Skalpeerimine.

In POPNIHILISM

Alati kui ma näen kiilaspäist, tuleb mul lapsepõlvest meele üks lugu. Ma olin siis veel päris väike, lausa titt. Meil oli ilus väike teemaja.
Enamasti joodi seal teed, mõnikord mängiti ka kaarte. Ühel päeval hoovis mängides nägin üleni verist vanaisa teemajas askeldamas.
“Vanaisa, mida sa teed siin?” – “Ma skalpeerin kodanlast, tule ka skalpeerima, aeg on amet selgeks õppida.” Ma ei lasknud ennast mitut korda kutsuda
ja olin jooksuga kohal. “Lase ma ka proovin. Ma oskan küll. Ma just tegin köögis tomativõileiba,” olin põnevil. “Vaata, tomativõileib on üks asi, aga
skalpeerimine on hoopis midagi muud. Sa ei tea skalpeerimisest veel sittagi. Ma ise alustasin skalpeerimist 2 aastaselt ja 10 aastat võttis enne aega kui
asi päris selge kui skalp oli.” Vanaisa rääkis veel pika loo sellest kuidas ta Ameerikas käis ja indiaanlastega koos elas, aga kõigest sellest ei saanud
ma aru. “Ma tegin köögis kiluvõileiva ka,” ei tahtnud ma ennast mannetuna näidata. “Las need võileivad nüüd olla,” vastas vanaisa
hajameelselt ja keskendus oma mõlemast servast teritatud tordilabidale. Vanaisa hingas sügavalt sisse ja röögatas:”Inglourious basterd!” ja lõikas
tordilabidaga kodanlase otsaette haakristi. Mulle tegi see hirmsasti nalja, nii et hakkasin lalisema nagu tited ikka. Ka vanaisa lalises.
“Tahad ka proovida?” Siiski viimasel momendil vanaisa mõtles ümber ja ulatas mulle tordilabida asemel hoopis puupulga. “No sul on veel vara terariistu
käes hoida, lõikad omale veel sisse,” jäi vanaisa kindlaks. Vanaisa oli vahepeal skalbi juba osaliselt lahti lõiganud ja tiris kahe käega juustest kuni
peanahk järgi andis. Mina toksisin puupulgaga lagipähe ja mäkerdasin kõik verega kokku, endal tähtis nägu ees. Siis lalisesime jälle vanaisaga koos kuni
õhtuse teejoomiseni.

Submit a comment

Massive Presence Website