sobre a minha mãe

In POPNIHILISM

on väga ilusvalus aeg kui hakkad aru saama ja tundma, ära tundma, mida sa tähendad oma vanematele. milliseid vastutusi, otsuseid, peataolekuid ja minekuid või mitte minemisi ja valikuid ja rõõme ja arusaamatusi ja hirme ja. kõike. tõesti kõike. sinu pärast, sinu jaoks, sinu. sa oled alati number üks.

ja aina suuremaks muutub tumm isetu alandlikkus oma puhtas olekus. ta andis mulle elu. annab, annab, annab, annab, annab, annab, annab, annab mulle elu. kogu elu kogu aeg tingimusteta. see on jõud.

instinkt.

läbi ürgmetsa mere poole. oma metsa ja oma merd sa tunned kindlamini kui midagi muud. sa tead täpselt, kuidas temas on kõik, tõepoolest kõik, ja ta on kogu aeg sinu, sinus, sinuga, sust. tagasi ei pea vaatama, iga sammuga tunned, su selja taga on võimsam, suurem, metsikum, sügavam, tugevam. sa tead, sest sa oled selle metsa seest tulnud. tuhandeid kordi. 

iga tüdruk tuleb sealt. iga naine tuleb sealt. iga ema. ja iga naine tunneb oma metsa ja ta jõuab alati mereni. sest ta annab, annab, annab, annab, annab, annab annab annab annab annab annab annab annab annab anna ann an a

 


 

on õhtu. ema istub kodus puhtus hoovitrepil, kass pikutab murul, mina kõõlun kolmerattalise peal. kirju pikk seelik, lotendav hall kamps ja kotad. nii palju suuremad kui mul. ilusad heledad juuksed. küünarnukid põlvedel, lõug peopesal. lihtsalt oleme. see on minu ema, vaatan ja mõtlen nii. oleme kodus ja mul on nii õnnelik olla. see oli kakskümmend viis aastat tagasi.

mampsil on täna sünnipäev. ma hakkan aafrika juurest tulema. et istuda kodus puhtus hoovitrepil, panna küünarnukid põlvedele, toetada lõug peopesale, vaadata hoovi ja väravast välja mere poole ja olla õnnelik. sest ma tunnen oma metsa, ja see võib olla nii sügav, pime ja tormine kui tahes, aga ma tunnen oma metsa.

1 Comment

Submit a comment

Massive Presence Website