SUITSIID, DEPRESSIOON, LÕIKUMINE

In 50HALLIVARJU

”Enesetapp ei ole valitud; see juhtub, kui valu ületab taluvuse piiri.”

“Enesetapp ei ole vale ega õige, see ei ole iseloomu viga, see on moraalselt neutraalne.”

Istun öösel arvuti taga ja loen Nihilisti. Taustaks mängib kurb muusika, mis vägisi pisaraid minult välja tirib.

Süda valutab-õigemini, mu süda on katki ja puruks rebitud. Kildudeks. Tükkideks. Katki.

Tahaks magada, aga und pole. Tahaks magada, aga piin ei luba. Tahaks magada, aga valu mu südames ei lase seda. Tahaks magada ja unustada oma probleemid. Tahaks magada, aga ma ei talu mõtet, et pean homme taas ärkama. Tahaks magada ja mitte kunagi enam ärgata. Mitte kunagi.

Jah, õigus..ma olen taaskord üks meeleheitel pubekas, kes kaalub elust lahkumist. Aga ma ei pea end tavaliseks teismeliseks, kes läheb näiteks poisist lahku ja ütleb seejärel, et tapab end ära. Mul pole kunagi poissi olnudki ning sellise asja pärast ei otsustaks ma iial enesetapu teed minna. Oh, oleks mul vaid sellised mured. Ma ei räägi enesetapust selleks, et saada tähelepanu. Ma ei kirjuta enesetapust ka seepärast, et keegi mulle kaasa tunneks. Kirjutan, sest see on ainuke viis, mis leevendab mu valu, mu piina, mu kurbust, mu üksildust. Kirjutamine ongi ainus tegevus, mis mind veidike aitab ja elus hoiab. Lihtsalt see inimeste õelus, ülbus, teeseldud sõbralikkus, teeseldud hoolivus, nende fake krokodillipisarad, see võlts vagadus ja tühised lubadused on kõik nii vale. Mul puudub igasugune respect inimeste suhtes. Iseenda suhtes samuti. Ma vihkan ennast rohkem kui midagi muud või kedagi muud.

Mul on nii valus, et ma lihtsalt pean haarama selle metallitüki ja tõmbama kõvasti üle käe või jala. Vaatan, kuidas veri voolab mu käelt/jalalt alla põrandale, jättes punased verejäljeid mu nahale. Minu jaoks on see mõnus tegevus, millega on lihtne alustada, kuid võimatu lõpetada. Normaalne inimene otsiks minu asemel abi, aga mina pole normaalne, ma olen EBANORMAALNE, PSÜHHOPAAT JA NIISAMA HULL.

Üsna lihtne oleks jääda siia, aga.. veel lihtsam minna.

Kas elamisega on samamoodi nagu õppimisega? Ütled, et ei suuda õppida, kuid tegelikult tähendab see, et ei taha õppida või ei oska õppida. Kas saab sõna “õppima” asendada sõnaga “elama”? Aga kas keegi küsib või kas kedagi üldse kotib? Öeldakse, et õppima peab. Kas elama peab ka? Kes kurat käsib? Ahh, kõik on keeruline, terve elu on keeruline.

Fuck this world, i’m going to wonderland. ***

3 Comments

  1. Ohh sind, ma tean mida tunned. Kõik see valu su sees ja tõesti, kirjutamine aitab, saab kõik on tunded panna sinna kirja. Nt päeviku pidamine ka aitaks, saad nagu kellegile rääkida. Kindlasti proovi päeviku pidamist. Aga unusta enesetapp. Sa ei pruugi ära surra vaid jääd ellu, ükskõik mida tehes.. kas alla hüpates, rohte võttes või ükskõik kuidas ja siis on su tervis rikutud. Sa vist ei mõista mind, ma poleks ka kedagi kuulanud.. Tee pigem sporti või leia endale hea hobi, nt kirjutamine. Sa oskad päris hästi kirjutada, pane kõik oma mõtted kirja näiteks. Aga enesetapp unusta. Olen ise olnud selles olukorras ja soovitan soojalt, ära tee seda, sa rikud oma tervise nii ära ja lõpptulemus võib olla kas valvatus, pigevad valud või mõni muu tervise probleem terveks eluks.

  2. Ma saan aru mida sa tunned. Mul on endalgi samad probleemid, aga ma ei anna veel alla. Ära anna sinagi. Mina loodan, et kuskil, kuskil on keegi kes tahab mind sellisena nagu olen ja et see keegi teeb mind korda. Ma tean et see on raske, aga ole tugev :))

  3. Tean mida sa tunned…mõtlen ka enesetapu peale…jne….mul sinust tõesti kahju….äkki võttad minuga ühendust…. 🙂
    —-Mariie Sagevus …. (facebook)

Submit a comment

Massive Presence Website