Sõda uimastitega on peetud sajandi jagu. Aga kes võitis?

In KÕRGNIHILISM

Catholic nuns hold placards as they protest against what organisers say are drug-related extrajudicial killings, during the International Human Rights Day in Manila, Philippines December 10, 2016. REUTERS/Ezra Acayan

„Kui Mihhail Gorbatšov 1980. aastatel mõistis, et kommunism on NSV Liidus läbi kukkunud, kuulutas ta välja „glasnosti“ (avalikustamise) ja „perestroika“ (uutmise, ümberkorraldamise). Nüüd on meil vaja uimastisõja õuduste avalikustamist koos uimastiprobleemi lahendamise viiside ulatusliku ümberkorraldamisega. Mida kauem me muutustega viivitame, seda raskem saab olema eelseisev üleminekuperiood,“ kirjutab arst, Austraalia uimastiseaduste reformimise sihtasutuse ADLRF praegune ja rahvusvahelise uimastikahjude vähendamise liidu IHRA endine president Alex Wodak. Artikkel ilmus 29. mail ajalehes The Guardian.

Kohtuvälised hukkamised Filipiinidel näitavad, kuidas keelustamispoliitika on ülemaailmse probleemi oluliselt hullemaks teinud.

 

Kui Rodrigo Duterte mullu Filipiinide presidendiks kandideeris, rõhutas ta korduvalt, et laseb valituks saades tappa inimesed, kes on uimasteid müünud või tarvitanud. Kohtuvälised tapmised algasid juba enne Duterte ametissepühitsemist; enamasti lasti ohvrid maha ja nende laipade juurde poetati uimasteid ja relvi, et jätta muljet, nagu oleksid ründajad tegutsenud enesekaitseks. Möödunud kuul jurist Jude Sabio koostatud 77 lehekülje pikkuses avalduses, mis nõudis rahvusvaheliselt kriminaalkohtult esialgse juurdluse algatamist, esitatud hinnangu kohaselt on politseinike ja isehakanud õigusemõistjate käe läbi mõrvatud juba vähemalt 9400 inimest. Sabio osutusel on suurem osa ohvritest vaesed noorukid, aga nende hulgas leidub ka süütuid pealtnägijaid, lapsi ja Duterte režiimi poliitilisi vastaseid. Tapatalgud katkestati korraks jaanuaris, kui politseinikud mõrvasid Lõuna-Korea ärimehe, kuid need jätkusid varsti jälle.

Paljude riikide valitsused panevad toime kohtuväliseid hukkamisi. Peaaegu alati on neil selleks kas sõjalised või riigikaitselised põhjused ning harva on taoliste operatsioonide sihtmärgiks inimesed, kes uimasteid tarvitavad või müüvad. Erandiks olid sündmused Tais peaminister Thaksin Shinawatra ametiajal 2003. aastal, kui hinnanguliselt 3000 uimastite tarvitamise või müümise süüdistusega inimest ilma kohtuprotsessita mõrvati. Rohkem kui kümme aastat hiljem tegeleb riigi sõjaline ja juriidiline eliit praeguse sõjaväelise hunta valitsuse all Tai uimastiseaduste aeglase ümberkujundamisega. Valulised mälestused 2003. aasta kohtuvälistest tapmistest on praegu Tais toimuva uimastipoliitika-reformi oluliseks ajendiks.

Kui USA presidendi Donald Trumpi kiidusõnad välja arvata, on rahvusvaheline üldsus, s.h organisatsioonid nagu Amnesty International ja Human Rights Watch Filipiinidel toimuvaid kohtuväliseid tapmisi jõuliselt hukka mõistnud. Häälteenamusega 45 ühe vastu otsustas ÜRO inimõiguste nõukogu Filipiinide valitsuselt nõuda veresauna lõpetamist.

Hoolimata sellest, et kohtuvälised tapmised on pälvinud rahvusvahelist tähelepanu, on suuresti eiratud äärmuslikkust, mis iseloomustab Duterte muid uimastipoliitilisi meetmeid nagu surmanuhtluse taaskehtestamine uimastikaristuste eest, kriminaalvastutuse vanusepiiri langetamine kümnele eluaastale ning uimastiproovide kohustuslik võtmine koolides ja töökohtadel.

Kogu maailma seaduseloojate jaoks vastuvõetamatu tõsiasi on, et uimastitarvitajate kohtuvälist hukkamist ei saaks toimuda, kui seda ei võimaldaks ülemaailmne uimastikeelupoliitika — süsteem, millele pandi alus 1909. aastal Šanghais USA kokku kutsutud rahvusvahelisel kohtumisel. Jada taoliseid kohtumisi päädis kolme rahvusvahelise uimastikonventsiooniga (1961., 1971. ja 1988. aastal), mille on heaks kiitnud praktiliselt kõik riigid maailmas. 1971. aastal hoogustas USA president Richard Nixon nn „sõda uimastitega“, et äärmiselt ebapopulaarsest Vietnami sõjast hoolimata 1972. aastal valimised uuesti võita.

Eelduste kohaselt pidi uimastikaubanduse ülemaailmne keelustamine rahvusvahelist uimastiturgu pisendama ja sellega seonduvaid ohte vähendama. Tegelikult läks kõik täpselt vastupidi — veerandi sajandi jooksul kasvasid uimastite nagu heroiin ja kokaiin tarvitamise määrad ning nende hinnad langesid 80%. Igal aastal tuvastatakse Euroopa Liidus üle saja uue uimasti, millest mõned on traditsioonilistest uimastitest palju ohtlikumad.

 Samuti pidi sõda uimastitega aitama kaitsta kogukondade tervist ja heaolu. Uimastitega seonduv suremus, haigused, vägivald ja korruptsioon on aga mitmel pool kasvanud, mitte kahanenud. Austraalias, kus ma Sydneys tegutseva õppehaigla juures osutasin 30 aastat alkoholi- ja uimastisõltuvuse raviteenuseid ning võitlesin rahvatervise ja inimõiguste eest, kasvas heroiini üleannustamisest tingitud suremus aastatel 1964–1997 koguni 55 korda (võttes arvesse rahvastiku juurdekasvu samal perioodil).

Enamikus lääneriikidest on varavastane kuritegevus — raha või vara ebaseaduslik omastamine relva ähvarduseta — pärast 1960. aastaid kasvanud plahvatuslikult. Uimastite keelustatus pole selle juures ainsaks teguriks, kuid keeluseaduste mõju on kahtlemata oluline. Paljudes riikides on sagenenud ka tapmised, mis on samuti seotud organiseeritud kuritegevuse jaoks soodsat turgu loova uimastikeelu-poliitikaga.

Keelupoliitika mõjud tootja- ja transiidiriikidele nagu Mehhiko on aga palju rängemad kui ühegi jõuka riigi kogemused. Kui Felipe Calderón 2006. aastal Mehhiko presidendiks valiti, kuulutas temagi „sõja uimastitele“. Selleks ajaks, kui ta kuus aastat hiljem ametist lahkus, olid kas uimastikaubitsejad, sõjavägi või politseinikud tapnud vähemalt 80 000 mehhiklast. Mõnedes riikides on uimastikeeluseadused soodustanud korruptsiooni vohamist jõustamisametkondadest ja kohtutest kõige kõrgemate valitsusametnikeni välja. Olulised uimastite tootja- ja transiidiriigid — nagu Afganistan, Pakistan, Myanmar, Boliivia, Peruu, Kolumbia ja Mehhiko — riskivad mandumisega ebastabiilseteks, läbikukkunud riikideks, mis kujutavad endast ohtu isegi mõnede teiste riikide julgeolekule.

Asi pole selles, nagu poleks maailm uimastitevastast sõda pidanud õigel viisil. Iga sõda uimastitega on alati määratud nurjumisele. Kui vanglaametkonnad ei suuda takistada narkootikumide levikut isegi kinnipidamisasutustes, mis lootust on meil siis hoida uimasteid eemal oma linnadest ja äärelinnadest? Kui teel päritoluriigist sihtriiki kasvab ühe kilo heroiini või kokaiini hind mitusada korda, mis lootust on meil selle maaletoomist takistada? Kui uimastismugeldajad on paremini varustatud kui politseijõud, siis kuidas saame loota, et ametkonnad suudavad uimastite piirideülest kaubandust peatada?

Viimastel aastatel on endised riigipead — ja isegi mõned tegev-riigijuhid — hakanud nõudma uimastiseaduste ümbervaatamist. Sellise ümbervaatamise põhilised etapid on selged. Esiteks tuleb uimastiprobleem määratleda eelkõige tervishoiu- ja ühiskondliku probleemina. Teiseks tuleb tõsta ravi kvaliteeti. Kolmandaks tuleb hakata vähendama ja, kus võimalik, kaotama uimastite tarvitamise ja valdamise keelde. Neljandaks tuleb hakata reguleerima võimalikult suurt osa uimastiturust, alustades mitteraviotstarbelise kanepi seadustamisest. Ja viiendaks tuleb vähendada äärmuslikku vaesust, mis uimastitega seonduvaid probleeme süvendab.

Riikides, kus on vähemalt osa neist meetmetest kasutusele võetud, on kahanenud suremus, haigestumus, kuritegevus ja vägivald. Šveitsis kahanesid hõivatud uimastite kogused 1990. aastatel, mis annab mõista, et must turg võis sel ajal taanduda. Sarnaselt Šveitsile said ka Holland 1970. aastatel ja Portugal pärast 2001. aastat kasu uimastite ümbermääratlemisest eelkõige tervishoiuprobleemina. Nüüd püüavad mõned riigid juba osa oma uimastiturgudest reguleerida. Kaheksa USA osariiki, milles elab 20% suurriigi elanikkonnast, on heaks kiitnud mõnukanepi maksustamise ja müügi reguleerimise. Uruguay alustas esimese riigina maailmas meelelahutusliku kanepi seadustamist. 2018. aasta juulis peaks Kanada esimese G7-riigina sama tegema. On ilmne, et rahvusvaheline keelurežiim hakkab murenema.

Küll aga pole välistatud võimalus, et Duterte kohtuväliste mõrvade kampaania koos tõsiseltvõetava rahvusvahelise reaktsiooni viibimisega innustab teisi riike temast eeskuju võtma. Duterte, kes hiljuti kuulutas mõnedes Filipiinide piirkondades välja sõjaseisukorra, millele järgnesid relvastatud kokkupõrked kaitsejõudude ja islamikalifaadi võitlejate vahel, rääkis hiljuti avalikult: „Hitler tappis kolm miljonit juuti. Nüüd on meil kolm miljonit narkomaani. Ma tapaksin nad hea meelega maha.“ Hitler pani tähele, et rahvusvaheline üldsus jättis reageerimata Osmanite riigi valitsuse korraldatud genotsiidile, mille raames aastatel 1915–1917 tapeti 1,5 miljonit armeenlast, ja see andis talle julguse viia läbi kuue miljoni juudi, mustlase ja homoseksuaali elu nõudnud holokaust. Oleks irooniline ja ühtlasi traagiline, kuid uimastitarvitajate kohtuväline tapmise komme hakkaks levima just nüüd, mil rahvusvaheline uimastikontrolli süsteem on hakanud kokku varisema.

Selleks, et panna maailm mõistma, et uimastite ülemaailmsest keelustamisest on saanud kulukas viis muuta tõsine probleem märksa rängemaks, ei peaks 2017. aastal enam olema tarvis kohtuväliseid mõrvu Filipiinidel. Kui Mihhail Gorbatšov 1980. aastatel mõistis, et kommunism on NSV Liidus läbi kukkunud, kuulutas ta välja „glasnosti“ (avalikustamise) ja „perestroika“ (uutmise, ümberkorraldamise). Nüüd on meil vaja uimastisõja õuduste avalikustamist koos uimastiprobleemi lahendamise viiside ulatusliku ümberkorraldamisega. Seni on uimastisõjast võitnud ainult uimastikaubitsejad ja need paljud poliitikud, kes on avastanud, et sandid meetmed kujutavad endast kasulikku poliitilist kapitali. Mida kauem me muutustega viivitame, seda raskem saab olema eelseisev üleminekuaeg.

Vaata ka:

„Sada aastat sõda uimastitega“ (Tõlge Hollandi ringhäälingu oopiumikonventsiooni-teemalisest artiklist, kanepitemp.wordpress.com)

„Hüsteeria uimastite ja kahjude vähendamise ümber on jätkuvalt alusetu“ (Alex Wodaki teise hiljutise artikli tõlge, nihilist.fm)

2 Comments

  1. Iga hulluse aluseks paistab olevat mõni uudissõna, “newspeak”. Goebbels leiutas sõna “juutlus” ja tampis selle kõigi riigi propagandakanalite kaudu rahvale pähe – pea mitte keegi ei kahelnud lõpuks, et juutlus ongi saksamaa suurim sotsiaalne probleem ja selle vastane võitlus on kogu rahva püha ülesanne. Osa neist jätkasid seda ka peale sõja lõppu ning sealjuures kiitlesid liitlaste okupatsioonivõimude ees oma saavutustega ja sattusid oma üllatuseks vanglasse.
    Samal ajal kui Goebbels kriiskas saksamaal, käivitas Harry J. Anslinger teisel pool ookeani oma võitluse – “Reefer Madness” oli täpselt samasugune propagandaüritus nagu Goebbelsi oma saksamaal, paralleelsus ei ole ainuke ühisosa, on teada, et Anslinger oli suur Adolf Hitleri fänn ja olles kuulnud sakslaste “geniaalsest” lõpp-lahenduse plaanist, asus ta propageerima sarnast menetlust ka USA mustanahaliste ja latiinode jaoks (kes olid Reefer Madness kampaania tegelikuks sihtmärgiks). Hiljem tuli Nixon, kes jätkas ja laiendas vähemuste vastaseid repressioone, sest see aitas tal marginaliseerida hipisid ja mustade õiguste eest võitlejaid (http://edition.cnn.com/2016/03/23/politics/john-ehrlichman-richard-nixon-drug-war-blacks-hippie/).
    Anslinger kasutas 1937. aasta keeluseaduse kongressist läbi surumiseks ameeriklastele tundmatut sõna “marihuaana”, peaaegu mitte keegi ei teadnud siis veel, et see on seesama kanep, mis kasvas igas talus ja mis oli laialdaselt kasutusel ravimina, peamiselt kõrvaltoimete vastase komponendina (~35-40% patenteeritud ravimite koostises). Kongressi istungil vastulause esitanud AMA esindaja dr. William C. Woodward tõrjuti tagasi väga lihtsalt, soovitades tal parem vait olla kui ta ei soovi rahvaesindajate tähtsale tööle kaasa aidata…

    Mida ma tahan sellega öelda, on see – võitlus “juutlusega” ja võitlus “narkomaaniaga” on kaksikvennad, kes sündisid umbes samal ajal samasugustest inimestest ja sarnase mõtteviisi tulemusena, selle paralleelsuse teeb eriti selgelt nähtavaks Duterte, kelle meetodid ei erine oluliselt tema ajalooliste saksa mõttekaaslaste omadest ja kes ka ise armastab sellele tähelepanu juhida.

    “Narkootikum” on samuti newspeaki näide – sõna mis ei tähenda tegelikult mitte midagi peale selle triviaalse tühiasja, et miski taim või aine on pandud “nimekirja”, neil asjadel puuduvad mistahes muud ühised omadused ja enamgi veel – sageli on sama molekul nii “narkootikum” kui ka alates kuuendast eluaastast välja kirjutatav ravim, nagu Adderall. Ka kanepi toimeaine THC on meil korraga esimeses ja kolmandas nimekirjas, kui miski ollus saab olla korraga kaks diametraalselt vastandlikku asja, lastele sobiv ravim ja ohtlik narkootikum, siis on midagi lahti keelega, ja see segadus on poliitikute poolt teadlikult tekitatud (täpselt nagu Orwelli jutustuses).

  2. Naeruväärne, et totaalset narkopropagandat nimetatakse sõjaks narkootikumide vastu. Vt ka….. pangad peavad sõda laenajate vastu , kaubanduskeskused kuulutasid sõja ostjatele, televisioon peab sõda vaatajatega, raadio kuulajatega ja lehed lugejatega.

    Kallis rahvas, Te pole sõda näinudki. Kas keegi on kuulnud, mis ntx rassistide või holokausti eitajatega juhtub? Vaat see on sõda , kui lugupeetud poliitiku või ärijuhi karjääri lõpetab üksainus ettevaatamatu ütlus. Oled Sa valmis töökohta kaotama, sõpru kaotama ja prügimäele elama minema ainult sellepärast, et Sa 25 aastat tagasi kasutasid SÕNA.

    Sõda on see kui, inimõiguste organisatsioon hakkab välja nuhkima Sinu 20 aastat tagasi kirjutatud koolikirjandeid ja Sa satud ajalehtede esiküljele ja totaalse nõiajahi ohvriks ainult sellepärast, et Sa pillasid üheainsa ettevaatamatu lause. Ntx neeger on neeger või siis holokaust ei pruugi tõsi olla või siis praeguses kontekstis kanep või ravitoimet omada.

    Õpime teilt, kommunistid, õpime…:D

    Muideks, mis Duterte valesti teeb ? Filipiinidel on teadupärast totaalne sõda presidentuuri vastu ja Duterte on presidendivastase sõja ohver kes ilma vägivalda kasutamata selgitab, et vihal ja äärmuslusel võiks mingid piirid olla. Paremäärmuslased muidugi seletavad, et Duterte hinge peal olevat räige laibahunnik ja vastastel ainult netikommentaarid aga haritud Euroopa Liidu kodanik küllap saab ise aru, mis on vägivald ja mis pole…:D

Submit a comment

Massive Presence Website