Soojendus

In KÕRGNIHILISM

Saša võttis punase veini pudeli duši alla kaasa. Ta lasi laedušist endale vett pähe joosta ja proovis asju järjekorda seada. Lonks lonksu haaval jõi ta veini ära, sulges siis duši ja kuivatas end suure ja pehme rätikuga. Lastes rätiku põrandale, hakkas ta ta hommikumantlit võtma, kui ta pilk jäi miskipärast pidama parfüümiriiulil. Ta naeratas endamisi ja lõhnastas end. Kerge naeratus ikka veel näol, pani ta endale hommikumantli selga ja alles vööd sidudes avas ukse ja silme eest lõi mustaks –
hirmus hoop tabas teda vastu pead: hetkeks arvas ta, et keegi on ukse avamise suunaga eksinud, jalad hakkasid kõikuma ja ta tahtis hüüda vabandust, aga… korraga nägi ta Sergo moondunud nägu, krampis lõuapärasid, irevil hambaid ja Sergo haaras tal kõrist ja lõi veel korra rusikaga näkku ja ta tundis, kuidas lagi lähemale tuleb, ja ta sai aru, et see on põrand, ja ta kriiskas, kui ta tundis, et Sergo ta kukkumisele veel hoogu annab ja tema pead vastu põrandat purustada tahab.

JP tundis hingematvat rõõmu sellest, mida ta nägi. Ta oli palunud, anunud Sergot, et see võtaks Sašat nagu mees. Tema ees. Suutmata eriti liigutada, proovis ta ometi endale kätt püksi ajada. See polnud küll päris see, mida ta oleks ihaldanud, kuid see oli kohe paremuselt teine asi. Kohe, Saša, saad sa aru, mis asi on tõeline mees. Aga püksilukk ei avanenud või seda ei olnud ja Saša kriiskamine tundus nii huvitav, miks ta minuga pole sellist häält teinud, mõtles JP, lamades oma magamistoa madala kohvilaua all, ja vaatas, kuidas Sergo oma pükiluku hooga lahti rebib, Saša elutuna jalgevahel lamamas, sale poisilik keha ja suur mees, tõeline mees selle poisi kohal ja JP neelas pilguga seda, kuidas see suur mees oma riista välja võtab ja…

Aga elu sund karjus igas Saša rakus ja molekulis, ta keha tõmbus korraga pingesse ja ta teadis, et nüüd peab ta võitlema, mitte jooksma, võitlema ja ta lõi jalgadega kõigest jõust üles, pööras end ringi ja sööstis otse pimesi selle elaja suunas. Pluus rebenes raginal Sergo seljast, ta kaotas tasakaalu, kuna oli just põlvi nõtkutades seisnud, riist käes, ta üritas haarata Saša kõrist, kuid Saša ninast voolav veri muutis näo libedaks ja Sergo sai Saša küüned näkku, põlvega vastu kulmu ja kukkus tagurpidi pikali. Mees röögatas madalal mörinal, kuid kogus end momentaanselt ja haaras Saša lehvivast hommikumantlist ning rabas seda kogu jõuga. Saša sadas keset hüpet magamistoa põrandale maha. Köögiukseni jäi vähem kui meeter.

“Jaaa!” karjus JP põrandalt, kui nägi, kuidas vihast lõrisev Sergo jälle lamava ja peksleva Saša peale ronima hakkas. Ta särk oli seljast rebenenud, püksid rebadel, ta istus kaksiratsi Saša peal ja surus teda kogu oma keharaskusega maha, paari hoobiga lõi ta Saša käed eemale ja surus oma sõrmed Sašale silmadesse ja kõrvadesse. Ja Saša tundis, et ta läheb hulluks. Ta teadis, et peab põgenema kuskile paremasse paika. Et ta ei taha seda iial üle elada, mis siin toimuma hakkab. Parem hullus. Parem täielik hullumeelsus.

Korraga hakkas sadama lund, oli kohutavalt külm. Kaminas praksusid puud. Palju lund. Kus ta on, Saša ei saanud aru, kus see koht on, kus puud raginal köevad. Aga ta arvas, et see on hullumeelsus. Oligi. Ta on põrandal maas nagu alandatud koer ja kolm haisvat tonti tema kallal tegutsemas. Ta ei suuda liigutada. Üks hoiab tema pead kinni, näpud surutud kõrvadesse ja suhu ja rammib ennast talle kurku. Sašal voolavad pisarad. Teine hoiab puusakontidest kinni ja põrutab teda tagant. Abitult tahab ta tõrjuda, käed on puruks ja verised. Kolmas tont, riist kõva, tuleb naerdes ämbriga ja ütleb vigases vene keeles: “Ma panin su riided pessu.”

Ahastus, karjuda ei suuda, raevupisarad. Ämbriga vend asub tagant lõhkuma. Saša ulub, soiub, palub ja teeb siis viimase katse: ta kargab üles ja sööstab hammastega kallale sellele mehele, kes ta ees seisab, ta tunneb vere maitset ja surub hambad mehe rinda. Mees hüppab karjatades eemale, ta vasaku rinnanibu kohalt voolab verd. Tagumine mees, suurte kämmaldega ahv lööb Saša põlvili. Ees seisev mees vaatab oma rinda ja siis tabab Sašat jalahoop näkku. Suur kõva tallaga king hävitab ta nina. Ta kukub näoli põrandale. Teine hoop lööb välja enamiku ta esihammastest. Kuid mees kummardub maha. Ta riist on endiselt kõva ja surub selle verisesse suhu ja jätkab, mis tal pooleli jäi, kalk irve suul.

“Mul on aids,” kähiseb Saša ja lumi sajab akende taga. Kus?
“Kohe saad süüfilise lisaks,” irvitab mees ja ta hääl on madal bariton ja Saša on korraga tagasi elutoas.
“Kohe saad sa haiget,” kordas Sergo, “niimoodi haiget, nagu sa pole elus saanud.”
“Anna!” kriiskas JP ja see tekitas korraks segadust, sest JP oli end põlvili ajanud ja keegi ei saanud aru, kes peab kellele andma ja mida ja JP kukkus pea ees maha, riivates lauanurgaga otsaesist. Ta haaras käega peast ja vaatas pekslevat Sašat ja korraga oli tal kahju. Endast, Sašast ja Sergost. Ta ei saanud korraga aru, miks tal kõike seda vaja oli olnud. Mis tal selle tüdrukuga viga oli olnud? Miks ta oli tahtnud näha, kuidas Sergo teda vägisi võtab? Ta tahtis, et see juba läbi oleks, et ka tema lõpetanud oleks, et nad istuksid edasi, jooksid veini, teeksid kokat. Sõbralikult. Ta üritas seda öelda…

“Sergo…” kähises JP põrandalt.

“Oo, ma sellele väiksele hoorale annan, nagu lubasin,” Sergo hääl oli kergelt hingeldav, aga ta surus oma sõrmi Saša kõrvadesse ja suhu eksperdi vilumusega, tekitades piinavat valu, ja Saša vigises ja kriiskas ja veri voolas ja pisarad voolasid ja see erutas Sergot ja ta irvitas mõnust.

Ja Saša tundis, kuidas teadvus jälle kaob: ta vajub jälle sinna räpaste põrandatega külma talveõhtusse, ja ta sai aru, et see pole üks õhtu, see oli õhtuid, päevi, öid ja nädalaid ja põrandad olid üha verisemad, tondid üha haisvamad, kaminas ei praksunud ammu enam puud, külm, külm, temaga tehakse üha kohutavamaid asju, temast on saanud mingi käntsakas verd, spermat, sitta ja kust ja see, mis tuleb, on surm, kuid ta ei taha, ta ei taha, ta ei taha hulluks minna, rohkem hulluks minna, ta ei taha, ükskõik mis – elu on siin, elama peab, ta peab elama ja ta tegi silmad lahti ja suus oli sõrmedest võigas maitse ja tal oli tunne, nagu tahetakse ta pead otsast rebida, ja ta vaatas enda kohal kõrguvat meest ja nägi korraga vasaku rinnanibu kohal hammustuse armi.

Saša keha lõtvus hetkega. Sergo huilatas ja proovis kasutada juhust, et rammida oma riist talle suhu, kuid tulistas selgelt üle. Nii täielik on Saša ärakukkumine, et Sergo kahtlustas hetkeks äkksurma ja ta sõrmed libisesid suust välja, et kummarduda vaatama, mis on juhtunud. Surnut ta ometi ei paneks. Või mine tea.
“Olgu,” ütles Saša eesti keeles, “ma olen nõus.”
“Mida?” sosistas JP põradalt, “mida ta ütles?”
Sergo istus veel kaksiratsi Saša peal, kuid vahtis JP poole: “Ta läks lolliks! Minestas ära! Et ta on nõus! Eesti keeles!”
“Aga ma tahan tagant,” ütleb Saša, “palun!”

“Olgu, olgu musirull, sa oled siis eesti libu, raisk! Igal pool ikka omad,” naeris Sergo oma sametisel häälel ja ajas end püsti. Saša sirutas end natuke. Keeras siis end kõhuli, ajas end kätele. Sergo oli põlvili ta taga ja juba valmis, riist kõva. Siis tõstis Saša tagumiku püsti ja vaatas üle õla.

“Kus su riist on, anna mu kätte,” ütles Saša ja eesti keel mõjus Sergole kummaliselt rahustavalt, ta nohises ja liikus põlvili nagu tsirkusehobune ja ta kehitas nagu natuke vabandavalt JP poole õlgu ja Saša sirutus riista võtma ja Sergo vaatas alla, et kus ta riist siis on ja Saša sööstis madalstardist minema, otse köögi ukse poole.

“Hoor!” röögatas Sergo ja oli hetkega püsti ja tormas talle järele. Saša jooksis otse köögikapi poole, seljatagant kostsid Sergo rasked sammud ja kähisev hingamine ja ilmselt seekord kindel surm ja Sergo oli vähem kui kolme meetri kaugusel, kui Saša köögikapini jõudis, haaras noahoidjast suurima noa, välgukiirusel end ringi keeras ja noa lendu saatis. Kostis hele plaks, nagu oleks murtud suur tükk klaasi, kui noa tera lõi pooleks neli esimest ülemist hammast ja siis kohe kostis raks, kui lai tera rammis end Sergo kurgulakke, edasi kõrisse ja kaelalülidesse. Parem põsk, mille poole jäi lapiti suhu lennanud noa tera, rebenes lahti nagu tõmblukuga. Veri. Veri. Veri.

“Sssssssss,” Sergo kopsudest kostev kohin oli ainus, mis ta uhkest häälest oli järele jäänud.

Sergo seisis kahe meetri kaugusel Sašast. Peajagu pikem. Saša vaatas alla. Veri lahkus Sergo riistast nii kiiresti, et oli uskumatu, et see veel sekundeid tagasi kedagi ohustada võis. Sergo põlved nõtkusid. Ta keeldus veel uskumast, mis oli juhtunud. Kuid hallid silmad tühjenesid kalkusest, üelolekust ja jõhkrusest. Sinna jäi vaid palve. Saša astus talle sammu lähemale ja lõi lihtsa kiire peopesa hoobiga Sergole noa pidemeni suhu. Raks. Kolks. Sergo lamas põrandal. Nuga oli kuklast paarkümmend sentimeetrit väljas ja kukal vastu maad ei puutunud. Vereloik pea all kasvas kohutava kiirusega. Peahaav. Sellest tuleb alati palju verd. JP karjus ja see kostis nagu lamba ja hüaani sohilapse kisa, ta oli venitanud end köögiukse lävele ja nägi kõike.

JP oli alasti, kuid kinniteibitult looteasendis voodil. Hõbedast teipi oli läinud suhteliselt vähe vaja, sest JP oli nõrk isegi ilma joobeta. Saša oli hämmingus, ta oli toonud pintsakustaskust Sergo rahakoti ja selle voodile tühjendnud. Paberite hulgast vaatas talle vastu JP ristitütre pilt. Saša hüppas kapi juurde ja leidis JP rahakoti. Sama pilt. Mõlemal taga lapsekäega kirjutatud pühendus: ristiisale. Saša istus tagasi voodile rätsepistessse. Ta võttis voodilt suure lusika ja veel suurema koti kokaiiniga. Ta raputas lusikale hunniku valget pulbrit. Pani koti ära. Siis pistis kaks sõrme JPle tagumikku ja tõmas selle laiali. Siis libistas lusika sisse. Sügavamale. Siis võttis sõrmed ära. Tagumik vajus kinni. Ja siis tõmbas lusika vaikselt välja. Ootas hetke. Ja ütles.
“Nüüd räägi. Kes see on?” ta hoidis kahte ühesugust umbes 10-aastase tüdruku fotot JP silmad ees.

JP tõmbas hinge. Raputas pead. Kõnelemispulber tormas tsunamina läbi ta vereringe ja siis ta alustas oma emakeeles: “Jean-Pierre Imposteur. Kuid ma ei ole prantsuse kodanik, asi on keerulisem, keerulisem, keerulisem. Ristitütar. Ristitütar. Ma olen kasvanud haritlaste peres. Pika sugupuuga. Haritlased. Haritlased. Haritlased. Juured ulatuvad Louvre’i.”
Saša kergitas hämmeldusest kulmu.

“Mulle ikka meeldib, mäletad, mäletad ühe maali ees kekutamas käia ja näidata, kui sarnased näojooned mul on maalil kujutletavaga .. ahhh, ahhh, ahhh. Tõenäoliselt siis ulatuvadki mu juured just Louvre’i, mu nina ja silmad on tõesti väga sarnased. Sarnased. Haritlased. Haritlased. Tööd olen teinud ajakirjanikuna, ennastsalgavalt karjäärihimuline ja see on ka ära tasunud! Ma olen saatkonnas pressiatašee! Ahh! Ahh!”

“Kes on Sergo?” küsis Saša.
“Sergo, Sergo,” JP järas oma lõuapäradega nii, et Saša korraks arvas, et mees sööb ära oma keele, ta laksas lahtise käega vastu nägu: “Sergo!”
“Kinnisvara, kinnisvara!” karjatas korraga JP, nagu oleks talle meenunud midagi tähtsat. “Kinnisvara! Jürgen Haug! Sergo! Kinnisvara!”
“Mida te Haugile lubasite?” küsis ta siis. “Mis asja ta teil ajab?”
Irve, muie, naeratus ja põlgus vaheldusid JP näol millisekundite jooksul, kuid hingeldamine ei lasknud rääkida selgelt: “Jürgen…Jürgen.. asi pole juutides…asi…selles, et… igal maalapil keegi maetud… seega peaksid inimesed ahvina puu otsas elama…hii…hiii….hiii…”
JP hingeldamine muutus kohutavalt kiireks. Silmad oli pealuust välja tungimas. Saša otsis üles mehe käe ja katsus pulssi.

“Aga mida te talle lubasite? Mida ta ei saanud,” küsis Saša, “ja miks sa minuga ei rääkinud?”
Ta libistas käega üle JP pea. Ta teadis, et need istutatud juuksed on mehe suurim kompleks. Iial, mitte mingil tingimusel ei tohtinud keegi puutuda JP juukseid ega pealage.
“Miks sa mulle ei rääkinud,” rääkis Saša pehmel ja südamlikul häälel, ise muudkui JP pead silitades, “no mis sul seal juhtuda sai? Tapsid inimese ära ja sõid ära ja mis siis, ma saan ju aru. Ma olen ju ka ainult inimene. Miks seda tänast jama vaja oli? Sa oleks tahtnud, et ma kepin teda? Öelnud mulle lihtsalt.”

JP silmist purskusid pisarad ja siis hakkasid krambid ja suust hakkas vahtu tulema.

“Olgu,” ütles Saša, võttis suure lusika ja raputas sinna kotist veel ühe hunniku kokaiini. Ta surus oma kehaga JP paigale. Pistis kaks sõrme sisse ja sõidutas lusikatäie kokaiini tagumikku. Ja veel ühe. Ja siis veel ühe. JP hingeldas vilinal mitu korda sekundis, kogu ta keha vappus krampides. Vaht, mis tuli suust, oli veresegune ja mida rohkem JP end näris, seda võimsamalt õnnelikumaks ta nägu läks. Suust purskas verd, vasakusse põske rebenes auk, JP oli Universumi Isand. Saša jalutas kööki, ta ei suutnud vaadata maas lamava Sergo poole, ta ei saanud aru, miks see mees seal surnult pidi lamama, ta lihtsalt läks vereloiku vältides riiulini, teeseldes, et laipa ei ole, midagi ei ole ja tuli köögist tagasi noaga, et JP teibist vabastada. JP piiksus nagu hiir, kuid peksles voodis midagi nägemata.

Saša pani end riidesse. Sama sportlik kostüüm mis päeval. Tüdruku fotod taskusse. Võttis spordikoti, viskas sinna paar hilpu, laua pealt JP tööläpaka, pistis selle kotti. Siis marssis ta suure baarikapi juurde, seal oli kümneid liitreid alkoholi ja hakkas ükshaaval pudeleid tühjaks kallama. Osa piiksuva JP ümber voodisse. Osa kööki, kus nüüdseks juba peaaegu tervet põrandat katvas vereloigus lamas Sergo laip. Pikkade hüpetega jõudis ta pliidini ja avas gaasikraanid. Kõik neli pliidiauku ja lisaks veel gaasigrilli. Siis hüples ta tuppa tagasi ja kuhjas JP voodi kõrvale hunniku ajalehti ja tõmbas kaminatikku. Korraga JP röögatas, haaras südamest ja kangestus, visates voodis silda. Ta nägu oli sügavsinine ja mööda lõuga voolas tukseldes alla tumepunane veri. Nii ta Sašale meelde jäi. Plahvatus kostis alles siis, kui Saša oli juba dr Šklovski kabinetist kvartali kaugusel.

2010

Submit a comment

Massive Presence Website