suletud uste saaga

In STREETNIHILISM

Kõigepealt tänasest, reedest. Ja siis eilsest. Neljapäevast. Kus sai loetud Nabokovi Lolitat, Sorokini Sinist pekki, Burroughsi Alasti Lõunasööki, Ehlvesti Päkapikk kirjutab, De Sade’i 120 Päeva Soodomat.

Suletud uste taga. Ma elan seda aega, mis teile tuleb varsti. Ja mille kohta me arvasime, et seda enam ei tule. Kirjandus on jällegi suletud uste taga. Avalikkuse eest “moraalsuse tagamiseks” varjatud. See on kohal, see on uus normaalsus.

Lea Pähkel kehtestab jõuliselt kõike seda nõmedat, mis mulle ENSV juures ei meeldinud. Aga vähemalt tuleb tunnistada, et tal tuleb see väga hästi välja.

Aga ma kirjutan esimesena selle tänase päeva värske emotsiooni ära. Proovisime siis esitada täna kirjandusekspertide arvamusi, et Untitled12 ei ole pornograafiline teos.

Prokurör on kategooriliselt nende tõendite esitamise vastu.

Prokurör väidab: Untitled 12 on pornograafiline teos. Kuidas ta seda väidab? Mitte ühtegi ekspertiisi ei ole, ühetgi ekspertiisiakti ei ole. Mis siis on? Pornokomisjoni otsus on “muu tõend”, mitte ekspertiis, ega mitte ka akt. Ainus tõend on… Süüdistusakt. I shit you not.

See on ainus otsene tõend. Süüdistusakt. Suht saatana sitaaugust pärit tautoloogia aga olgu.

Prokurör väidab: selle teose kohta ei saagi ühtegi ekspertiisiakti teha, sest tegu on lapspornoga ja selle eksperte ei ole. On ainult prokuröri süüdistus.

Mul tuleb väga meelde, kuidas poliitikaga seotud heasoovijad soovitasid mul minna prokuröriga kokkuleppele ja võtta oportuniteet ja 100 tundi ÜKTd, sest nagu nad ütlesid: “süüdimõistmiseks on Eesti Vabariigis vaja ainult kahte asja: prokuröri süüdistust ja kohtuniku otsust, muu on eriefektid.”

Kohus võttis meie tõendid vastu ja teatas, et otsustab hiljem, mida ja kas sealt kasutada. See oli positiivne.

Aga see väga uudis ei olnud, mis kütet prokuröri poolt tuli.

“Ma ei väida, et see ei ole kirjandus, ma väidan, et see on pornograafia, ma võiksin ka siin tsiteerida Margus Kurmi, Maarja Vainot, Mihkel Kunnust.”

Muidugi, koos posisite kirjutada oma asju.

Meil on aga kirjanduseksperdid, kes ütlevad, et see teos ei ole pornograafia.

Lea Pähkel: “Nad võivad tulla ja arutleda meiega kirjanduse üle üldiselt, aga kui hakkavad tulema konkreetsed küsimused Untitled12 kohta, siis ma hakkan neid küsimusi maha võtma. Neil ei ole õigust selle kohta midagi arvata.”

“Teie hakkate maha võtma küsimusi, lugupeetud prokurör?” kergitas Paul Keres kulme.

“Lasen kohtul maha võtta,” noogutas Pähkel.

“Te käsite kohtul maha võtta, lugupeetud prokurör?” oli Paul juba väga üllatunud.

“Olgu,” tüdines seletamisest Lea, “olgu, palun kohtul maha võtta.” See polnud sedamoodi, nagu ta mõtleks seda.

Ja ma jällegi mõtlen, et siin ma istun. Salakaebuse peale alustatud kriminaalasi. Kinnine protsess. Prokurör, kes on kindel, et kirjandusinimestel ei tohi olla selle teose arutamisel mitte kõige vähimatki sõnaõigust.

Ja siis kohtunik, kes peab suht üksi tegema otsuse, kas kehtestub prokuröri ENSV, kus pole ühtegi muud tõendit vaja, kui prokuröri süüdistusakt, või midagi muud. See midagi muud on mingi selline kultuuriruum, kus saab ilma prokuröre ja mente kartmata kirjutada ilukirjanduses seda mida tahad. Nagu näiteks on USA, kus Untitled12 on avaldatud raamatuna ka. Ulme, eks.

Aga las ma räägin teile, mis tunne on suletud istungil lugeda neid teoseid.

Alustasime Lolitast. Lugesin ette mahlakamaid kohti, kus see vana “gorillapilguga” pervo nikub 12 aastast tsikki.

“Hea küll, aga näidake kuidas Lolita seostub Untitled12’ga?”

“Niimoodi seostubki, kirjeldab alla 14 aastaseid isikuid pornograafilises või erootilises olukorras.”

“See pole aboluutselt seotud,” sekkus Pähkel, “asi on kirjutamise viisis, kus teisi inimlikke seoseid kõrvale jättes kujutatakse labasel viisil…”

“Lugupeetud prokurör, kogu see teos on fiksatsioon ühe inimliku seose ümber ja see on kiim, ja kõik muu on mõne arvates labane õigustus pedofiilsele suhtele,” märkis Paul.

Järgmiseks oli Sorokini Sinine pekk, kus Hitler vägistab noore tüdruku, Stalini tütre, tüdruku ema juuresolekul.

Paul: “Hitleri puhul me võime olla kindlad, et kõik inimlikud seosed on kõrvale jäetud, sest ta oli koletis.”

Jne. Aga tead mis.

Ma mõtlen siin. Ma ei kirjuta neist teostest ja sellest arutelust edasi. Ma arvan, et see oli kõige huvitavam ja mingis mõttes olulisem debatt kirjanduse ja loomingu ja sõnavabaduse üle, mis siin riigis on ammu peetud. Spetsiifiliste teoste pinnalt. Aga te ei kuulnud sellest. Te ei saanud seda näha.

Mina seda protsessi kinniseks ei tahtnud teha. Vastupidi. Avalik kohtupidamine on minu põhiseaduslik õigus. Aga prokurör tahab teisiti. Ja Eesti on õigusriik – riigil on alati õigus.

Ja ma ei saa sellest kõigest kirjutada. Ma vihastan. Ma olen kindel, et kui ajakirjandus ja inimesed oleksid juures, siis sellist absurdsust kehtestada poleks nii lihtne. Aga suletud protsess on nagu stripibaar. Prokurör on nagu võimuhull kokapaugus tühmard, kellele siis järgmisel nädalal hakkavad privaatset lap dance’i tegema eesti kirjandusteaduse teravamad pliiatsid.

Suletud uste taga. See riik veab selles keeles kirjutamist, rääkimist ja mõtlemist alt. Kirjadus: De Sade, Burroughs, Sorokin, Nabokov, Ehlvest olid koos minuga kohtus, kinnisel istungil. See ei ole minu kultuuriruum, kus raamatutest avalikult kohtus rääkida ei saa.

Nii lihtne.

Enam ei ole vaja küsida, kes on järgmine või et kas keegi on järgmine. Nende viie kirjaniku teoseid tohtis Eesti Vabariigis 05.05.2016 lugeda ja arutada kohtus ainult suletud uste taga. See värk on siin. See asi on käes. Piisab prokuröri suvast, et suvalise teose kohta öelda, et tegu on pornoga, või vihkamisele õhutamisega või millega iganes. Sest kõige tähtsam tõend, tegelikult ainus tõend, millest üksinda võib süüdimõistmiseks piisata on süüdistusakt.

See saaga jätkub. Järgmisel nädalal te ei näe ega kuule, mida arvavad Janek Kraavi, Jaak Allik, Jaanus Adamson, Rein Raud ja mitmed teised veel.

13 Comments

  1. Üks asi millest ma aru ei saa on see, et kui Eneli Laurits kirjutas sellest, et see paragrahv 178 vajab laiemat debatti ja arutelu, kuna tema arvates on selle sõnastus lubamatult lai, mis võimaldab riigi karistusvõimu teostada valdkonnas, kus see ilmselgelt pole põhjendatud, siis mis kuradi põhjusel peab faking riik selle faking paragrahvi mõtet sellisel kujul sisustama. Türa, siin on inimese elu ju mängus. Ma ei suuda kogu seda asja pealt vaadata. Ma hakkan radikaliseeruma. Miks see Pähkel arvab, et ta pääseb karistuseta? Tuleb aeg, kus teised inimesed on võimul ja siis me teeme sellest pähklist pedofiili raisk.

    • Eesti on õigusriik – riigil on alati õigus 🙂 Aga no ma ei mõistaks Eesti riiki ega kohtusüsteemi veel enne lõplikku otsust hukka, praegu on tegu ikkagi prokuröri võimsa soologa sõnavabaduse ja erutusläve teemal, ma olen üsna kindel, et lõpuks selgub, et tuleb tuure korralikult maha võta ja nii suvaliselt seadusi Eestis väänata ei anna.

      Aga vajaduse korral ebasobivale inimesele näkku menetleda, seda saab teha küll ja kuidas veel, see on levinud praktika.

  2. “Järgmisel nädalal te ei näe ega kuule, mida arvavad Janek Kraavi, Jaak Allik, Jaanus Adamson, Rein Raud ja mitmed teised veel.”

    Aga miks nii? Kas kõike, mida nad on kohtus öelnud, ei tohi nad enam mitte kunagi, mitte kusagil öelda? See pole ju võimalik? Jääda sõnatuks? Kohus võtab sõna ära? Suust ära. Vaba sõna.

    Appi!

  3. “Mul tuleb väga meelde, kuidas poliitikaga seotud heasoovijad soovitasid mul minna prokuröriga kokkuleppele ja võtta oportuniteet ja 100 tundi ÜKTd”
    Ma arvan, et süüdistuse esitamisega loodetigi selle peale minna, mis oleks olnud mõlemale poolele suht valutu protseduur ja loomulikult vabastanud kõiksugustest pingetest, seda oleks tõlgendatud reeglitepärase käitumisena. Reeglitepärane käitumine on aga kaasaegse ühiskonna alus ja kes sellele ei allu, peab arvestama tagajärgedega, sõltumata sellest, kas tal oli õigus või mitte. Sellepärast prokurör (huvitav, kas see on eestistatud nimi? Nt üks minu vaarisadest kandis nime Nussberg) praegu võimlebki, sest ta on saanud korralduse teatava otsuse väljapressimiseks, mille saavutamata jätmine võib kaasa tuua isiklikke ebameeldivusi, jäetakse siis mõnest aastapreemiast ilma vms. Ei maksa unustada, et erinevalt prokuratuurist, on kohus vähemalt senimaani olnud Eesti Vabariigis suhteliselt sõltumatu institutsioon, kes ei pruugi alluda poliitilistele mõjutustele, seega nad ei saa kohtu otsuses kindlad olla ja peavad survet avaldama.
    Pretsedendi loomine on omaette huvitav kaasus, sest teatavasti Eestis ei ole üldse pretsendipõhine õigussüsteem nagu Ameerikas, de jure. De facto muidugi vaadatakse varasemaid kohtuotsuseid, aga point ongi selles, et ei pea nendega arvestama … aga võib – see: ei pea, aga võib- loobki tugeva aluse võimalikeks manipulatsioonideks.
    Ma prognoosin, et süüdimõistev otsus lõpuks pressitakse kuidagi välja, aga otsus tuleb suhteliselt leebe – tähtis on just see, et riik väljub siit võitjana ja loob pretsedendi, mida on võimalik hiljem kasutada, seal kus vaja.
    Huvitav on muidugi see, et põhimõtteliselt oleks saanud keissile läheneda ka teosepõhiselt – panna see keelu alla, nii nagu tehti nt Magnuse filmiga, aga antud juhul on millegipärast oluline mõista süüdi teose autor, kes võib-olla käitus hoopis heauskselt, tema eesmärk polnud toota pedofiiliat.

  4. Kuidas kurat saab olla nii, et iga jumala päev ja öö rikutakse Alkoholiseadust nii massiliselt, et selle meneltemine olemasolevate politseijõududega võtaks aega mitu sajandit ja mitte keegi ei köhi ja mitte kedagi ei huvita? Kuidas saab olla nii, et üks inimene kirjutab midagi paberile ja ta veetakse kinniste uste taha ja mõistetakse seal tema üle kohut. TÜRA KAS ME ELAME KESKAJAL???

    Veel üks huvitav küsimus on see, et millist karistust nõuab Pähkel. Arvestades tegu, peaks Pähkel küsima sanktsiooni miinimumi. Aga kas ta teeb seda?

    • Tegu on näidispoomisega. “Oportuniteet” oli käsk Kenderil end ise üles puua. Ta ei võtnud vabatahtlikult endale süüdimõistetud pedofiili märgistust. Nüüd surutakse ära, mingit “leebet” vangistust ei tule vaid tuleb shokivangistus, hea veel kui nad ta laste kallale ei lähe. Oleneb kui palju nad kättemaksu tahavad ja mille eest.

  5. Ajastu on selline.
    Eile nt “eesti ukrainlaste üldus” esitas vene ja nõukogude autorite nimekiri, Kelle raamatute levikut/müügi tuleks siin Eestis keelustada. Sh mõned klassikud. Ja paistab, et raamatupoed lähevad nende nõudmistega kaasa.

  6. “…kellel linnul on rõngas jalas, see on vist abielus, arvas tilluke Asta Alas, aga see polnud ilus psühholoog Maasika meelest, kes puldis vastuseid soris…”

  7. Aga mis looga see Ehlvest Burroughs, Sade ja Nabakovi seltskonda sattus?

Submit a comment

Massive Presence Website