Suitsupaus

In STREETNIHILISM

Enam ei ole must midagi järel
Kord kirjutasin luulet kuid enam isegi riime ei tule
Peas kõlab üks ja seesama mantra
“Kustuta sigaret ja koos sellega tuled
See haiseb, siin haiseb”
ning silmad ma sulen
“Ära suitseta, suitseta
Vaimsest sõltuvusest välja sa tuled”
Kuid ma olen alati vahetanud
sõltuvuse sõltuvuse vastu
sest enesehävitus on see
mis minu elust kunagi välja ei astu

Enam ma valetada ei oska
Harjusin ära ütlema otse, sest valetamine on vale,
minu kõrvadele kole ning silmade jaoks kohutavalt hale
Ma ei mõista seda kui enda silmas palki ei nähta
sest kuidas saab keegi olla nii pime?
Kas on nii lihtsam elada
kui vigadele omistad kellegi teise nime?
Tahan valetada sest minu tõde teeb haiget,
ma vihkan ennast ja sina seda välja ei juuri
Ma plaanin, ei plaani
peita palk enda silmist puukuuri

Tahan surra, oh surra
kuid siiski ma elan
Inimesed nii ilusad, nii head,
nii halvad ja inetud, ma jällegi leian
Tahaks jällegi lõikuda kuid tean
suitsetamine on aksepteeritum enesehävituse vorm
Tahaks nälgida kuni jalad ei kanna,
kuni peegel ütleb, “See on ilusaim vorm”

Tahaks olla loll ja pime
et mu aju oleks nii pestud kui lumivalge triiksärk
Sest raske on mõelda kui maailm on neetud
ja sa mõistad, kõik mis toimub on kontrollitum kui kellavärk

Üksik on olla inimeste keskel
me kõik oleme igavesti ja alati üksi
Mitte kunagi keegi ei mõista,
ei hakkagi kunagi mõistma niiet pista käsi püksi
See on suurim ja väikseim lähedus
mida teistega kunagi jagada võid
See lähedus mullegi
vist pähe lõi

Submit a comment

Massive Presence Website