamist. Sulgen korraks silmad ja üritan end koguda. Nüüd tunnen, et peale minu on ruumis veel keegi. Neid on mitu. Ma avan silmad ning näen ilma nägude ja konreetse füüsilise kehaga kujusid, kes kaovad kiirelt ruumi pimedamatesse osadesse. Need olendid meenutavad kõige rohkem varjusid. Isegi kui ma neid hetkel ei näe, tunnen ma neid luuramas oma seljataga. Nad sosistavad mulle asju. Kohutavaid asju. Nad on puhas, saatanlik kurjus materialiseerunud siia vaimude kujul.

Koputamine muutub tugevamaks. Saan aru, et ukse taga on päriselt keegi. Avan ukse ja põgenen aurusauna meenutavast peldikust, mis lõhnab, nagu olek seal käinud nädalane bukakkefestival. Ma jooksen riietusruumi. Mul on seal rahustid ja antipsühhootikumid. Kallan purgist 4-5 rivotrili peo peale, närin need puruks ja neelan korraga alla. Lisan 2 tabletti seroqueli. Läheb vähemalt pool tundi, enne kui seroquel tööle hakkab. Ma lähen enne hulluks. Tegelikult ma juba olengi hull.

Siis tuleb mulle meelde, et ma olen midagi sarnase seisundi kohta lugenud – tegu on psühhoosiga ning olek sarnaneb kõige rohkem ilmselt skisofreeniale. Mitte et mul selle teadmisega midagi peale hakata oleks – kogu see koletu pettekujutelm on ikkagi täpselt sama reaalne, kui varem.

Ma pean siit ära saama. Jooksen ilma üleriieteta ja politseisireenide huilgamise saatel toomishoonest välja. Need nägude ja konkreetse füüsilise kehata olendid on kõikjal. Nad luuravad põõsastes, nad jälgivad mind katustelt ja puude otsast. Ma jooksen nii kiiresti kui suudan, kuid nad on koguaeg mu selja taha. Kui ma ümber pööran, varjuvad nad kiirelt millegi taha, et ma neid täpsemalt ei näeks.

Kõik autod, mis mööduvad, on politseiautod. Kõik inimesed on FBI agendid. Nad kõik jälitavad mind, ning nende ainuke ülesanne on mind kinni võtta ning väikesesse, kinnisesse ja pimedasse ruumi istuma panna. Seal oleks ma koos nende õelate, kurjust õhkavate varjuolendite, oma saja hääle ja tuhande mõttega. Kuni ma lõplikult hulluks lähen. Siis ei lase nad mind juba seepärast välja, et ma olen täiesti segi, süüdimatu ja ühiskonnale ohtlik.

Ma jõuan koju, keeran ukse lukku ja peidan end voodi alla. Ma kuulen kuidas SWAT kolistab mu katusel, ma kuulen kuidas mu lakke puuritakse auke ja paigaldatakse kaameraid ning mikrofone. Ma kuulen, kuidas politsei puurib läbi mu ukseluku. Hiilin voodi alt välja sahtli juurde, võtan veel seroqueli ja rooman voodi alla tagasi. Kui see kiirelt ei lõppe, siis ma ei suuda enam. Ma kas lähen ise hullarisse või lõpetan oma elu. Tunnen kuidas seroquel ja rahustid vaikselt tööle hakkavad. Hääli jääb vähemaks, lärm muutub vaiksemaks ja natukese aja pärast ma uinun

Ärkan kahe tunni pärast. Hääled on kadunud, ainult varjurahvad luurab pimedamates nurkades. Aga selle droogiga pole üldse sellist variantigi, et selle tarvitamine enne ära lõpetatakse, kuni see otsas on. Isegi kui otsa saab, siis otsitakse välja kõik ainejääkidega fooliumitükid, ning suitsetatakse need uuesti üle.

Mõõdan kaaluga 30 milligrammi ja kallan fooliumile. Suitsetan kõik ära. Varjud tulevad tagasi, aga mul on pohui. Ma olen nii seroqueli ja rahusteid täis topitud, et full-on psühhoosi enam ei tule. On ainult kaiff.

Mul on alles veel 200 milligrammi ning järgmisel päeval saabub uus gramm. Kallan fooliumile uue kuhja. Tsäks, toru, pulber, toss, kaiff. Rinse and repeat.

20 Comments

  1. võta kokku end inimene,uut korgidiileri õppetundi hakka kirjutama käppelt _D _D
    hapkomahiga koos hujjate inimestega,ei kirjuta 😀

Submit a comment

Massive Presence Website