Suburra

In SNAP

Suburra: Valu, Veri ja Võimuvõitlus on Stefano Sollima 2015. aasta film, mis põhineb samanimelisel romaanil, keskendudes organiseeritud kuritegevuse ja poliitika seostele 2011. aasta Roomas. Seda lugu, mis vaataja silme ees hargnema hakkab, ma paljastada ei soovi – lühidalt kirjeldades on tegemist hõlpsasti jälgitava malemänguga, mis ei vaju laiali, mis ei jää segaseks. Tugev tükk kunsti, millel on potentsiaal oma vaataja korralikult katki tegemiseks. Sellega tutvumine aga  jäägu igaühe enda teha. Ära küsi, millest ma sulle rääkida ei saa, vaid mõtleme, millest me üldse saame rääkida.

Neid asju on vähe. Meil, inimestena. Vähe on suuri asju, millest rääkida. Võib-olla et ilust, armastusest, tõest ja usust. Midagi on kindlasti veel, aga üldiselt, need igavikulised aspektid millega me kõik kokku puutume – mis meid vormivad, olenamata sellest, kas me teadvustame seda endale või mitte.

Usk. Me usume, et meie tegudel on mingi nii-või-naasugune tulemus ja nimetame selle teadmiseks. Me usume end teadvat, et homme tõuseb päike, et ta loojub, et me omame üle oma elu mingisugust kontrolli, võimu. Et see muutub me käes tahkeks ja on meie enda teha. Stefano Sollima film “Suburra” avaneb teatega: 5. november 2011 – 7 päeva apokalüpsiseni, mis ühelt poolt määratleb enda koha ajas, teisalt andes sündmustikule juba eos piibellikud mõõtmed. Teatele järgneb stseen palvetavast Paavstist.

Vatikan on riik-riigis, mida on raputanud korruptsioonikahtlused, nii lähemas kui kaugemas minevikus. Võimude lahusus ei ole Itaalias kunagi kehtivat tundunud, püha kolmainsuse moodustavad religioon, poliitika ja raha, ühes käes usk, teises võim. Viimase kannul käib nappi vahemaad hoides talle kallis korruptsioon. Käsi peseb kätt, aga alati ja ainult üle meie peade.

Seda kõike vaadates tekkis küsimusi ja vankus usk. Inimkonda eriti mingit usku nagu enam ei ole. Filmil õnnestub oma vaataja emotsionaalselt ära kurnata, tekitades pähe neid küsimusi, mis sul öösiti magada ei lase. Mis on usaldus? Mis on inimeseks olemine? Kuidas talitad, kui lootust enam ei ole, kui kõik on aia taga, jäädavalt? Aga on ainult küsimused – ei mingit lunastust vastuste näol.

Sa lahkud sealt tühjana. Suured süsteemid on masinavärgid, mis nagu revolutsioongi söövad oma lapsi. Tekib imestus, kuidas need üldse koos püsivad – on ju igaüks meist oma nõrkuste ja pahede teener, nõrkemas selle kuhja all, sosistades enesele lohutuseks, et ega kellelegi rohkem anta kui ta kanda jõuab – lastes meelest, et kuigi ei anta, siis võtta võib küll rohkem kui kätte, suhu, pähe mahub.

Ja see on hirmutav. Kuidas need asjad kuidagi koos püsivad. Kuidas see film sulle iseendaga ajju paneb.

See ei toimiks, kui tema visuaalne pool nõrk oleks, oh ei. Visuaalne pool toob silme ette realistliku “Sin City,” kõige hardkoorimad detektiivikad, neo-noir – kujutatud on piisavalt kogust varje asfaldil, igikestvat vihma, mis kustutab jäljed kuniks kaevuluugid üle ajavad ning päevavalgust, mis mõjub pimeda ööna. See on senistest kõige pimedam.

On ainult üks film, millega ma paralleele suutsin tõmmata, kuidagigi. See on Andrei Zyvagintsevi “Leviathan.” Aga kus viimane kirjeldab inimolemist läbi merekoletise, kes sööb Jumala lapsi, siis “Suburra,” näitab inimolemist kui Ouroborost – madu, kes enese saba kugistab.

Meid ei olnud seal saalis palju, aga esimest korda elus sain täheldada olukorda, kus filmi lõppedes lahkuvad kõik inimesed saalist vaikuses, mitte ühtegi sõna. Sain minagi alles kümme minutit pärast väljumist esimesed sõnast suust:

“Täiesti putsis.”

Minge seda vaatama.

http://www.kino.ee/Event/3869/

http://www.forumcinemas.ee/Event/300940/

5 Comments

  1. Tundub huvitav, tänks soovituse eest. Gomorra oli päris hea, see film on vist siis sellest inspiratsiooni saanud.

    • see on tõesti väga kõva, esmapauk oli selline, et krt, Tarantino on mingi poisike selle kõrval. sellest tuleb muide väidetavalt mingisugune 10 osaline seriaal järgi, netflixi. ma ei ole kunagi filmidest eriliselt vaimustunud, aga see kannab ilusti algusest lõppu.

  2. Hea film, aga midagi sellist, et lõpus kõik vait peaksid olema, sellist efekti ei olnud. Lihtsalt hea film.

    Ootasin Sinamäe jutu efekti peale midagi veel enamat, aga pettuma ka ei pea. Hea film on.

Submit a comment

Massive Presence Website