Solvumiskultuur

In SNAP

Hiljutisel salongiõhtul, keset ööd, leiutas Martin Luiga ideaalse eestikeelse sõna kirjeldamaks USAs levivat ja ka Eestisse imbuvat kultuurinähtust. Uue ja avalikku ellu astuva põlvkonna omapärast kiiksu, kogu selle “igaüks on eriline lumehelbeke” Lääneliku individualismi ja poliitkorrektsuse ajastu tulemust. Martin nimetas nähtust “solvumiskultuuriks”. Kui okupatsiooniajal otsiti ridade vahelt valitseva võimu kriitikat, sest otse ei tohtinud välja öelda, siis nüüdne noorsugu otsib ridade vahelt põhjust solvumiseks. Otsib põhjust tunda ennast allasurutuna, rõhutuna. Ja kui nad selle põhjuse leiavad või leiutavad, tunnevad nad õigustust lasta käiku ükskõik milliseid vahendeid solvaja tasalülitamiseks, marginaliseerimiseks, pilbasteni ära hävitamiseks.

Peamiselt otsitakse grupipõhist solvumist ja represseerimist, et näidata ütlejat ebaratsionaalse vihkajana. Oled naine, siis mehed rõhuvad sind. Oled homo, siis heterod rõhuvad sind. Hoolid loomadest, siis lihasööjad ja kasukakandjad rõhuvad sind. Oled mustanahaline, siis valged rõhuvad sind. Oled kohalik venelane, siis eestlased rõhuvad sind. Kunagi ei ole süüdi sa ise, sinu suutmatus või sinu oskuste või kogemuse või ajalootundmise puudumine. Alati on süüdi keegi teine. Soovitavalt terve grupp teisi. Keda on siis hea tembeldada homofoobideks, rassistideks, naistevihkajateks, venevihkajateks ja mida iganes veel.

Solvumiskultuur on põhjus miks Occupy Wall Street mandus absurdi ja miks sellest midagi asjalikku ei tulnud. Liikumine hävitati seestpoolt ajades minema pankurite ja korruptsiooni vastu võidelnud tuumiku ning asendades selle jabura “sotsiaalse õigluse” eest võitlemisega. Korraldajaid enam ei huvitanud jutu sisu, vaid esinejaid rääkima lastes reastati nad kõigepealt repressiooniskaalal — valge mees rääkis viimasena ja ratastoolis transseksuaalne lesbi esimesena. Mõistlikud, kirglikud inimesed, kes tulid kokku korruptsiooni vastu võitlema, läksid tülgastusest minema. Alles jäid külahullud ja kogu liikumine kukkus kokku.

Kui USA ateistide kogukonna ühel üritusel tegi suvaline mees liftis ühele naisele ettepaneku koos kohvi juua, sai sellest skandaal, mis lõhestas terve kogukonna. Loobiti süüdistusi seksismis, naistele ebaturvalise keskkonna loomises, naiste mittekaasamises ja üks kogukonna legendaarsetest juhtfiguuridest tembeldati isegi sarivägistajaks, kuna tal oli komme konverentsidel kohalikke naisi sebida. Nüüdseks on see uus põlvkond haaranud igati õigete ja mõistlike eesmärkide nimel võidelnud USA feministide kogukonna ja teinud sellest mingi valusat absurdihuumorit tootva radikaalse “valgete meeste” vihkamise olluse.

Eestis on vähemalt üks oluline liikumine korra juba niimoodi ära trollitud. Kunagine “Aitab Valelikust Poliitikast” üritas oma köögipoolt hoida avatuna ja kaasavana. Sisse imbusid külahulludest õiguslased, nõuti konsensusmeetodil asjade otsustamist (alati ohumärk) ja ajaks mil eraldi grupp hartaga välja tuli, oli liikumine juba sisuliselt sumbunud.

USAs on säärase nähtuse märksõnaks “social justice warriors”. Eestis “solvumiskultuur”.

Jagan Jevgeni Ossinovskiga sünniaastat, sestap ilmselt saan temast sutike paremini aru kui Jürgen Ligi. Saan ka aru miks vabandusest ei piisanud ja miks sotside erakond ostab jätkuvalt iga päev Facebookis reklaami, nõudes koalitsioonipartnerist rahandusministri tagasi astumist. Sest nende kultuur on Läänelik poliitkorrektsuse ja solvumise kultuur, kus ridade vahelt leitule järgneb halastamatu totaalsõda. See ei ole Mihkel Raua roosa unelm, kus kapitalist ja kommunist lõkke ääres tantsivad õndsalt kaerajaani. Nad võivad seda teha, muidugi, kui kapitalist vabandab ette-taha oma priviligeerituse pärast ja annetab oma varanduse heategevuseks.

Minule teadaoleva info järgi on Jevgeni taasiseseisvunud Eesti esimene vene rahvusest minister. (Eldar on aseri päritolu.) Ta peab võitlema eelarvamustega. Nagu ka naisministrid peavad võitlema eelarvamustega. Kuigi neid on meil märksa rohkem olnud ja inimesed on juba üsnagi ära harjunud. Eelarvamustega võitlemine ei tähenda igal võimalusel solvumist ega oma “vähemusekaardi” mängimist. Eelarvamused lagunevad vaid siis kui inimene näitab oma tööga, et ta on asjalik ja saab hakkama.

Ma ei kadesta Jevgenit. Tema õlgadel on koorem olla sisuliselt kogu kohaliku vene kogukonna esindaja ja etalon. Tema vastutus on tõestada, et Eesti Vabariigi ministriks suudab olla ka kohalik noor venelane. Mitte et see vajaks tõestamist. Ratsionaalselt võttes sõltub asjalikkus inimesest, mitte tema rahvusest. Aga maailm ei olegi ratsionaalne. Maailm on täis eelarvamusi, mis lagunevad vaid aja ja harjumisega. Ja kohalike venelaste suhtes on Eestis eelarvamused. Nagu ka kohalikel venelastel eestlaste suhtes. Jürgen Ligi tagasiastumine vaid süvendaks eelarvamusi ja seda nõudes teeb Jevgeni karuteene endale, oma erakonnale ja ka kõigile meie kaasmaalastest venelastele. Ma ei taha, et meie vabariigi esimene vene rahvusest minister läheks ajalukku kui kergesti solvuv tossike, kes suutis vastu pidada vaid paar kuud enne kui alla andis ja otsis ridade vahelt põhjuse kogu erakonnaga koalitsioonist lahkuda. Pigem näeksin teda tulevikus kasvõi peaministritoolil.

Loo traagika on selles, et tegelikult pole asi üldse Jevgeni rahvuses, vaid tema nooruses ja tema (minu) põlvkonna kultuurilises kiiksus. Asi on solvumiskultuuris. Asi on ka silmakirjalikkuses. Mees, kes ütleb, et tema kedagi solvates astuks kohe tagasi, sõimas aasta tagasi Jürgen Ligit “Napoleoni kompleksis vaevlevaks teismeliseks tatikaks”. Rahanduminister oli tookord väärikas. Ei nõudnud Jevgeni tagasi astumist. Sest erinevalt tänastest Läänelikest noortest ei ole kultuur teda kasvatanud professionaalseks solvujaks. Nii peabki.

19 Comments

Submit a comment

Massive Presence Website