Skisopräänik pt1

In POPNIHILISM

Kell on 03.25 ja istun psühhiaatriakliiniku üksikpalati trellitud aknal ning vaatan tühjusesse, pimedusse mis varitseb eesolevas metsatukas. Olen olnud siin haiglas juba üsnagi pikka aega, kokku äkki kusagil aasta? Muidugi olen ka vahelduva eduga kodus käinud, kuid alati on juhtunud midagi, mille tõttu mind siia tagasi kistakse.

Alustuseks mainin ära, et olen 20-aastane noormees, kes sattus sellesse nõiaringi täieliku juhuse kaudu. Mäletate, kui teie vanemad teile alati rääkisid, et endasse peab uskuma ja oma eesmärgid alati lõpuni viima? Jah, seda tegin ka mina, kuni hakati uskuma, et ma olen üks paranoiline skisofreenik, kes usub võimatut. Suhteliselt lame, eks?

Kuna ma olen alati olnud teadusehuviline, siis hakkasin tegema uurimistööd, mis põhines Stringiteoorial, milles väidetakse, et universum on justkui mull, mis seisab kõrvuti teiste paralleelsete universumitega. Tahtsin seda teemat sellepärast hakata rohkem uurima, kuna inimesed ei ole absoluutselt teistest universumitest teadlikud ja tundsin, et mina pean olema just see vend, kes teiste silmaringi hakkab laiendama.

Alustasin umbes 17-aastaselt ning väga palju aega ei pühendunudki materjalide otsimisele, sest olin just astunud gümnaasiumisse ning üritasin sisse elada. Kuid mida rohkem aeg edasi läks, seda rohkem aega veetsin raamatukogudes lugedes erinevaid füüsika -ja astronoomiaõpikuid. Lõpuks, kui olin juba abiturient leidsin, et multiversumi teooria kui selline eksisteerib. Kõik maailmad, mis on matemaatiliselt sidus eksisteerivad, ehk siis neid saab olla tuhandeid. Nad ilmselt ei alluks küll samadele alusprintisipidele, mis meie maailm, kuid nad on olemas. Seal võib elada veel teisigi meiesuguseid.

Olin teinud oma uurimustööd põhimõtteliselt 2 aastat ning mõtlesin, et see peaks olema ka sobilik mu gümnaasiumilõpetamiseks vajalik uurimistöö. Esitasin selle viimasel hetkel ning mu klassijuhataja oli šokeeritud, kuna olin kõik teinud ilma juhendajata, kuid noh, ilmselgelt poleks temast mingit kasu olnud.

Kaitsmine läks minu arust üsnagi normaalselt, rääkisin lisaks multiversumi teooriale ka võimalusest liikuda läbi tunneli teise universumisse ning suhelda oma maise kaksikuga. Rände abil on võimalik tänu oma kaksikult saadud loomuse abil traumasi ravida. Kogu hindamiskomisjon vaatas mind klaasistunud pilguga. Mind peeti vist hulluks. Nii iroonilisena kui see ka ei kõlaks aga mind saadeti peale lõpetamist psühhiaatri juurde. Talle oli vist juba mu uurimistöö ka kaasa antud ning veel ka mu iseloomustus.

Psühhiaater oli vanem naisterahvas, kes tundus ise selline, et peaks viibima raviasutuses. Istudes diivanile, hakkas kohe arst pärima mu uurimustöö kohta ning kas ma ise ka sellesse usun. Rääkisin talle, et proovisin ka ise üks kord läbi lucid dreamingu sinna tunnelisse pääseda, kuid mingid signaalid segasid mu mineku. Viibisin seal kabinetis ligikaudu 2 tundi ning enne äraminekut tohter küsis veel minult, et kas ma tahaksin aja maha võtta ja kerge puhkuse teha, siinsamas kliinikus. Tingimused pidavat head olema ja saaksin ka igapäevaselt massaaži ja muid lõdvestusprotseduure.

Mõeldud-tehtud, läksin koju, pakkisin oma asjad ning pöördusin tagasi kliinikusse, kus õde suunas mind üksikpalatisse. Sain juba mugava asendi sisse võetud ning oli kätte jõudnud söögiaeg. Kõigile anti mingisugused topsikud, kus olid ravimid sees. Samuti sain selle ka mina, oma 2 tabletiga. Pärast söömist viidi mind mu raviarsti juurde, kus hakkasime vestlema minu diagnoosist, koodiga F20.0 ehk paranoidne skisofreenia ning ma vajan pikaajalist ravi siin kinnises raviasutuses enne, kui ma koju saan.

“Oota mida vittu just juhtus?”, mõtlesin endamisi ning jooksin kabinetist välja enda palatisse. Panin oma asjad uuesti kokku ja palusin siit ennast välja kirjutada, kuna olen vaimselt terve inimene mitte mingi faking vaimuhaige. Trampisin lukustatud osakonnauksi kuni tulid kaks suurema kehaehitusega mees-õde ning surusid rahustava süsti mu kehasse ning vajusin unne.

5 Comments

  1. Tõesti hea. Loomingulise inimese jaoks täitsa õuduslugu. Kui tegelikult toimunu, siis veel hirmutavam lugu. Justkui lisaks sellele, et enam lapsi ei tohi mainida oma loomingus või filosoofias, ei tohi enam ekstensiivselt ja intensiivselt sellest mõelda ja kirjutada ka. Kui ikka tiinekana, pornoajakiri näpus, pidevalt pihku ei tao, siis oled hullumaja materjal. Me @ arendanud väljamõeldud tegelaskuju psüühikat 10 aastat ja 2700 lk. (väljamõeldud tegelaskuju ennast 20 aastat).

Submit a comment

Massive Presence Website